12.september

Miks ma läksin kurjaks, nähes Indi kollkoledasti kirjutatud tunniplaani? Süütundest. Ehkki olen teda nüüd iga päev hobusega maastikule viinud, oli selle nädala ühel päeval sõgedapoolne metsategu, teisel kukekitk, kolmandal autoteenindus, neljandal jälle metsajama – mistõttu ma pole nii usinasti oma lapse koolitööd jälginud kui peaks. Enda töödest ma üldse ei räägi. Miks ma tema äraminekust nädalavahetuseks Tartusse tavalisest mornim olen? Sest kui Indi Maruusja jalga voolutab ja rohtu peale laseb, siis tiblasunnik teda ei näksa, minuga sõdib ja tantsib uhtiuhtiuhkesti. Miks Taja täna hommikul nii teist nägu oli? Sest Nibiru oli tema päitsed ära tõmmanud. Õnneks künaalusesse heinasse, mitte sitanurka 😀

Indi ütles selle kohta, et Taja on nii pettunud olnud viimastel päevadel, et temaga ei sõideta – nägu venis piisavalt pikaks, et päitsed maha sõidaksid. Päitseteta hobune näeb välja, nagu oleks prillid kaotanud 😀

Ma ei saanud end oma turtsumisest-vastikustundest-enese ja maailmaga urisemisest teisiti välja kui tavaliselt – pai kodule. Reha ja lambad. Vigel ja linnud. Luud ja tallipealne-hooviteed. Labidas ja tall. Pesumasin ja kogu sauna kasimine. Mopp ja lapp ja tuhalabidas toas. Oh õndsust, rahu ja vaikus, puhtus ja oma rütmid.

Kirjavahetus suundus abikaasadest seni arendatud naisliinilt meesliini pidi asjaajamisele. Pool sellest toimis.

Indi koolist tulles ratsutasin Tajaga. Oh õndsust, mõnikord ikka on vaja tagumikuli hobuseid pidi turnida, nende emmemisest-hooldamisest-kallistamisest ei piisa. Ratsutasin ümber Nibiru ja Manni – mõõdukate ringidega hoidsin varssa turvalises rütmis. Kui suurele ringile läksin, saime kõik Nibiru tallad taevasse 😀 Laps trenniplatsil on täiesti arvestatav treener – kuidas teda juhendades tõsiseltvõetav oled, kui endal on istak puudulik? Kui pärast seda MinniMannikatega metsa läksime, avastasime, et Mann lonkab – kivike oli kleepspinnase all mõnda aega kabjatallas olnud ja ta on ju õrnake nagu kiisuke. Nagu eelmiselgi sügisel, kõnnin taas, kabjakonks taskus. Kes ette jääb, selle sussid puhastan.

Viisin Indi bussile ja sõitsin poe-Olgaga Hertusse tema isa juurde kartulite järele. Oli ikka elamus. Viiendal siinelamise aastal avastasin suured hooned, mis võiksid väikese vaevaga talliks-maneežiks-ratsakoolihooneks saada. Milline raiskamine igal sammul, jummala eest…

Olga papa on volga-sakslane, kes tutvus tema venelannast emaga Obi jõe kaldal – ja pühapäevasele rännakule kutsusin Olja kaasa. Brandon Baysi 400eurone on liig mis liig, Rapla Elujõu Keskuses tasuta proovirännak aga Joonas Saksa juhendamisel ilmselt üsna samaväärne. Aitäh.

Andsin pärast Hertu-ekskursiooni Mannile rohtu – Maruusjat polegi enam voolutada vaja – ja tegin targu lõunauinaku, et järjekordselt mitte teatris-kontserdil-jne magama jääda 😀

Uinaku-eelses meditatsioonis avastasin, miks ma täna nii õnnelik olen olnud. Olen ennast õhuliselt riidesse pannud ja silmad pähe maalinud, keksin ja laulan ega pelga, et keegi mu signaale valesti tõlgendab. Milline õnn on olla nooruslik ja lendlev, ratsutav – nojah, ja erialatöödega ajahädas 😀 – mitte selle nimel mossis-värvitu-tönts-vana-ilmetu, et jumala pärast ei läheks mõlemale osapoolele alandavaks krabamiseks.

Sellised paradoksid. Ja järeldus muidugi ühene – meist igaühe maailmas peab ja võib olla vaid see energeetiline kaaskond, kes meid tõstab, õhulisemaks ja rõõmsamaks muudab ja julgustab. Loojast on lahke ette ja kätte näidata need võimalikud lõksud, mida illusioonid ja lootused, leppimine ja väljakannatamine meile seavad. Need lõksud teevad ka liiga lähedal kinni laksatades haiget – psühhotrauma on asja nimi – taevane ettehoole annab aimu, mis juhtuks, kui säärasesse püünisesse päriselt prantsataks. Sama, millest juba raamatuid kirjutatud küllalt – vägivald ja omamine, igaks-juhuks-armukadedus ja lämmatamine. Kõige uskumatumal ja õõvastavamal moel. Seilasime, teame. Ja enam neil olnud-teemadel raamatuid endale elulukku kokku kogeda ja välja oksendada ju ometi vaja pole. Tsiteerides Jaanikat – ära möödu must lähedalt! 😀 😀 😀

Ärgates nägin rõõmuga, et Manni longe on tõhusalt järele andnud ja tuju hea. Kui esmaspäeval jälle MinniMannitame, peame poni kabjad puhastama pärast hoovist läbi metsarajale jõudmist – hoovipinnasest ta need kivikesed endale talla alla kleebibki. Ai.

Raplasse toodud Rakvere teatri Leping – Volli Käro ja Märt Avandi – oli lõpmata mitmekihiline, liigutav, naljakas, põnev, leidlik, elegantne – ja veel kord naljakas. Tundsin Indist puudust – tal poleks igav olnud. Ja vapustusin asjade kokkusattumuse üle.

Esiteks istusin Rey sigala veti Anne kõrval. Ütlesin talle, et nägin täna – viiendal siinelamise aastal Hertut, mis oli täiesti uskumatu asumikesekene. Otse loomulikult oli Anne ülikoolist suure kõhuga saabudes seitse aastat Hertu majandi juht! Nii need asjad käivad.

Teiseks andis nähtud etendus mulle võtme ja telje novembrikuise Eesti Naise loo jaoks. Aitäh!

Tere, Kati!

Hea, et Sa olemas oled ja nii lihtsalt ja selgelt asju nimetades oskad kirjutada.

http://www.hobumaailm.ee/?page=3&sub=44&id=192

See artikkel annab jõudu edaspidiseks.

Sügava austusega,

Peep

Kirgast nädalavahetust kõigile.