27.september

Jah, ka mina märkan Jaak Joala lahkumise puhul sama, mis ärritab Karekat – nüüd on raadiojaamad ja sotsiaalmeedia korraga mulli täis. Täpselt nagu Silvi Vraidi minnes. Ja üldse. Aga.  JJ valis ISE erakluse ja tagasitõmbumise. Me valime kõik kõike ise. Ja sõnade ütlejad ütlevad neid sõnu iseendale. Ma siin ka. Joala läks suures osas rahva halastamatuse nahka. Silvi meeste ohvriks. Aga valikud on ikkagi enda omad.

Ja mitte midagi juhuslikku ei juhtu endiselt. Selge, et kui minu lõunauinaku ajal kaevub papa Karla ülijõuliste käte abil – 72 pilgeni kärutäit! – välja mu kolmanda libakaasa tellitud ja tema venna ehitatud ja tänini teda inkassoga pigistava riistarendi põhjustanud mõttetu vundamendikraav, toimub mäluvoog. Aga minu valik on, mida sellega või sellest teen. Optimistliku otsuse tegin – ongi lähemal tallist allapanu Terje jaoks laagerdama vedada. Haalleluuja. Ja aamen.

Kolm tundi tihedat vestlust Vürstiga – ja oligi kokku lepitud, et kevadeks 2016 kirjutame raamatu.  Vaatasime ka keskearõõme koos – teksti väga ei kuulnud, seda teravamalt nägin näoilmeid. Ühe lontkõrvuse-isuka-keelatud-süüdlaslik-apla ilme oli mu kullakallis sõber virutanud Šunkalt. Ja taaskord –  milline täpsus, puhtus, tihedus – ja andekus! Jajaa, ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise. Aga palun – lapsemeelselt ja lootusetult optimistlikult loov ja lootev. Uskuv ja armastav kah. Väga.

Vürst ei teinud meie pika vestluse käigus sellest probleemi, et ma keset kristallideteemalist filosoofiid korraga teatasin: tallipealse lammutamisel saan kaks pakettakent elumaja suurde tuppa ja ühe oma uude teise korruse magamistuppa 😀 Ma ise võtsin loomulikult, et praadisin endale tormises öös kell üks ihuüksi verivorsti ja mulgikapsast. Vaatasin telesaate kordusest Marge Rulli ja saatsin talle sõnumi, et see on ikka kangesti hästi, et ta olemas on.

Minu ihuüksi on suhteline – uksed avanevad-sulguvad, nagu ise tahavad. Nagu härjapõlvikud tahavad. Ja mul on nendega hea.

Niitsin lammastele aiatagust ja saatsin kirju. Niites oli kammertooniks ehitusmaterjalide uude-õigesse kohta toimetamise järjekord. Olemas 😀 Kirju saates juba neli järgmist projekti kulmude taga. Kuivõrd Heli käsikiri sai ära, oli mõnevõrra pesastkukkunud tunne – nagu ikka.

Ja kuivõrd Suurte lahkumised resoneeruvad Estonia hukuga, on tähelepanu teravik mõnevõrra sellel, et Ooperi fantoom tuleb neist ühe luigelaul. Ja täna rahvusooperis Fausti dirigeeriv Suur laulab samuti luigelaulu.

Õieti teeme kõik me seda – teadvustamata. Lahkujad tuletavad meelde – ja unustame jälle. Minu praeguses elujärgus on olulisim igal ristteel oma laulusalme esitada nii, et lõpuks ometi saaks läbitud ja ära õpitud, mööda ja ammendatud seitsme elu ja seitsme põlvkonna üksikmeesnaiste needus. Aitab küll. Karmakamm ja rakutasandile söövitunud maatriks on oma ülesande täitnud – adjööööööö!

*

Väikese Ingli sõnum oktoobriks 2014:

