17.september

Kui teate mõnd numbrit või parooli, koodi või salasõna kindlalt peast, kirjutage see tingimata üles. Minu swedi kasutajatunnus on mul seljaajus, pistan seda pimesi iga päev alateadvusest sõrmitsi arvutisse ja… Täna jamasin selle ümber viis tundi. Hakkasin hobusekasvatajate seltsile koidu ajal Nibiru passi ülekannet tegema ja… ee… ups… Kiilus niimoodi kinni et pärast kaht esimest numbrid ei midagi. Absoluutselt mitte midagi. Helistasin viisakaks edenenud ajal Margotile – aga tema käib mu kontodel oma koodidega, jeesus küll… ee… Indit kooli viima minnes meenus mingi kombinats. Kui olin selle sisestanud ja teada saanud, et pole õige, sain aru, et see on Eesti Energia rikete lühinumber 😀 😀 😀 Pangapiiga, kes klienditoe telefonil vastas, sai maitsva suutäie naerda, ütles, et esimesed kaks numbrit on õiged, aga edasist ta mulle öelda ei tohi.

Kui Raivo ja Mehis tulid määtsusid nudeerima, seletasin neile väravas, et mul on ainult üks katse jäänud ja kui ma veel kord kanni klõbistan… siis vajus mu lõug ripakile, tulistasin neile õige tunnuse näkku, jooksin tuppa ja kirjutasin üles ja oeh!!! Margot ütles, et ta teab, mida tunnen – tal endal oli analoogne bläkaut kodust kaugel, kui hädasti oli otsekohe tarvis ülekanne teha. Hihii.

Panime poistega kääbikutele kõrvalapatsid – nad ütlesid, et kängus talled hakkavad sageli just pärast pügamist kasvama – ainevahetus läheb tööle – nii et needki said paljaks. Prouad chaplinid-poirot’d-jakobid osutusid dalmaatslasteks 😀 Kusjuures Diana on täieline idioot, sääd tu sei. Ta ei tunne ikka veel Donnat ära. Ja kuna ta on autist, siis ei suhtle ta kellegi teisega – ongi üksi ja ahastab. Teisi lambaid pole enam! Siuke subjektiivne pseudoreaalia siis selles lõbusas vuntside-prillidega mollis…

Kui Jardiinesi-mehed oma Nipernaadi-elu järgmistele vallutustele lendasid, püüdsin toimetamisse sukelduda – ehkki majaümbrus määgib lakkamatult ning Mann kiljub solidaarselt sekka. Abitu korrapidaja aaria 😀

Üle arvuti jälgisin poole silmaga poliitikute naiste saate kordust. Presidendivastuvõtt Aloga Laine käevangus oli kenasti olemas. Mäletan, et see seik ajas toona mul kuulid kolmel põhjusel kokku – esiteks olid mul tookord külalised, kes õhtusöögilaua taga jahmunult telekas defileerijaid põrnitsesid, teiseks ei kutsutud mind vastuvõtule – nüüd ma muide enam ei tahaks – kolmandaks istusid vanemad lapsed mõni päev hiljem mu laua taga ja irvitasid. Aga oma papal õnnelikuks saada ka ei aidanud. Huvitav, mis neil, na sobiseval paaril ometi nässu läks? Miks ma küsinud pole? Sest minu asi pole. Minu asi on rõõm, et Namaste eilne kriimustus on täna pea nähtamatu, et Maruusja ei arva enam, et keegi talle rohtu tahab panna, et Nibiru püüdis täna koos minuga õunapuud raputada, et… Meie ei pea jäneseid ega kitsi, meil on hobused ja lambad, kassid ja peniBella. Ahjah, kukk tuletas just meelde, et mõni lind on ka 😀

Indile järele sõites pidin äärepealt naabertaluniku sulase jeepuri alla jääma – ikka pandaga koos 😀 – meenus mulle, mismoodi naabertalunik selle sulase sai – ja ma ei tundnudki end enam talvise traktoriuputamise pärast võlglase ega süüdlasena.

Indi koolisttulles korjasime naabrite õunad, paelatasime Maruusjat haljastel aasadel ning vaatasime Ilmari uue filmi stuudio siselingi kaudu ära. Vapustav. Teistmoodi vapustav kui Kertu ja Eestlanna Pariisis.

Vapustav oli ka Taja reaktsioon. Kui Maruusjaga metsast tulime – kogu metsasoleku aja kiljus Mann vihaselt, tema kui ekstravert elas oma solvumise kohe välja – keeras Taja ennast mulle kümmet kanti ristipüsti ette. Palun, sõida minuga… ja mina puiklesin, nagu abielunaine: mu pea ja selg valutavad… Tegelikult oli ka nii.

Aga õhtuse talituse ajal oli Taja sügavalt solvunud. Nii morn, et arvasin, et tal on tervisega midagi lahti. Hing oli haige. Homme, kui oleme metsatalus ära käinud, sõidaan. Tühja sest seljast ja muust ja määst – ma ei saa hobust õnnetuks teha. Täna solvus Lilli ka.

Kudrutasime Alfaga töötoa ukse ees – loves lammas nurrus mul lõua all 😀 – Lilli tahtis ka kallimusipai, aga ma olin enese jagamiseks kuidagi liiga ära. Kui Alfa tütar Amatsoon teda nuuskis, lõi väike fuuria mõlemad esikäpad talle koonu kinni ja pani turtsudes minema. Paari tunni pärast alles tuli tagasi.

Niimoodi ma siis pidevalt ohin, kuidas hobust ja kassi solvasin. Ma enam ei tee. Neid vigu. Teen järgmisi 😀

Aga seda viga ma ei tee, et hilisõhtul kalendrisse vaatan. Tulekahjulik värk. Homme tuleb kell neli tõusta. Tuleb väga hea ja ülitegus päev. Aitäh.