23. september 2014
23.september
Torm. Lõdisevad hobused. Sõbratari teade, et meid pole ühes väga olulises nimekirjas. Esimese ehmatuse järel ehtminulik otsus – nii ongi parem, tulemus tuleb selle nimekirjata rutem ja tasu tahedam. Vot nii! Kõik jooksus – indlev Bella tõmbas öösel keti katki trrmaivõi!!! – Namaste ei jäänud tuulde sattudes üle tunni seisma – enduuro nisuke. Käed ja nina külmetavad. Vihm. Ülihea lõhnaga pesu. Kummaline üksildus. Ehkki nii palju häid inimesi on ligi. Sügis. Raisk.
23.september on sügisene pööripäev. Pööripäeva energia läheb lahti 48 tundi enne pöörihetke ja siis on seda võimalik programmeerida endale vajalikus suunas. Unustage nüüd teiste mured ja hädad ning keskenduge enda asjadele. Kasutage ära planeedi kingitus ja abi. Päikeseenergia sulgub pöörihetkel. Mida varem keegi häälestuma asub, seda parem. Kord juba mingi sooviga programmeeritud energiat ümber muuta enam ei saa. Mõelge, mis teie mõtetes praegusel hetkel on ja toimige sellele vastavalt – planeet võtab asju arvesse ja toimib vastavalt soovitule – jõudu ja tarka meelt!
Sellise asja jagas Mamma Maie. Ja täpselt sellega ma kogu aeg tegelengi. Enda ja teiste problade vahel vahe tegemine. Mitte sekkumine. Olgu tegemist kellegi tööpakkumise, äriidee, abipalve, investoriotsimise või kinnisvaratehinguga. Ja samas pole vahet, kas läbirääkimised käivad säästumarketi või Saksamaaga – teatud aspektist puudutab see kõik mind. Ja vägagi otseselt. Ja vägagi minu asi on see kõik. Ja vägagi head eelaimused ja häälestused on mul igas suunas. Ka siis, kui mind pole nimekirjas. Kui abistajad vajavad ise abi. Kui.
Ainult mind ennast ei jätku ikka igale poole – Haldi kutsus ooperisse. Minul oli laupäevaõhtul plaanis ühe külalise võõrustamine… Hommikuks mõtlesin välja. Lähen Haldiga Fausti vaatama. Tema-pakutud teisel õhtul lähen siiski TV3 peole Lennusadamasse. Üks ooper, millest seetõttu ilma jään, on kindlasti veel Estonia mängukavas – ma tahan peole. Vot just.
Igast kanalist lendas kutseid – hommikul kulus terve tund süstematiseerimisele-tunnetamisele-valikute tegemisele. Sai umbes nii – lauba Faust, pühaba telesaate võttegrupp, esmasba ettevõtlikud naised, teisiba Haldiga Tuulemaal, järgmisel reedel pidu Lennusadamas ja pühapäeval teine telesaate võttegrupp…
Ja täna homikul sai kena üllatus – Vernek! Tuli kolmeks päevaks Järvakanti kõrgtöödele ja kolis seoses sellega Aleksanni tuppa. Heldekene, kui hea ja oma ja mõnus. Ehkki me mõlemad oleme kuidagi laiali, midagi endast kuhugi kaotanud – on kõik tegelikult vägavägaväga hästi. Kuna Raagi Kasahstani-road-moviet nägin kodus arvutist ja arvustus ilmus täna P.Postimehes, polnud seltsimajja minemata jäämisest kõige kahjum kah.
