16.september

Armas aeg, kui erinevad on õhtud. Täna olen jahmunud sellest, mida mu väike tütar oskab – ja sellest, kuidas ma seda enesestmõistetavaks pean. Kui ta täna pea kohal tiirleva kulli saatel Maruusjat metsas jalutas ja laadis, sain äkki aru, et nädalaga on haav, millest ojadena mäda voolas, kinni kasvanud. Helendav käejälg on selle koha peal. Kõik. Valmis. Tervendatud. Laps tegi.

Eilset õhtut kirjeldasin sedasi: vaikides välja kannatada, tunnetes kümmelda, edasi rühkida… Vaatan mõnikord mornilt, kuidas mu geneetilised lähedased laigivad feissaris trrteabmida – kui neid ennast mõne muheda ja südamliku meelespidamisega tervitada, mitte. Ammugi mitte meie tegemisi ega uudiseid. Sest meile on vaja pidevalt suhtumist näidata ja meelde tuletada. Sest meie ei käi psühhotehnikute ega manipullnõusturite juures, vaid vana hobust luhvtitamas, kullidega lobisemas ja linnas vaid siis, kui on vaja minna esikaantele, telekasse või ministeeriumi 😀

Pistke persse oma kartulid ja apelsinid koos psifulei ja tehnikatega. Pistke persse – kui võimalik, siis põiki. Ja püüdke nautida.

Ma ei tea, kuidas nii lähedased nii kaugeks jäävad. Aga see on parem ja õigem kui pidev ablas sõnumineerimine ja kontroll. Võrreldamatult. Lasevabakslasevabakslasevabaks… Minu emal veab, et tal on ainult üks geneetiline tulem, kelle järelmeid ta ei tunne. Kuivem ja muretum tunne.

Läbisin eile õhtul seisundi, mille nimetus Joonase kõnepruugis on „sitt lendas ventilaatorisse“ 😀 😀 😀

Täiega. Kuna Indil oli koolis vaja suguvõsapilte, panin talle beebialbumi kaasa – meie naabrinaine Maris Pärna kinkis Lius. Selge, et sirvisime. Iga pilt vallandas mäluvoo. Ja veel millise. Kahemillise. Kadalippu kaunistas kiire, aga selle eest sügav vaesusevarjust läbi kroolimine – eile jäi laekumata ligi 300 ja veel teine 300 ja kusagil peaaegu käeulatuses õõtsub ringi 1500 ja väljateenitud 3 ja nii edasi. Kaugemas käeulatuses on veel 3 ja 6 ja jälle 3 – küllus on nii lähedal. Ent ei anta kätte. Enne on vaja sitt läbi ventilaatori kühveldada. Koos alanduse ja hirmusööstudega – mis on nii tuttavad – aga alati uued. Peab ikka enne paarituhandesed maksmata arvete sleped taha saama, siis hakkab hargnema. Töötame läbi, kümbleme…

Autasuks leidsime albumi tagakaane vahelt ikka sellesama Joonase kirjutatud essee 21.12.12 – otsekui märk ja autasu. Midagi tulevikulist ja olulist koos tema, ta pere, ringkonna ja koolkonnaga on õhus. Eks näis.

Ma tean, miks me Maruusjaga teineteist nii kangesti hästi mõistame – me kumbki ei usu kuni lõpuni, et võib hästi minna, et meiega võidakse head olla. Oleme selle vana musta märaga ühest küljest naiivsed ja lapsemeelsed usaldajad – teisalt on see, kui keegi meid kenasti ja soojalt kohtleb, nii hea ja alati uus üllatus. Meil vana hobusega on mõlemal seepeale ebamugavusest sügelev tänutunne – tahaks seda, kes meiega hästi ümber käib, lausa kätel kanda. Ehkki see on ju ainumõeldav.

Hommmikuks oli üks maitsev laekumine, kuhja pealt maha maksmine – ja hoopis teised tunded.

Kuna üle nina kasvanud tuka otsad on katki, pidasin endaga päris jõuliselt nõu – kas ootan laupäevani, kui Lagedi-sõbrad tulevad, helistan Liisule või… Võitis pesumasin. Saunas paari igapäevast masinatäit mõsudes pesin ja palsameerisin ja näkitsesin eesmise juustepoole, kukla kaelaosa jätsin Kerlile. Ülejäänud kausiserva nakitsesin mõnuga ära.  Mille peale küll inimene mõtlemise-tundlemise kapatsiteeti kulutab… nojaa, aga see kõik on ju minu küljes! 😀

Jumal küll, üks lame – aga asjakohane – nali meenus. Raskejõustiklase käest küsitakse, milleks tal pea on… Ma söön sellega! 😀

Just siis, kui end peegli ees kringeldasin, et võimalikult sümmeetriline soeng saada, helistas ajakirja Naised uus toimetaja Tiia, kes küsis Brigita kommentaari valimisseaduse toomisele 16-le. Tegin kõik endast oleneva, et ta mu tütre kätte saaks ilma, et numbri annaksin 😀

Minu enese esimene reaktsioon hommikusele raadiouudisele oli – urr, nüüd mässitakse lapsed ka millessegi nii äkasesse nagu poliitika – justkui lapssõdalased karmides barbarriikides, väiksekesed püssidega getotänavatel, pommivöödega murjanid…

Teine reaktsioon oli rõõmsam – kui noored peavad endale mingidki poliitilised peahoovused selgeks tegema, on nad vilunumad ühiskonnakodanikud. Ja sel juhul ehk saavad neist tulevikus tegelikud rahvajuhid ka.

