17.oktoober

Eile sorteerisin pärast hanede tükeldamist-pakendamist-külmutamist Minni mänguasju – saavad lasteaiale. Tegime Retiga ahjus searibi ja porgandeid ning pliidil kapsast ja kartuleid. Termikas küpsetas kaneelirulli. Nämm!

Meid üllatas ootamatult saabuv Ohtu mõisapaar kolme kaerakoti ja 25 liitri õliga. Ülimeeldiv üllatus. Ehkki põhiline jututeema ei olnud kõige kõigem – fondid-sihtasutused-värgid, kes eelistavad meiesuguste kulakute ja mõisnike toetamisele abirahade Brüsselisse tagasi saatmist. Järelikult me kõik- Laansood kaasa arvatud, saamegi loota AINULT oma erialatööle. Nemad peavad sellega üleval mõisa, meie talu – ja mitte midagi muud mitte kusagilt tulemas ei olegi. Kui seda tead ja sellega arvestad, siis polegi ju hullu – halba üllatust ei tule. On, nagu on.

Rahu, ainult rahu… Veel üks huvitav mediteerimise moodus: kui sul kipub FBs täituma 5000 sõpra, kammi nad rahulikult läbi ja eemalda igasugused Keskused ja maitsetute varjunimedega ei-tea-kesid, kelle kutse on hajameelselt kunagi vastu võetud. Jälle puhtam ja õhulisem tunne – nagu pärast kappide ja kodu koristamist.

Peab mainima, et see on samas kohutavalt aeganõudev näputöö – iga kustutamise järel kargab list algusesse tagasi. Järelikult on mõistlikum nimekiri läbi libistada ja väljalangejad paberile märkida. Mis on Laulupealinna ja Tantsud tähtedega väljalangejaid oodates väga sümboolne tegevus. Õigupoolest oli Märt Agu ja Veronika Portsmuthi pudenemine täielik šokk. Kuidas siis nii suurte rahvamasside liigutajad, nii head tantsijad ja karismaatilised isikud telefonikõnesid ei pälvinud?

Mina helistasin Kati Tootsi heaks.Ja laulusaatesse helistasime Retiga mõlemad Lunge ja Raamatute heaks. Rõõmuga. Tulemuslikult.

Mu tänane päev algas südaööl šokiga – üks ettevõtlik soomlanna kirjeldas mulle oletatavat hobusevarguse skeemi, mille peategelased on minu kaks poni. Näiliselt lihtsate ja loogiliste kokkulepete erinevad osapooled näevad asju nii erinevalt, et ma ei hakka siin kirjeldama. Justkui kolm pimedast kirjeldaksid elevanti – üks kobab lonti, teine saba, kolmas kõrva – ja lähevad tülli, sest keegi teine ei koba elevanti samamoodi nagu tema. Soome ja Eesti hobuinimeste erinevad seisukohavõtud ja sündmuste kirjeldused kinkisid niigi mulle järjekordse unetu öö. Kohe, kui vähegi viisakas, helistasin Soome, siis seni Estepona omanikule Elle Mässakule, Krista Sepale… Hiljem selgus, et soomlanna, kes siin mitut inimest ööde kaupa üleval hoiab, on üsna kindlalt skisofreenik ja minu kõneraha jumala ilma asjata kulutatud. Masendav. Põhjalas ongi palju vaimuhaigusi.

Öösel tundsin end nagu küüditatud, kellelt normaalses maailmas küsiti: aga miks te politseid ei kutsunud?

Ma ei tea enam ammu, keda uskuda ja usaldada – ja ikka usun-usaldan…

Loogika oli  selline, et üht minu hobust Soome sättides õnnestub teise hobuse eest maksta. Idee poolest võiksin ju asjade sellise käiguga rahul olla. Ainult et see madistamine ja susimine ilusate loomade ja pühendunud inimeste ümber on JUBE.

Leidsin täna asendus-eestlase, kelle vastu Soome mineva eestlase toetus PRIAs maikuuni vahetada. Koostasin kolm lepingut. Mina ja asendushobuse omanik. Mina ja Soome pool. Mina ja Eesti pool

Mis Ponidesse puutub, siis Soomes saab neil äärmiselt hea, hoitud ja hooldatud elu olema, nii et see mind ei kurvasta, et ponid porostuvad. Liiatigi on Kesk-Soome aastal 2012 turvaline koht.

