9.september

Mida avameelsem ja ausam on inimene, seda keerulisem on teda haavata. Samas lisab keegi kõrvaline igal hetkel mingeid uudiseid, mida ei saa kohe tormijooksuga oma siirasse pilti sobitada. Seda näitab kasvõi tõsiasi, et seda uut, sind peegeldavat-iseloomustavat-proovilepanevat ei saa kohe esimese soojaga lapsele serveerida. Enne tuleb ära seedida omakasvatatud looma lahkumine kusagil kaugel – siis saab öelda. Enne tuleb läbi energeetilise seedekulgla lasta ka siinsamas kopliveeres toimuvad asteroidisähvatused, et neid lapsele serveerida.

Terjega saunas selgitasime Indile asteroidi-meteoriidi-komeedi erinevusi. Eile selgitas elu esmalt mulle – ja täna mina tütrele – tööde-ettevõtmiste seaduspära. Oma elus ja olemises saab töid ja ettevõtmisi algatada ainult peremees – nojah, naine 😀 – ise. Ta teab, milleks ja millal ja millises järjekorras. Sest Jumal ütleb ja haldjad-inglid tõlgivad. Kui keegi kõrvaline tuleb töid tegema-reastama, on tal oma kavatsused ja tagamõtted. Tööd, mis on tagamõttega ette võetud, väänduvad juba eos iseenese kõverpeegliks. Selle asemel, et mullusest metsateost jäänud rigaraga metsa alt ära tuua, hakatakse tagamõttega – mis juba olemuselt eeldab mulje jätmist – uusi puusi peale põntsutama. Ja kuivõrd see pole perenaise enese praegune ettevõtmine, pole asi kontrolli all. Omasoodu möllav tublidus sõidab sisse naabri metsa – ja perenaine peab pärast tõtt vaatama ühe naabriga, kes leiab, et ongi tore, toome koos välja – ja teisega, kes peab pikki lammutavaid omandipõhiseid kahedimensioonilisi pahkluutasandilisi monolooge. Abiks ikka. Nii monoloogid – kui neid põhjustanud äraspidine sooritus. Aitäh.

Pipimaal oli plaan pärast esimesi külmasid, kui pinnas plink ja võpsik kargusse kõngenud, hobukopli mõlemas küljes lebavad tüved ning tagumise kraavi tagune kallas tüvedest tühjaks tuua. Jõudemo tingis olemasolevale materjalile värske, praegu täiesti kohatu – ka paigutamise mõttes! – võsa kaela langetamise. Nüüd on see juba au ja põhimõtte pärast tarvis täiesti sobimatul aastaajal ka välja vedada. Minu pinev kirjatöögraafik helendab ja põleb mu selja ja parema jala ja õlaga võidu – ning õigupoolest tahaksin karjuda.

Õnneks on sitatantra. Nii bokside puhastamise kui sitaanalüütika mõttes 😀 Ussirohi mõjus igale loomaliigile enrinevalt. Kassidel läks kõht lahti. Lammastel läks kõht korda. Nooremad hobused essusid kumbki kimbu surnt solkmeid. Imekaunis. Samal ajal, kui kanad pidu pidasid, mõtisklesin võrdlusvõimaluse üle – kuni vastikus ja valu, ussid ja püssid on peidus, ei tea me, mis meid vaevab. Kui teada saame, välja situme ja-või oksendame, on korraks kole – aga pärast puhas ja paigas. Aitäh.

Ma olen täna ropu suuga jah.

Metsapere taadiga koos kaarti vaadates – püha taevad, ma pean hoopis üht teksti toimetama, paaristõugetega! krdi sissetung mu pipilandi, raisk!!! – lennutasin absoluutselt asjakohaseid vituvihasid vasakule ja munninäitusi paremale. Tehtud.

Pärast kooli toome Indiga Hertust ühe vanaperemehe kartulipunnid kanadustele – solkmete sekka kena krõbistada 😀 – käime Tammiku-äris, viime mu hukkund hallofoni Rütmi Urmase kätte, väimikule kaabli tagasi, soetame 2 nädala pärast loomtesse installitava teise-ringi-ussika – ja läheme metsapere kukkesid harvendama. Neil on 3 asemel 30 kukke, kes… ee… tupsutadaaa! Soone sulesalklaste missioon on kitkumine. Hõissa 😀 😀 😀