10.september

Indi küsis eile õhtul pärast söödaköögitäie kukkede kitkumist-tühjendamist kodus Suletud uste taga õõva vaadates – üks ingellik poiss oli nii joodik-isa kui kalts-ema kodus liigne, jõudis lõpuks õpetaja abiga õpilaskodusse ja oma tõusikutevõsust haldjapiigani tagasi – mis on kõige hullem, mis meiega juhtuda saab?

Vastasin, et see, kui muutume pimedateks-tuimadeks-madalateks tõusikuteks. Näiteks.

Aga kõige hullem, mis meie koduga võib juhtuda?

Mitte midagi, vastas pärast seda, kui olin hirmukihvatuse alla neelanud.

Hirmukihvatuse põhjus oli meeldetuletus, et vastutan-teenin-varustan-toimin siin ju üksi. Aga mul on kõrval inglid ja härjapõlvikud – ja Jumal on alati kodus. Meie kodus.

Kui ma mingil põhjusel ei suudaks – ptüiptüiptüi – panka orjata ja… ptüiptüiptüi – siis on meil nii mitme sõbra maadel kõrvuti nii eluruum kui potentsiaalne tall, et nädala jooksul on need elamiskõlblikuks vihistatud ja meie saame alati hakkama.

Aga meil on nii mitmel sõbral ka väge tugeda, nii et kui midagi väga ebameielikult pööraks – ptüiptüiptüi – vingerdaksime ka plindrist välja. Ent paarikümne tuhande eest on tööjärge kenasti ees – ja päike tõuseb.

Alati.

Me kõik teame selle mõttetu-kasutu hirmupigistuse külma käe mõju – halvab. Järelikult tuleb ta leebelt, aga kindlalt kõrvale tõrjuda. Väga kõrvale, mitte kuhugi siiasamasse passima 😀

Kas sa räägid nendega üksi olles alati nii? Küsis lahtisel talliaknal öösärgi helendades kükitav Indi, kes jälgis mõnda aega mu märkamata, kuidas hobunatele õhtusööki jagan ja räägin, miks mu käed kukepugude järele haisevad ja keksin koos Maruusjaga jalalt jalale, kui õlahaavale vusistatav ravum on kibe – mooril pole siis üksi tantsida – it takes two to tango 😀

Aga mismoodi siis? Need on jah minu eesti-hobukeelsed leebeks-loitsud. Aitäh.

Väike ajakasutuse revisjon (kõrvus taust-inimese väide – teed väga palju ja hästi, aga valesid asju 😀 – no kommento) – 5-8 – Heli raamatu toimetamine – 8-9 – Indi logistika ja loomade talitamine – 9-11 – arved-lepingud-telefonikõned-dokud-kirjavahetus, tavalisest rohkem ja fundamentaalsem see kõik – 11-13 – raamatu toimetamine – 13-15 – kolmekordne õunaring, postkontor, Indi sünnipäevale, ise… psst! ilusaks 😀 oleksin itsitanud, kui oleksin lõunauinakule jõudnud  tegelikult korjasin neljandagi aia õuntest tühjaks, ohissandjumal, siis korjasin koos lammasega tindikuid ja kassidega austerserviti – sügavkülma sai seitse pakki – 18-20 – tõin Indi ära, kasisin boksid ning enne õhtust talitust tuli muhe ratsutamine – Indi ja Mann tilberdasid võsastunud metsarada pidi – kõik olnuks idülliline, kui Nibiru poleks rinnuli väravale haledasti nutma jäänud – päriselt ja otseselt – nii nõutu ja õnnetu – ja Taja oli solvunud, et ma teda kaasa ei võtnud – Maruusjal läheb veel nädalaid, kuni temaga saan metsas kooserdada – kaastundest oma tüdrukute vastu astusin metsas ohakate vahel põigeldes kalossist mööda ja ragistasin ristluu kobedasti paigast ära – kuni meil oli Maruusjaga voolutamine-tupsutamine-rohutamine, korraldasid noored rodeo – meil Maruusjaga ikka see valusa-rohu-it takes two to tango 😀 Taja ei osalenud – tõsiselt solvunud mu peale. Homme sõidan temaga. Täna üllatas mind ennastki, mis tohutu hulk sooritusi rahulikult kulgedes reastus. Ei mingit rassimist ega ülepingutust – tasapisi ja mõnusasti.

Oma rahuliku rühkimise taustal olen veeretanud Vürstiga arutletut. On neid, kes on teisteloodud teatris mutrid – ja neid, kes on ise teatri loonud. Erinevalt ennast valgusejõududeks nimetajatest ei halvusta mustadeks jõududeks peetud valgeid, ei tassi neid tuleriidale, ei püüa ümber teha, sildistada, kirikuvande alla panna. Lucifer, kes tähendab Valguse jõudu, olevat aluse pannud budausule. Millest kristlus pole kindlasti usum.

Sellised episoodid. Ja teistsugused.