Oktoobri võiks kokku võtta Salvador Dali ütlusega: intelligentsus ilma ambitsioonideta on kui lind tiibadeta.
Oktoober laiskust ei salli, mitte üks raas.
Ka mugavust ja lihtsalt äraolemist mitte.
Kellele vähegi mõtlemisvõimet antud, see seda ka oktoobris kasutama peab. Oktoober tahab näha ja kuulda meie nutikamat külge.
Mängu tuleb panna kõik, mis kõrvade vahele kogutud.
Terve oktoober on nagu üks suur eksamiperiood ja aega õppida enam ei ole, saame kasutada vaid seda, mida selle hetkeni omandanud oleme.
Aga hea uudis on see, et läbi ei kuku keegi sel eksamil, sest niipalju, kui meil tarkuseid kogutud, niipalju me seda kasutame sel kuul. Hindeid panema ei hakata, läbi saavad kõik, omal tasemel.
Lahti seletatult tähendab see aga seda, et kes sel kuul palju oma tarkuseid rakendama peab, see sellevõrra suurema hüppe edasi teeb parema ja tervema tuleviku suunas.
Pingutada tasub oktoobris igal juhul, see on kõike seda väärt.
Need inimesed, kes septembris uute inimestega jõud ühendasid, saavad nüüd näidata kõike, mis neil varuks ja mida rohkem uusi inimesi koos, seda suuremad edusammud tehakse. Palju uusi ideid, värsket verd ja tugevat tahet koos liigutab mägesid sel kuul.
Nii mõnigi meie hulgast, kes on aastaid samas rutiinis elanud tagasihoidlikku elu, avastab end oktoobris täiesti uue inimesena. Uued suunad, uued tegemised, uued inimesed ja mis peamine: lõpuks ometi rutiinist välja rabelenud ja tegemas midagi, mida hing alati ihanud on. Nüüd lihtsalt on aeg selleks kõigeks küps.
Sama on eraelus. Paljud meist avastavad ennast täiesti uuelaadsetest suhetes ja uuenenud suhtumise ja maailmavaatega. Nii mõnigi kolib uue perekonna nimel välismaale ja murrab enda sees hirmude nõiaringi. Teised jälle murravad selle hirmude nõiaringi, mis neid seni vallalisena on hoidnud, hirmu langeda rutiini ja sattuda lõksu. Luuakse vaba tahtega see rutiinne perekond ja oodatakse rõõmuga argipäeva saabumist elutoa diivanil.
Seni lihtsalt ei usutud, et perekond tegelikult avab kõik need uksed, millest varem aimugi polnud. Ukse armastuse ja kokkuhoidmistunde juurde.
Need, kellel perekonnad armastuse ja harmooniaga aastaid ilusti toiminud on, nendel läheb aina paremini sel kuul. Pere on veel kokkuhoidvam ja veel ühtsem. Koos tehakse kõike, isegi pereisa tööd vahel, sest kuu on nõudlik ja käsib kõik oskused mängu panna.
Nii siis pingutataksegi ühise perena, et isal/emal saaks tähtajaks kõik valmis.

Oktoober kohe eriliselt armastab tarkust ja ennekõike südametarkust. Oskust panna ennast teise inimese rolli, oskust ja püüet mõista teist inimest. Oskust hinnata teise inimese püüdlusi, mis enesele isegi jaburad tunduvad.
Ehk siis – rakendage oma südametarkust sel kuul ja kõik, mis te enesest välja annate, tuleb teile topelt tagasi ja mitte ringiga, vaid otse, kohe sel oktoobrikuul.
Ja üks oluline tarkus, mida tasub meeles pidada: oktoobrikuu viimased päevad loovad teie selleaastased jõulud. Mida rohkem südametarkust, seda helisevamad jõulud!

/©Väike Ingel/

Tiina Ilves juhtis tähelepanu, et „tänan“ on väekam kui „aitäh“. Ma mõtlesin välja, miks – see on aktiivne tegusõna. Mitte nimisõna, nagu aitäh.

Ja mõtlesin välja, millal ja kellega mu katuste-uste-akende-treppide sõitmine tegelikult algas. Kerlile-Tinile maneeži-liivaplatsi asjus nõu andes külvasin. Neile nende tulevast talli kirjeldades istutasin. Ja siin päevaraamatus ju küsisin, miks ja kuhu ma siit üldse lähen… Järgnes investoriotsinguteade. Ja Ingridi külaskäik. Nagu plahvatus. Misjärel Plahvatus sai kõik materjalilennutamise järjekorradki ritta.

Näisnäis, kuidas Jumal teeb ja loob ja sätib ja klatib. Hästi nagunii. Aga kui hästi? Kõige paremini!

Nüüd, kus panoraam terendab silme ees, on kuidagi veider kirjutada, et täna mina kirjutasin ja niitsin, emmesin kanu ja kirjutasin, puhastasin talli ja kirjutasin, haldasin fotomajandust ja kirjutasin, käivitasin järgmise romaani kirjastamise ja kirjutasin 😀

Ma teen seda nagunii.

Kui eelmisel sügis-talv-kevadel oli mul tervikpilt ja siht, unistused ja perspektiiv silme eest kadunud, siis nüüd on see uuenenu, teisenenu, uute inimeste ja värskete teekaaslaste, eluaegsete sõprade ja omakasvatatud loomadega – ja ennäe, isegi mõne lapsega… selginenud.

Aitäh, Vernek, et Sa mind talinasse haigetsaama ei lasknud – ärateenimise ja tõestamise ajad on möödas.

Tänan, Karekas, et Sa mu uue romaani omal algatusel teisele lugemisele tõmbasid – olen liigutatud.

Ole meheks, lasteisa, et Indiisu autoga Võrtsu äärde viisid – bussiraha võrra jäi mulle sööögiraha nädala alguseni jäänud näljasteks hetkedeks 😀

Ahoi, Faust – ma tulen! Ja pole kokkusattumus, et täna õhtul on just see ooper. Lugu bodisatvast Luciferist, kes ei püüdnud kedagi ümber teha, sildistada ega paika panna. Tänan. Nagu soovitas väljenduda Räpina Tiina. Aitähaitähaitäh 😀