25.september

Oraakel Pargiwaht ütles päevasõnumiks: kõik ilma linnud ei mahu korraga taeva alla lendama. Jep – kõik, kes lendavad, pole linnud ka 😀 Eufooria ja maseka vahel pendeldades tasakaalu otsimist, siin-ja-praegu-hetkes püsimist, illusioonide ja tegelikkuse vahel vahe tegemist ongi kindlam maismaal õppida – ka siis, kui juhtud lind olema.

Eile õhtul küsis Vernek – kuule, Plahvatus, miks sa täna nii teistsugune oled? Sellepärast, et eufooriale järgneb pingelangus, mille sisse imenduvad justkui magneti ja vaakumiga kõikvõimalikud repliigid, mis normtoonuses olles on üks poffik puha, ent väsinuna sünkroniseeruvad-resoneeruvad-pedereeruvad. Olgu see ärimees, kes spst, et keppi ei saanud, kuseb su projekti peale. Või vanamammi, kes liigkasu ei saanud ja tassib üha süvenevat trotsi aastaid kaasas, kuni see kosub inetuks vihkamiseks. Või nimekirjad, ministrivaibad, läbirääkimised, mis kõik näitavad mingeid võõrakõlalisi ja väga valesid hambaid. Need teistmoodiolemised on sellised, et muuta ei saa midagi, otseselt ja kohe teha samuti mitte. Muudkui täidame kohust – korjame õunu, kasime talli, kütame sauna, küpsetame kanapersseid – ja magame end välja.

Ärkasime tormisessemärjasse hommikusse, mil tahaks kõik kohtumised tühistada, väljasõidud ära jätta, vestlused vaigistada. Kui Indiisut kooli sõidutasin, haigutas tütar – meie sõbrad räägivad palju, aga selle eest valjusti 😀 😀 😀 Korrastasin ja avasin faile, laadisin ja revideerisin. Toimetasin Helit ja tegin iseenda asjade täiustamiseks märkmeid.

Reti küsimusele, kas lähen õhtul NYC Pianosse Brigita kontserdile, vastasin: Esiteks juhtis Indi tähelepanu, et üleüldse ja ainult kontsertidele kaapides me teda näemegi – ja siis pole tal nii mõistetavalt kui mõistetamatult meie jaoksaega, teiseks ei saa Indit koju jätta – ehkki Vernek on siin – ja tal on homme koolipäev, kolmandaks ei tunne ei Vernek ega Karekas, et oleksid sinna väga oodatud, neljandaks ei tunne mina, et olen oodatud – kui mind oodatakse ainult kartulite-apelsinide maailma ingveriks, jään üldse olemata ja pipardan kenasti oma maailmas, viiendaks ajavad pidevad ootamatused – põhiliselt ilusad ja õnnelikud – mu päevakava ja töökava niigi piripiirini ja ma ei taha pindpinevusjõu piiritust pitsitada, ühel hetkel plahvatab – nahhnaada.

Jah, kahju on. Kõigest. Nii olnust kui olemata jäävast. Aga ma ei lähe. Aamen. Ahjah, kütust on samuti laupäevaseks Estonia-sööstuks. Ka see on argument. Ennast koju kinni siduda. Sest mõistagi tahaks tütart näha – õieti siis talle vähemasti eemalt kaasa elada. Või siis mitte. Olen varem rääkinud, et üks lisafaktor on veel ka laikimiste lasteaed. See, kes ja kas ja mida feissbuki reaalias meeldibitab, näitab palju rohkem kui üks klikk. Kuna minu tütardele ega teatud külgnejatele minu maailm ja muinasjutt ei sobise, ma nende maailma kontvõõraks ei kobise.

Siduge mind kinni! Ent Vernek leidis tõelise sõbrana abinõu – sõitis õhtuks oma naise juurde, tänu millele jääks mu eksi-sõidu puhul Indiisu üksi – seega olengi õnnelikult seotud. Aitäh! Lisaks maandas Ingrid Laulasmaalt siia sõites mu täna korraga ja suurejooneliselt – tema siinkäik viskas hulga pusletükke õhku – ja need kukkusid vaimustavalt oma kohtadele.

Kõik on olemas. Kõik on õiges järjekorras. Kõik loksub järjest ja järjest paika.

Tänu nimekirjadest puudumisele läheb üks suur töö kohe käiku. Innustab läbirääkimisi forssima. Ja on tunne, nagu oleks leigest võõrast tiigist pääsenud. Tänu üleoleva ärihai skepsisele avastasin täna kõiki oma hooneid Ingridi pilguga vaadeldes, et… Heldekene! Kuidas seda nüüd öeldagi… Põmm!

Tall ja saun tuleb maha lammutada.

Täisnurkselt siia elumaja külge ehitada.

Püramiid püsti lükata. Magamistoad üles – minu praegusesse magamistuppa saun – Indi tuppa kabinet. Praeguses hoovis ongi sel juhul aatrium. Väike talvine maneež, mis laotakse sügiseti heinarullidega kinni.  Kõigel üks ühine katus peal.

Puudu on vaid ikka seesama – Mees. Peremees. Kuningas.

Kes sujuvalt liigsed hooned lammutab ja uuesti õigesse kohta üles ehitab.

Nii vähe tahetud.

Ahsoo, et kuidas siis Kessukülla kolimisega jääb? Eks näe.

Praeguseks, pärast pusletükkide õhkupaiskumist ja maandumist, on enamus siinseid praeguseid hooneid üks kenasti korrapärastatud ehitusmaterjalide virn – annaks Jumal, et ta ene laiali ei kuku kui Peremees pärale jõuab.

Ja seda asja hakkame arendama pühapäeval. Aga see on vist saladus.

Sooh, selle asemel, et igale poole helistada ja kirjutada – mida ma seoses lammutuse-ehituse-ideega, seoses uue vungi saanud suure käsikirjaga otse loomulikult teha tahaksin, tatsan taltsalt õue oma musinaid emmema.

Kõik on alati kõige-kõige-kõige paremini. Päriselt ka. Aitäh.