19.september

Arutlesime eile metsatalu peretütrega tallehautise konsumeerimise taktis, mis juhtuks, kui ise mõne jackpoti kaela saaks – 65 milli euri, nagu äsja olevat ühele jackile potti kukkunud. Juhtuks kahes suunas krahh. Esiteks käiksime maha – ja hakkaksime analoogselt meeleheitel koduperenaistega kosmosest õndsust otsima, meeled lötakil. Teiseks ostaksime endale armastust. Igale lapsele paugutaks milli. Täidaks sõprade unistused. Ning kokkuvõttes poleks meie elus enam ühtki tõelist unistust ega suhet. Hõõõõõh!

Mann on korras. Ja judistab end ainuüksi õunte nägemisel.

Diana – chapline-poirotella 😀 – otsustas ellu jääda ja lambaks hakata. Kobis karja juurde lauta ööseks ning hommikul ei olnud ka piersitud vasak kõrv nii lontis kui eile. Huh!

Eesti Naise novembriloo kokkukirjutamisel oli ainult üks probleem. Palun mulle kümme lehekülge eraldada, aitäh 😀 Saadan teksti seitsmele asjaosalisele homme hommikul – ja tuhnisin mööda pildiarhiivi, et võimalikult hea pildivaliku manu saaks. Kõhklesin, kas pakkuda ka Kessukülla tuleva meie-maja-mudelit. Kõhklen tekut praegugi veel.

Indiga pesime auto ja pesu, tema kõnnitas Manni, mina panin fotod albumitesse, tõime Anne õunad ära ja läksime Aleksandrile bussi vastu.

Siis õnnestus olla täpselt selline ema, nagu mina olla tahan – pühendusin mitmeid tunde lastele – eriti pojale – kusjuures mitte koos tööd tehes, vaid puhates ja mängides. Tänu sellele sai räägitud väga olulisi ja tõsiseid asju, mida igale matsile ei räägita.

Kes-kes Taja seljas täna päris tõsise trenni tegi? Noorperemees Aleksander! Oi, kuidas ema kiusas – sada aastat poolistakut, lõpmatuseni jaluste leidmist igas allüüris – kuni mõlemad olid lõdvestunud ja õnnelikus koostöös. Kriitikuid-analüütikuid oli plats täis – kassid, Maruusja emme kaenla all… Indi ületas ennast – ei püüdnud venna käest hobust ära võtta, nagu tavaliselt – mina-mina-mina! – ehitas koos varssadega kohtunike looži hoopis. Kiilakas lambanaiskond mögises ja kommenteeris. Ja Indi tähetund saabus haljal aasal memmekest poputades – süütu rohutirts pani vägeva džigiti südamest huilgama 😀

Aleksander kardab tõsiselt putukaid. Mitte ainult ämblikke – rohutirtse, tõuke – kõikikõikikõiki!

Arumaisaa, mis jama on – kusjuures ämblikke on meil ikka kohe väga palju. Mõnel alalises nurgas passivel proual on nimigi.

Autopesu kõrvale rääkisime pikalt Karekiisuga – ootan väikese ähmi ja suure õhinaga tänast seriaali Keskearõõmud esilinastumist. Ta ise loobus isa heaks nii väga oodatud huicholide laagrist – tegeleb majapidamise ja loomadega ja on peremees oma tähelennu vahepeatusena, aga… Mul on temast kahju.

Nii kangesti tahaks, et kallitel oleks alati ja ainult ja kõik ja väga hästi.

Et nad kihutksid vaba ja õnnelikuna ringiratast, sabad seljas ja sõõrmed puhevil – nagu Nibiru ja Namaste praegu just…

… Curandera… takitaki muiki…

Nojah, tegelikult ongi ju. Aitäh!