22.september

Tänane hommik näitas, kuidas loodus otsustab – ehkki kavatsesin pesu valvata ja õigel hetkel tuppa tuua, vallandus padukas ajal, mil pärast Indi kooliviimist poejuhataja emme varjualusest kartulipunne pandasse laadisin. Seega saame sekkuda kestvalt ja alati vaid sellesse, millesse sekkuda saame 😀 Saab väga puhas, hea lõhnaga pesu – kui tsüklon on meist üle ära käinud.

Kogesime eile, kuidas maa võib inimese neelata. Kartulipõllul vajusime kõik järjest ära – nii meie lastega kui külamehed-naised. Oli kas selline tähtede seis või mis iganes, et maa tiris kõigist inimestest viimse mahla välja. Teemad olid ka rasked. Saunas rääkisime naistega, mis saaks, kui Putini väed sisse tuleksid – ja siis hakkasime püüdlikult meestest-taludest lobisema… Kartulivaol rääkisime Toomase ja tema naabrinaisega, kuidas siit Siberisse viidi ja tagasi tuldi, kuidas Soone talu õuele – mille rajas palverändur, pilgrim! – pandi haubits ja tulistati Rapla kiriku pihta, enne kui venelased siin metsavendi ja süütuid eesti peresid maha lasid. Sellised mõtted neelavadki kogu jõu. Mitte muld ja kardulas.

Kui nüüd putler meid okupeeriks, viidaks meid külameeste sõnul kõrbesse – Siber on juba üles ehitatud. Meie majades igas toas üks pere okupante, loomad liigist hoolimata pannile, kusi kaevu ja aidad tühjaks… Mitte need mõtted ise pole nii hullud kuivõrd tõsiasi, et mõtlevad korraga nii paljud inimesed.

Jajah, pühapäev on hingamispäev. Ja enne kui Aleksanni selleks nädalavahetuseks tuli, lubasin, et seekord suuri töid ei ole… Aga millal siis veel kui imelise ilmaga enne lähenevat tsüklonit meie küla maasoola, mõistuse, au ja südametunnistuse kartul üles võtta? Toomas Raud eile kutsus – ja meie olime täna platsis. Külamehed Raul ja Priit lisasid lastele mängulist elementi – poja sõitis kardulavedamise trakatsiga, tütar Indi ajas vagusid lahti – nii et Aleksander teatas, et tahab uuel kevadel siia peenraid, kus on maasikad, herned, maitsetaimed ja… midagi oli nagu veel. Kes rohib? Kes sööb? Kes lammastele pääsmeid müüb? Nomaitjaa…

Miks peenraid ei tee, mahla ei pressi, ravimtaimi ei korja – sest inimkonnal on tööjaotus ja mu teksti kohta, mille äsja sellel teemal kirjutasin, ütles üks mulle ülioluline inimene, et ilmutan geniaalsusegeeni 😀

Eile kiitlesin saunas, et põlved mul ei valuta. Täna hakkasid need kartulivaol sedasi lõhkuma, et mul oli pilt taskus. Poja siiras ja südamlik ja hästi pikk kallistus aitas. Päriselt ka.

Ja kui hilisõhtuks olid laste abiga kartulid-porgandid tassitud, õunad korjatud-kangutatud, tall puhastatud, uus heinarull avatud, pesu pestud-riputatud, puud toodud-köetud, tolmuimetud-mopitud, kärbsesitt kasitud-tolmulapitud, uued kärbsepaberid üleval ja kõik toidetud… oli kord majas, selg ja õlg lõhkusid rohkem kui põlved.

Talli vaarudes said neli hobust tipptipptudule kohe oma kohale – Taja ei tulnud. Korraks lipsas Namaste boksi kaklema – andsin talle heleda plaksu vastu tagumikku – ja siis tagasi välja. Kui teda kutsusin, loivas jooma – ja siis kihutas kopli tagumisse nurka, tagant üles tagudes. Tükati on ta mulle täieline mõistatus.

Eile keeldus Kerliga galopile tõusmast, Nibiru lükkas tagant ja Namaste tõmbas eest – täna aga ei tahtnud ilmselgelt ilma õhtuse trennita talli tulla! Kuna mul valutas – pingereas – ristluu, põlved, puusad, õlad, küünarnukid ja randmed – pistsin röökima. Väga eesti keeles. Tänu Nibiru vihasele hüüdmisele tuli eit talli ning ust sulgedes… ups… vaatasin üle õla… heheheheee…

Miks ma loodan, et mind normaalseks peetakse? Mul oli valge toite-puhastusmask näos, valust jooksid higinired mööda seda lubivalget maski alla – ja ma ropendasin. Väga valjusti. Aga naabritel oli lõkke ääres kümmekond väga vaikset inimest.