Mul on redelid dr. Annuki poolt katusele laotud – kuna ta on busibusi nagu anunnaki, jäävad kõik redelid sedasi sinna päris anunnakide saabumiseni. Seega – abi tuli Austraaliast. Mis on täpselt selline, nagu ma arvasin – aborigeenidelt varastatud maa koos kõige sinna juurde kuulumisega – just nagu Ameerika ei saagi olla mingisugune teistsugune, kui ta indiaanlastelt tuuri pandi ja pättide-orjadega asustati…
Lõpetasin suure tüki järgmise käsikirja 1.peatükki. Hoian enda ette seatud tärmineid kenasti sihikul – hea kindel parkuur. Toimetasin suure tüki Heli romaani. Saatsin arved. Reastasin ajakirjade järgmised lood. Jälle seitse hüpet mu igapäevase parkuuri penerolliks reastatud. Koogutasin Anne tormist toodud õunavaibas. Homseks on akadeemik oma vaiba ehk kokku rullinud, hunnikuid on lihtsam kotti korileda… Mina ja mu miljoniplaanid-übertehingud – kokkuvõttes ikka ninali tallis ja käpili õunapuie all. Meel rõõmus ja süda rahul, tänan küsimast 😀
Kuidas selle rõõmsa meele pinnaalustega lood on, selgub tegelikult kahe järjestikuse televõtte ajal. Need saavad olema väga tõsised tööd. Väga. Pidasin bokse tehes Nibiruga aru, kas need on ikka õiged otsused. Varsake tilberdas rõõmsalt mul boksist boksi sabas, kallistas ja sehkendas, laveeris ümber käru. Minu kvaliteetseimast kvaliteetseim kvaliteetaeg.
Kui Vernek töökaaslaste autoga laivi lendas, oli tunne, et viimati oli ta siin eile. Tegelikult kahe aasta eest. Teejoomise järel tuli teekond – piim ja korstnahari oli reisusiht. Metsatalus Sally allavajunud keret kallistades tabas mind kimbatus. Nii palju jalgu. Ühed ilmselged sõrad olid paremal küljel, teda kallistades avastasin ka vasakult küljelt sõrad. Mis asend sel vasikal küll on? Või on tõesti kaksikud? Kohe esimeseks poegimiseks???
Me kõik ärkasime metsatalu erakordselt head toitu süües uuesti ellu. Lobisesime ja erakordselt hea oli olla. Jätsime mu poolteiseaastaseks saanud tütretütrele piima. Kodus jagunesime – noored kütsid ahjud, mina kallistasin tallis ja laudas oma musinaid. Jube vastikult külm – esimene kinnaste kättepanemine ja mütsi alla varjumine on alati vapustus. Kõik tahtsid rohkem hellust ja rääkida.
Nagu on vapustus ka kuum. Sellest oli Vernekiga palju juttu. Eestimaa suvigi oli tänavu ränk. Austraalia temperatuuridest rääkimata.
Paradoksid – oleme mõlemad enda ümbert järjest ja sihilikult, viimasel hetkel – või hetk hiljem – kõik häirivad-lõhkuvad-tarbivad tegelased lahti ühendanud – ja samas kibeleme neist rääkima. Kellelegi ju peab. Eriti kui mõlemal on nii samamoodi. Viimast korda, ausõna! Kusjuures neist sõlmunud latinosuhetest rääkides pole enam valus. Vernekile vahepeal juhtunust jutustades avastasin ka ise, millal valu ära põles. Oleks nüüd, et ka tema maanduks nii, et tasakaalu ja rahu ja õnnevõime ja iseenda sujuvalt üles leiaks. Ma väga loodan.
Kolmapäev on seekord sauna- ja grillipäev – nädalalõpul on Indi ära ja emme ooperis. Nii et homme, üksiti mu kullakalli rastapatsi töömärgi ronimisriideid kuivatades, ongi õigeim saunlemine. Maruusja ja Alfa võtame ka sinna sooja. Ja Bella, kes oma hapra keti otsas saatusega sõdib. Krrdinaised…
Mu hinges valitseb kõigi eluvaldkondade totaalse kärisemise ja kuhjumise käes täielik kaos ja segadus, kui päris aus olla. Mitte halb. Lihtsalt mitte ükski asi pole paigas.
Tulevikuplaanid – suured käsikirjad – panustamine – lähedased ja tõeliselt lähedased – mõlemast küljest välja turritavate vasikasõrgadega Sallykene…
Kõigisse neisse asjadesse saan sekkuda.
Iseasi, kus on minu sekkumise mõõt ja määr. Ei midagi uut ega erilist. Jälle üks töö teise järel kribinkrabin valmis. Aitäh ja palun ja appi, mõnikord käib mu pea ringi ja ajuliigesed valutavad. Valasime end tühjaks – kummalisel kombel valasin mina end rääkimata veel tühjemaks kui rääkija. Sest meie sisse olid kahe aastaga väga sarnased sügelused kogunenud. Nüüd satuusime resonantsi. Ja jõllitame lõpunipõlevaid ahjusid. Või sooritaks veel mõned miljonitehingud? Persse. Võtke heaks.