Kuulsin täna ühe sõbra vähist, sellest, et üks väike poiss pandi põlema, et… kuidas nende igapäevaste uudistega toime tulla? Rühkides. Pesumasina ja praadivate leibade rütmis. Tegevus aitab alati.

Homme on see tegevus mul suure osa päevast autoteeninduses. Arvudin kaasas – ja rõõmuga! Aitäh.

*

Kui kellelgi pole järgmise nädalavahetuse plaanid tehtud, siis palun:

Tegu on harukordse võimalusega saada vahetult osa huicholide elavast kultuuri- ja vaimupärandist. Esimest korda Eestis. Raudsilla talus, Uuri külas, Kuusalu põlismetsade keskel.

Wixarika rahva esindajad Eustolio Rivera ehk Don Custo ja Rosalia Lemus ehk Mama Chali ning Modesto Rivera pühendavad meid laagri jooksul oma iidse traditsiooni pühadesse toimetustesse. See saab teoks pärimusringides, õpitubades ja tseremooniates. Kõik, mida nad siin jagavad, on neile kodus igapäevase elu loomulik osa.

Alustame reedel, 19. septembril kogunemisega kell 16-18 ning lõpetame pühapäeval, 21. septembril samal ajal.

Kavas on:

Pärimusringid

• Sissejuhatus. Tutvume külaliste ja nend kodupaigagaYurata kogukonnas. Kuuleme neilt endilt, kes on ja kust tulevad wirarikad ehk huicholid ning mida nad tänases maailmas teevad.
• Loomislood ja muud jutud. Tule ääres lähme wixarika vanimate lugude maailma, mida ilmestavad kaugelt kaasa toodud lõngamaalid, kudumid ja ehted.
• Muusika. Saame osa ehedast wixarika pillimängust, laulda ja tantsida kaasa ning kuulda vanu viise, mida kuuleb vaid neilt endilt. Modesto selgitab pühade laulude ja palvete sisu ja eesmärki, tantsu ja muusika mõju riitustel ning muud.

Õpitoad

• Peyote kultuur. Miks ja millal toimetavad huicholid oma traditsioonilisi palvusi ehk tseremooniaid? Millised on nende pühapaigad, missugused nende annid? Kes on nende ravija ehk marakame? Mida tähendab neile hikuri, milline roll on tal nende eluringis, missugust abi nad tast saavad ning mil moel nad teda tarvitavad.
• Käsitöö. Sellest, mis on peidus huicholite käsitöö ilu ja külgetõmbe taga, nende algupärase loomingu sügavamast sisust ja eesmärgist. Meistrid esitlevad oma tehnikaid, nende juhendamisel on igaühel võimalik midagi mälestuseks luua.
• Toidukultuur. Mama Chali valmistab tulel iidsel kombel maisitortillasid ja õpetab selle juures huvilisi. Osaleda saab erilises toimetuses Chali igapäevaelust, toiduanni viimises koduhoidjale.

Tseremooniad

• Tule austamise tseremoonia.
• Traditsiooniline ravitseremoonia püha taime hikuriga.
• Veetseremoonia

Käsitöönäitus ja -turg (külalised panevad välja oma kunsti, kästöö, ehted, kudumid jms)

Omakeelse nimega wixarikad, laiemalt tuntud huicholidena, on Kesk-Ameerika põlisrahvastest maiade kõrval seni kõige edukamalt hoidnud oma arhailist pärandkultuuri. Meie külalised tulevad Nayariti osariigist Mehhikos, kus nad elavad suure perena endistviisi ümber tuleaseme ja pühitsevad elu. Don Custo ja mama Chali on Yurata kogukonna vanemad. Custo on kodust kaugelgi tuntud ravija, toimetab riitusi ja palvusi, õpetab noori ja veab eest rännakuid pühapaikadesse, Chali võtab vastu lapsi ja saadab Custot kõigis olulistes tegemistes. Vanem poeg Modesto on kunstnik ning kannab edasi vanemate vaimset pärandit. Nad kõik on vilunud käsitöömeistrid, igal tuleb teha oma viiul, oma ehted, amuletid ja annid, ning sellest nad täna ka elatuvad.

Suurepärane vihje eelolevale on jäädvustatud järgmistele kaadritele Yurata kogukonnast kõnelevas dokfilmis “Wixarika de Yurata a Wirikuta”, mille keskne teema on huicholite pühapaik, Wirikuta kõrb: http://www.youtube.com/watch?v=pMeGxA2RLUQ

Laagris osalemise tasu on 150 eurot, mis sisaldab ka majutust ja toitlustamist.
Osalejate arv on piiratud.
Registreerumise kinnitamiseks palume poole summa (75 EUR) ülekandmist MTÜ Sajand 22 arveldusarvele.
Saaja: MTÜ SAJAND 22
Arveldusarve: EE482200221030805708 (Swedbank)
Selgitus: “ANNETUS” + osavõtjate nimed

Lisaks saab infot siin näoraamatust, mariskilk@gmail.com ja telefonilt 56 223 390