26.september

Paugutamine metsas tõi indleva koera ööseks tuppa. Ingridi inspireeriv külaskäik tõi mu hommikul neljast arvuti taha. Peas – ja nüüd joonistena ka paberil – talli ümbertõstmine L-kujuliselt elumaja juurde ning sauna toomine magamistuppa – ja praeguse talli jätmine heinahoidlaks – ja praeguse sauna asemele maneeži sünnitamine. Hihii. Vot nii. Hertus nähtud kaarhall on silma ees… Ja veel kord hihii.

Indi kooliviimise ajaks oli mul Heli raamatu toimetamine lõpetatud. Kui ta on täiendused teinud, tuleb veel üks ring. Ma ei kujutanud ette, et sellesse töhe nii südamega sisse lähen. Nojaa, teisiti pole ju mõtetki.

Ja ma ei kujutanud ette, et siin Soonel veel midagi ehitada kavatsen. Plahvatusega juhtunud plahvatus võib tähendada kolme asja

–          Elukorraldus saab viimasteks siinelamise aastateks mõistuspärasem ja ellujätvam

–          Talli ja sauna ümbertõstmine tõstab siinse majapidamise hinda – siis pole ta enam valgust läbi paistev ehitusmaterjali kogum

–          Siia uue korralduse ja taseme tekitamisega keskendun siin-ja-praegule – ega võta Kessukülaga toimuvat nii südamesse, et see elamist segaks.

Kindlasti ei tähenda see, et ma siia suren 😀

Ehkki suure käsikirja finantsid tuleb kokku kisada. Küll saan. Kisan ja saan.

Haldasin tavalisest põhjalikumalt oma kodulehekülge. Alustasin kosmosest tellimisega

–          Aitäh, et kevadel 2015 SAI LAMMUTATUD tallipealne ja saun, millest vabanes materjal majaga L-kujuliselt ühinevaks talliks ning tasane pind maneeži püstitamiseks

–          Aitäh, et suvel 2015 EHITASIME uue talli, magamistuppa sauna, katuse alla minu magamistoa, jätsime praeguse talli katuse heinarullide varjualuseks ning katsime elumaja otsa katusealused servamata laudadega

–          Aitäh, et kevadel 2016 panime praeguse sauna kohale püsti maneeži 😀

Te ei teadnud või? Teadsite küll – tellimust esitades tuleb tänada sellises vormis, nagu kõik oleks juba sündinud.

Aitähaitähaitäh.

Tänu sellele, et ostsin eile Raplamaa Sõnumid – absoluutselt viimaste sentide eest 😀 – sain surmakuulutuste kaudu teada, et Kaupo Kauri ja Katrin Velleste on vend ja õde – nad kaotasid ema – ning ka saeveski-Pajo ema lahkus.

Vaatamata sellele, et hobusekasvatajate seltsi uputada püüdnud rott lahkus, suutis ta minnes seltsist videokaamera varastada. Jeesusküllnoh… Päris minu asi see nüüd küll pole.

Minu asi on metsatalu peremehe kõne – talle jõudis kohale, et kui dr. Hakmann poleks Karla abiga esimest kaksikvasikat tagasi saanud, Karla ja Vernek lehma üles saanud ja hoidnud ja mina vasikaid välja sikutanud, oleks kõik kolm lehma läind. Mulle jõudis siis ka. Aitäh…

Minu asi on nii praeguse talu ümberehitus – VÄÄRINDAMINE! – ja tulevase talu projitseerimine nii, et see tütart ei solgutaks. Eile õhtul, kui hoovipidi talli ja heinahoidlat ja maneeži mõõtsin, porises ta – ära mõtlegi igaveseks siia jääda, ma tahan sinuga ja eluga edasi minna – aga iga siinolemise hetk peab olema võimalikult täisväärtuslik. Väärindatud 😀 Mitte toorik, sälg, materjalihunnik, perspektiiv. Mersiii.

Testisin oma ideed Rapla-Piia, Rafkini ja lady Di peal. See väga suures nukutoas mööbeldamine absoluutselt toimib! Ja sama tõdes ka Koikse Karla. Tuli Aleksandri soovitud peenramaad kevadeks valmis hobunate toodanguga katma. Vudis mu kannul talli-sauna-aita-magamistuppa – ja tõdes – kõik on teostatav, kogu materjal on olemas, kõik on loogiline.

Mis siis muud kui hakkame otsast tegema.

Kevad on homme.

Aitäh.