14.oktoober

Eile õhtul tagas Termikas mu järjekordse unetu öö teatega, et jääb kodunt ära pooleks või isegi aastaks. Jajah, et pool Eestit on kaetud selliste abieludega – aga peame me kõik siis olema nagu tegelased seriaalist Kalevipojad???

Õhtu päästis naabrinaine Reet, kes kutsus mu Margoti juurde kaasa oma tütart ära tooma. Võtsin ühtlasi Raivolt profifotoka, et järgmise nädala pildimaraton oma lugude juurde maha joosta. Olgu nad kõik tänatud. Kes käskis mitu tassitäit teed juua… Oo, unetus…

Hommik algas uudisega, et Termikas läheb arvatust varem meie talust puhkama. Aga minul on terve reede Tartus ja Tartu ümbruses intervjuusid täis lepitud. Mis muud kui põlvejäljed naabrinaiste-sõbrataride ees.

Reetchen oli õnneks nõus minuga reedese turnee tegema, Margot hoiab õhtupoolikul omakorda tema tütart. Hilisõhtuks kutsus Ndioba Gueye mind Tallinnasse kontserdile, aga see oleks liig.

Vestlesin Ormaga transpordi asjus, emand Hiljaga piimanduse teemal, Marju ja Aivar Pajoga ning Raikküla kooli direktrissiga teisipäevaste kohtumiste asjus, Pirjoga nädalavahetuse asjus (tema tütar on kõrges palavikus, nii et siiatulek muutus kahtlaseks) – ja veel ja veel kõnesid ja kirju, nii et kell sai märkamatult kolm, kui alles kirjutamise juurde jõudsin.

Röövlirahnu Martinit on ses mõttes lihtsam kirjutada kui Ohtlikku lendu, et Mihkel Ulmanil on seal palju rohkem remarke. Samas olen seda ka võrreldamatult mitum korda lugenud.

Üks väike honorar võimaldas autot tankida – seega ei jää ma esmaspäeval pullifarmi ja teisipäeval neljale intervjuule sõites maanteele. Küll aga jäime Termikaga Valtu-Nurmes teepeale täna. Kütus sai täpselt poolel teel otsa. Kaupo Kauri laenas meile mõne liitri – ja tõmbas ühtlasi meid ka käima, sest õhumull istus bensu ees. Oieluelu. Kaupo Kauri pere, kus elab mitu põlvkonda koos, kus on suur lüpsilaut ja palju tehnikat, üksmeel ja edenemine, meeldib mulle hirmsasti. Selles on Den Viliberdi omaga palju sarnast. Ent sellise väikese kuningriigi ehitavad üles inimesed, kes on maalt pärit ja jätkavad esivanemate tööd. Minu ja Margoti sugused on oma portsu otsas nagunii ennast tuhat korda ületanud.

Igatahes Minni – kes käis täna kogu rühmaga Valtu ujulas näitamas, et ta oskab täiesti abi ja hoidmiseta vee peal koerata – sai nädalavahetuseks kohukesi, juustu ja vorsti ka, hurraa. See on selline tänulik ilma hüüumärgita hurraa. Hetkeks pääses võidule külluseenergia. Nii vähe ongi õnneks vaja. Nagu ka Retil – läks pärast tubli päevatööd Mihkli sünnipäevale. Keks-keks-trilla-tralla. Homme vaatame valikute seas ringi, kuhu ta Raplas tööle läheb. Ja esmaspäeval ARKis – millal autojuhi eksami teeb. Kaua võib!

15.oktoober

Tõime koertele ketid – nad lihtsalt ei püsi kodus, vaid terroriseerivad nii metsloomi kui külas ketis olevaid liigikaaslasi. Dr. Hakmann ütles, et koerad ongi uuemal ajal täiesti segi. Inimestel, kelle koerad pole põlvkondade kaupa hulkunud, teevad nüüd seda, kellel pole iial koerad ei linde ega pudulojuseid murdnud – nüüd murravad – ja näiliselt leebeimad penid hammustavad ühel ootamatul hetkel oma pererahvast.

Termikas sättis neile ulualused nii, et ketid omavahel sõlme ei läheks. Ja jätkas ponitalli koos hoidva laudise kinnitamist.

Eile sünnipäevale läinud Reti koristas terve hommikupooliku peoperemehe maja. Kodus ootasid teda hekikäärid – lammaste-ponide jäetud nõgesesaarekesed oli vaja kanadele viia. Ja pintsel – laudis oli vaja üle pinoteksida.

Mind ootas lisaks Röövlirahnu Martinile selle kuu Delfi arvamuslugu. Kommentaatorid, pange valmis verbaalsed solgipanged-kahurid-kirved! Ja võtke ühtlasi teatavaks, et tegelete seejuures masturbeerimisega – ma ei loe teie haigusjuhtumeid nagunii. Mitte iial. Sorry 😀

Kütta sauna, mitte kütta, kütta sauna, mitte kütta… Andke palun mulle üks hiljapeale jäänud karikakraõis.