Kolmas mõte oli juba päris reibas. Poliitikutel tuleb nüüd noortele oma mõtted selgeks teha. Iga vähegi eetiline ja tegelik kirjanik teab, et lastele kirjutamine pole kergema vastupanu teed minek – lastele on kõige keerukam, olulisem ja kunstim kirjutada.

Seega saavad ühe elukutse esindajad teise järel nüüd järkjärgult teada, et su värk pole tühjagi väärt, kui sa seda noortele selgitada ei suuda. Lapseuu ei valeta!

Küll aga teevad lapsed imesid.

Meie väikesed Meistrid.

Sünnib väike tüdruk, kellel on õnn kasvada keset oma kutsumust – loomi. Kui see tüdruk saab 8aastaseks, on selge – see pole olnud juhus, et lootekoti avamist vajav tallekene sünnib just tema sülle, et tema lutitatud teine tall saab vähem kui aasta pärast ise emaks, et… Lõpmatud lood meie igapäevastest imedest. Nii sagedased, et nendega harjub. Ent siis saab üks meie hobustest paremale õlale haava – sõbratari kabjaraud tungib sügavale lihastesse ning 7. septembril on haav laiali ja soga voolab haavast lakkamatult kapjadeni. Esimestel päevadel voolutame-rohutame. Aga laps ütleb, et seda pole üldse vaja.Tüdruk hakkab iga päev pärast kooli – täiesti omal algatusel – hobusega kodust eemal haljal aasal käima. Traumast kõhnunud mära kosub silmnähtavalt, hakkab läikima ja silmad säravad. Iga päev lendab nende kohal kull – mõni päev kolm. Ja õhtuti, kuni emme kõigile kaerad-ööheinad ette jookseb, kükitab tüdruk tuhandel teemal vadistades hobuse juures. Hoiab kätt haava peal. Hommikul ka. Itsitab, et enne kooli tuleb ju lõhnad juurde teha. Haav sulgub silmnähtavalt. On puhas ja kuiv. Haava kohale tekib tirtsu peopesa jälg. Eile ronis ta eidekesele selga ja kõndis nende armastatud aasale. Täna sain korraga aru, et haava pole. On õnnelik, rahulolev ja tõeliselt Tervendatud hobune, kes pärast neid lapse algatatud seansse lentsib tema järel koju laialt haigutades, üleni lõõgastunult, kõndides juba silm loojas. Ning teised hobused saavad aru, et toimub midagi väga head. Samal ajal, kui õpitakse ja seletatakse, katsetatakse ja kiideldakse, suleb väike piiga lihtsalt nädalaga hobuse haava, jätab talle õlale oma helendava käejälje – ja ise ei saa muide üldse arugi, mida ta teinud on. Väike Meister. Respekt! Või mida siin öeldagi…

Manniga tegime täna tavalisest pikema ringi. Tajaga tegin kiired ringid mina, jahutas Indi – kiiremate ringide ajal ehitasid nad Nibiruga takistuste kummihunnikust onni 😀 Jahutamise ajal otsisin mina mööda koplit midagigigigi teravat, millega Namaste oskas täna vasaku tagajala sisekülje ära marrastada. Ei leidnud.

Leidsin võsast välja kasvava naabrinaise, kes ütles, et meil on ajatagune kuuseriisikaid täis. Pakkusin talle. Kuna ta loobus ja sukeldus metsa, korjasime ise. Raamatu-Kaupo tuli taas arhiveerima. Tegin nii austerservikuid muna-piima-juustu kasukaga kui kuuseriisikaid singiga. Temal oli kook. Mille ma pärast totaalset spordipäeva peaaegu üksi ja üleni nahka pistsin.

Pärast arhiveerimistunde andsin Kaupole Märjamaale köögikraanikausi jaoks kummimusi kaasa – ja sain retsenseerimiseks Ilmar Raagi filmi. Nüüd on mul kahe suure käsikirja vahele rivistunud jälle seitse artiklit. Oi. Ent vägisi nende kallal nohistamise asemel trallan mina mööda väljasid ja koplit, metsaradu ja hoovi – ja vahin ammulisilmi imesid. Ja imestan suuresti enda üle – kuidas ma nii võimsaid asju nii enesestmõistetavaks pean???

Metsatalust anti teada, et udar on vasikasündimise nägu ja neljapäeval kalapäevale ja põhuretkele minnes võime ilmselt Sallyle tordi kaasa võtta. Kõik läheb hästi, Sallykene – seilasime, teame…

Kuula, me laulame Sulle Indiga tasakesi kõrva sisse nii, nagu laulsime läbi Taja kõhu Nibirule –

Ayahuasca, kes sa tuled mägedest –

Astun Su ette lauldes,
puhastudes ja tervenedes
sa oled nagu magus piim minu kehale ja hingele

ayahuasca, vanaema …

Ayahuasca, kes sa annad visioone …
ayahuasca, kes sa meid ravid …

Ema Ayahuascat kujutatakse Lõuna-Ameerika põlirahvaste kultuurides võimsa naisolevusena, kes hoiab, hoolib ja õpetab inimesi ületama oma hirme ja tunnetama elu tõelist olemust.

AYAHUASCA TAKIMUYKI
5 capo

Ayahuasca curandera…
Ayahuasca abuela…
Ayahuasca lucerito manta…
Ayahuasca chacrunera…
Ayahuasca chacrunita…
Ayahuasca pinturera…