13.september

Kas mind üllatas, et eile õhtul kell kümme saatis Indiisu sms-i – ootan kui saan tulla… Heldene arm küll noh näh säh… Piiksviiks. Kõik on hästi ja hoitud ning põnev,  nagu tirtstibinas ütles – isakodu köögis pole enam mitte midagi peale külmkapi ja pliidi asukoha samutit. Aga igatsus on ikka. Ja unenägu oli enne ärkamist mul selline, et leekisin öösärgis talli. Unetriibulised küljed, Mannil null longet, magusad haigutused… Huh! Aitäh!

Naabrite õunaaed koos metsateo kokkuvõtetega – itsitasime Annega toimunu üle. Vestlsued Navi ja Toriga. Toimetustöö. Lambalauda kratsimine. Toimetustöö. Köögi ja Indi laudade värvimine homme. Toimetustöö. Nii täna kui homme on koduspüsimine ainumõeldav. Avesta järgi on laupäev saatanlike võrgutuste päev, mil uute ideede-allkirjastamistega ei vibreerita. Homme on ülikriitiline kollidega võitlemise päev. Alles esmaspäeval tohib end sirutada, kodust väljuda ja uutesse saavutustesse söösta – nädal algab püha sõna maagilise päevaga, mis laseb olla aktiivne ja endast lähtuvalt peatumatus liikumises kohustust täita ja vastutust tunda. Teisipäeval ei soovita Avesta pesu pesta ega koristada – kuis nii küll saab? Ja mida teha kaduneljapäevaga, mis Avesta järgi ei koristamist ega tuletegemist ei soosi???

Elame seni, siis näeme.

Talli puhastades otsisin enda seest valusid – et nad mind salakavalalt selja tagant rünnata ei saaks. Pühapäevasel rännakul Joonas Saksaga võib ju teab mida kooruda. Ei leidnud. Hiljutine psiffutravma lahkus ära. Mõne tasandi teerulli alla jäämine on palju tühisem kui mõne teise tasandi mürgiastlapiste. Nii et seekord ma eriti ahistatud ei saanudki. Suur tüdruk juba. Aitäh. Ja hea, et Indigi loodetavasti vennatütart näeb. Kui mina ka kümne aasta pärast pälvin. Kui seekord ka tütar ei näe – ikka hea. Kõik on ühendatud. Olenemata väikeste hingede reptöllakustest.

Lauta deplastilinifitseerides meenus mulle kosmeetika. Näokoorimine-mask-kreem… Oh õnne, kui võib seda teha, ilma et kardaks ilus olla ja valesid signaale saata. Pooled triitmendid jõudsin-viitsisin sooritada – siis küsisid hobunad tuppa ja üldse. Aitäh.

Terve rida rosinaid oli täna.

Esiteks see, kuidas Taja häda korral mu selja taha poeb. Pisike kaheksasajakilone – nii vaablaste kui hirmsa Maruusja hammaste eest – emme selja taga täitsa peidus 😀

Teiseks see, kuidas keset lauda tühjaksvedu – ei ütle, mitu kärutäit, aiaiaiai – astus Alfa mulle põiki ette ja nõudis pikka ja keskendunud kallistust.

Kolmandaks, kuidas kõik neli kassi ja koer kõigi tööde juures sabas silkasid, osalesid, toetasid.

Neljandaks oli Maruusja jõudnud mingil hetkel oma äsjakasitud buduaari sittuda. Õhtul sinna sisenedes astus tagasi välja ega läinud enne oma magamistuppa kui mamma Saara oli sita välja visanud. Mõni meist on daam 😀 😀 😀

Viiendaks keeras Mann õhtuse talituse ajal kaela mulle nii kõvasti ümber, et vajusin käpuli – kruttis mu oma kallistusse ja mugises mõnust – minu! Selleks hetkeks täitsapärisüleni minu!

Kuuendaks poolautomaatpesumasin – kuidas ma pärast mõnusat sibiratooriumi teisiti kui pesu teenindades käed korda oleks saanud?

Seitsmendaks džigitt. Meile saabus keegi võõras harrastusarheoloog. Mitte eestlane. Veel rohkem minu nägu kui Kessu Tiit. Hobustele sümpaatne – traalis neli tundi metalliotsijaga mööda hobusekoplit. Ja hobunad püherdasid rahulikult tema kõrval, jalad püsti. Hämmastav. Leidis ühe saksa mündi aastast 45 – haakristiga ja puha – ning kaks viikingi meesteehet. Nii armas.

Õhtuse lobisemispuhangu partner oli Lady Di. Ja naine, kelle oma Bee nüüd on. Dikuga arutlesime, et oleme ära teeninud neitsilikud kodud – täiesti nullist, puutumatud. Bee emandaga aga, et me kõik peame tohtima olla õrnad ja hoitud. Kes seda ei mõista ja meid vastavalt ei kohtle, sellega me ei mängi.

Homme hommikul laudu uuesti valgeks värvides kütan ka ahjusid – et värv enne kuivaks, kui kassid sinna lilled tembeldavad 😀 – seega ärkan ülehomme ilmselt pelmeenidega silme all. Oma kodu, oma pelmeenid – nii ongi hea ja õige, voh!

Enne homset rännakut magan end korralikult välja. Ma vähemalt püüan. Et ei jääks magama, nagu Brandon Baysi rännakul – pea Mart Laisa õla najal 😀 Tõsi küll, Pargiwaht väitis, et säärased uinumised on üks võimalus rännakuks. See pole uni. Lohutav muidugi 😀 Aitäh.