24.september

Täna öösel sündisid minu kallil hingesõbrataril mullika-Sallykal kaksikud tütred.

Eile leidsime Indiga Sallyt kallistades kõigepealt vasikajalad tema lubavalt allavajunud kõhu paremalt küljelt. Eeldades, et selg on järelikult vasakul, tundus vägagi veider, et ka sealpool on jalad. Indiisu ütles mulle: juba siis, kui tema tiinust kõige esimesena märkasid, ütlesid ju, et on tüdruk ja et on kaksikud – tulevadki kaksikud tüdrukud…

Öösel pool kaksteist helistas metsatalu peremees mulle voodisse ja ütles, et nüüd on mingi jama – mullika saba alt püüab üheaegselt väljuda kolm jalga. Lükka kõik tagasi, leia esijalad ja pea ja aita tulema, soovitasin filoloogiamagistrile kohaselt. Ei saa, lehm on külili, ei mahu ja ma ei saa teda püsti. Kaks minutit hiljem olin Austraalia rännakult lõpuks ometi tagasi jõudnud köietöötaja-kõrgronija Vernekiga autos – millise kiiruga Raikküla taga metsas, ei ütle – ment võib lugeda 😀

Sallyle olid juba lisaks metsaperele appi jõudnud ka Koikse Karla ja vetkorüfee, 45aastase vissitohtristaažiga proua Hakmann. Saime juba väga väsinud mullika küljelt kõhule ja kui ka sel moel ei õnnestunud korraga lävele tormanud kaksikuid tagasi lükata ja üles rivistada, mõikas lehmakene ise – ja tõusis püsti. Karla surus esimese vasika tagasi. Vaatamata äsjasele käeopile sai dr. Hakmann tema vasaku esijala kenasti parema jala ja pea kõrvale. Lehma sisemusse pugenud kirjanikuemand – mina – sidusin küll vasikale juba veti käsku täites köie ümber esijalgade, aga Jumala abiga tuli Sallyl pärast pausi taas press ja ma sain väikese lehmiku ilma köieta pehmelt ja sujuvalt kätte. Maha ka ei pillanud, ehkki oli üksikvasika suurune plika, pea ja kael pigem pullikese mõõtu. Suu ja kõrvad puhtaks, enamvähem kuivaks – ja teise vasika esijalad ilmutasid juba ise end õiges asendis. Pakuti küll nööri, aga tite jalad sobisid mulle kenasti käte vahele, libistasin ta taeva ja laudahaldjate abiga ilmale. Pisike, aga tragi. Mehed tegid lehmale tagajalgade alla kõrgenduse, et pepu oleks pärast tõsist heitlust ülespidi ja koos päramistega emakas välja ei vajuks. Soone Saara lüpsis kivikõvadest nisadest – tagumised olid nagu kivid – kummalegi vasikale liitri või enamgi ternest. Sally esimene lüps. Esimesed vasikad. Ja minul esimesed visserdised ilmale libistada – varssade-tallede-kutsikate ilmaleaitamine kulus eelnevaks kodutööks nüüd kangesti hästi ära 😀

Koju vankusime pärast seda, kui mõlemad vasikad olid püsti saanud ja värisemise lõpetanud. Just praegu ütles Indi märgade vasikate ja oma öisel retkel käinud emme pilte vaadates lihtsalt TERE. Lubasin Sallyle, et olen temaga. Ja juhtus nii, et täitsin lubaduse palju põhjalikumalt kui kavatsetud. Ja Jumal küsis – kas sa ikka tahtsid loomaarstiks saada? Jah. Ja see soov on muutmata. Tänan imelise öö ja Osaduse eest!

Nüüd tean muidugi, miks eile õhtul nii pidetu ja laiali olin ning kogu süvitsivestlusõhtu tundsin, et olen vales kohas valedel tegudel – Sally poegis. Või tütardas. Järelikult on kõik hästi. Väga hästi. Ja siit ka vastus küsimusele, mis seltskond meie küll oleme – Karekas ja Karla, Kaupo ja Vernek, Heiki ja Reimo – libiseme üksteise eludest just õigetel ristteedel läbi, nagu kõige kallimad ja õigemad külalised. Nii ongi.

Toon pärast Indi kooliviimist postkontorist Nibiru passi, saadan Eesti Naisele pildimaterjali, toimetan ja kirjutan, kuni silm lahti püsib – poolteist tundi und indleva Bella huilete saatel pole just palju… – õhtupoolikul tuleb Kaupo, kella kuueks Järvakanti tööle lennanud Vernek jõuab loodetavasti täna katusele korstent puhastama, mina pesen meie mõlema öised riided ja kütan sauna.

Ahjah – ja 26 aastat tagasi läksin oma laste isale mehele. Aitäh ja palun.