Zajebis, ühesõnaga 😀 😀 😀

Tänases hommikuvihmas kallistasime, nagu eile poleks midagi juhtunud. Ei juhtunudki ju. Täna, saatuse muutmise avestapäeval, mil vaid häid mõtteid mõeldakse, on valikud eriti olulised. Minu asi pole, et eile laamendasid eile ühes teisepere hobukoplis järelvalveta-kaskadeta lapsed – osa hobuste seljas, osa piitsadega varssasid taga ajades. Minu asi on vaimse ja füüsiline rõõmus ja tänulik reastamine.

Keskearõõmudest Pärnule kirjutamise järel vedasin aidast hukas kartulid kunagise arooniaheki tüügaste peale – ja korraskartulid autost-teistelt peredelt-autost-sauna eesruumist-autost-hoovist- autost asemele. Uue romaani sissejuhatuse kirjutamise järel puhastasin talli. Heli romaani toimetamise ajal otsustasin järele anda meeste korraldatud kambakale.

Eile nõudis poeg siia ürdiaeda.

Täna varahommikul helistas Karla ja küsis, kas meestetöid on tekkinud.

Saagu siis nii. Hobuste söödaplatsilt veame läbi kuuri aida ja püramiidi vahele laagerdanud sõnniku – nii paarkümmend senti. Kevadel, kui sauna pealt vihad lammastele söödetud, saab aiapostid kätte. Siis on vaja vaid üks võrgurull – ja Tootsi peenar on sündinud 😀 Kui Karlal jääb neljapäeval pinnase katmisest aega üle, võib ju kõigile koplipostidele külmade tuleku eel kuvaldaga pähe valada ning võsavikatiga selle aasta viimase ringi teha. Nii et kui tema helistamise puhul teatan kõiksepealt, et meil pole miskit meestele, selgub – on ikka.

Ma olen see kohutav ema, kes täidab kõik oma laste soovid. Absoluutselt kõik. Ja mitte kevadel, vaid kohe.

Ja katastroof möödus. Kujutate ette, mis tunne on, kui teil on reedel kenasti alles failikaust fotodega kogu digiajastust – ja pühapäeval enam pole? Vot selline tunne eile oligi. Mis ilmselt oli üks olulisi põhjusi, miks kõik kohad valutama hakkasid. Täna leidsin selle üles – ja kopisin turvalistesse paikadesse. Kopimine võttis üle poole tunni – seega jääb mu aoks mõistatuseks, mis müstiline teadmatu-tahtmatu klikk see oli, millega selle aardelaeka ühe sekundiga kaotsisse upitasin 😀

Ehkki oli sajune, käis Liis koos fotograafist sõbratari Kerstiga – profmeik-sonks-lateks-uihaih! – ja tegi pildistamissessiooni. Ajas mu kukla kenasti üles – ja soovitas külastada Keava Laurat – ennustajamoori.  Mine tea. Talve poole, kui kaugele on libe liuelda, on kena kodu lähedalt murda. Lugude teemasid, ma pean silmas 😀

Mis puutub juustesse ja neisse sisse kasvavasse taaka, siis soovitasin preilidel puht-füsioloogiliselt-biokeemiliselt mõelda – kui sinusse installitakse mehemärg, siis see kroolib läbi kogu nais-elundkonna – ja imendub sealt ka ainevahetusse. Mis on põhjus, miks õigupoolest oleks vaja tõesti regulaarselt seksida – füsioloogiliselt on spermat vaja.

Aga. See lirts kasvab ka juustesse. Me kanname nii biokeemiliselt kui energeetiliselt oma mehi kaasas. Ja 7 aasta seotuse seadus võibki sellesama salvestumise järgi olla rehkendatud. Keset seda arutelu helistas üks mu lemmikmees – ülivägalemmikmees – ja rääkis veerand tundi masendavalt arukatel-asjalikel teemadel – mis muud kui 7 aastat tsölibaati veel 😀 😀 😀

Nii, nüüd paluks metsatalu laudas üks õnnelik poegimine – ja nädal on väga heas energias täiega käima läinud.