Olin täna päev otsa sadulas. Jalgratta sadulas. Keskpäeval sõitsin Kehtna lähistele pullifarmi piimanduse lugu tegema. Tee peal pildistasin Kaupo Kauri lehmi. Seejärel vajutasin Kehtnast Raplasse, käisin pangas, postkontoris, jalgratta tavotti ostmas – ja tagasi koju.

Siis lasteaeda emmede koosolekule, sealt Reeda juurde enne koostatud kolme sorti lepinguid välja printima, kottpimedas tegin sööstu naabri-Anne juurde arveid tasuma…

Oeh, kodus…

Tere, arvuti – kirjad, sõnumid, ülesriputamist ootavad koduka tekstid, paar lühidat toimetustööd… Homme kohe ärgates Märjamaa taha teenusele, sealt Raikkülla lugu tegema, sealt Vändrasse tehingutele, tagasi Raikkülla kaht intervjuud tegema…

Just enne magamaminekut sain Soomest teate, et nüüd on mu poniga tasuta varustus kaasa lubatud. Jumala eest, persse ei taha minna või? Sel hetkel, kui Tigris on selle udumäe kuninganna juurest ära, täie mõistuse juures perenaisega talli läinud, blokeerin selle paha vaimu ära. Päevast päeva mingi meelehaige suskimine. Hulluks ajab. Sellistest asjadest tuleb hoiduda.

Nagu ka tellimustöödest. Üks mu hea tuttav tellis minult probleemloo. 10 päeva lisas telefonitsi fakte ja värve. Laupäeval kirjutasin valmis. Esmaspäeval pidi toimetuses olema. Õhtul istusin kogu oma raju väsimuse juures kella 12ni üleval ja ootasin lõplikult üle vaadatud versiooni… Etteruttavalt olgu öeldud, et alles järgmisel hilisõhtul tuli sms – olukord on nii hull, et see lugu ei saa ilmuda.

Mispeale ma ütlesin heale tuttavale, et ma ei ole neeger.

Minu aeg, energia, teadmised ja pühendumine olid 10 päeva selle teema all. Ma ei tegelnud sel ajal teiste lugudega – ja nüüd ootab ees üleinimlik kirjutamiskoormus – püüdsin looga seotud inimeste erinevaid ootusi ja lähenemisi aimata, ühitada ning üldistuseni jõuda. Misjärel teatatakse – ups, ei saa ilmuda. Tunnen end käkerdatuna. Ja rohkem sellistele palvetele vastu ei tule ja ei-tea-kuhu-ei-tea-milleks-kutsetega kaasa ei lähe.

Ääretult ebameeldiv tunne on, et suhteliselt lähedased tuttavad ei saa aru, mis tööd ma teen. Null empaatiat, null respekti. Mis on – ma ei väsi kordamast – põhjus, miks ma loomadega koos elan. See on ühtlasi vastus Reti küsimusele, mille ta sosinal Termikale esitas – milleks meile hobused, võiks lammaste ja kanadega piirduda… Kui lähedasimadki su rütme ja hingamist, kõiksusega seotust ja nähtamatuid seoseid ei näe ega mõista, mis siis veel välimiste ringide inimestest tahta?

Ei tahagi midagi.

Ükskord tahan end ometi välja magada.

 

18.oktoober

Vastikute udutamiste tasakaalustuseks tuli midagi-kedagi väga head ja ilusat Milanost – mu kooliõde, sopran Külli Tomingas kirjutas:

Tere Katikene, vaatamata sellele, et varjad end ùha uute nimede taha, leidsin Su ikkagi ùles! Pikad ja tugevad embused nii Sulle kui Sinu ùha uuenevatele eludele. Nàen FBs nii palju hingematvalt kauneid pilte laste ja loomadega, et pean need veel kord ùle vaatama. Ja Sa ise nende keskel ja nendest eemal,ikka ùlielus,ònnelik,surematu?

Kui Milanosse satud anna teada, siis saab teineteise järele igatsemist kindlasti vastastikku leevendada!
Üks tàpne, segadust tekitav kùsimus: ega Sa ei tea mis kell sa sùndinud oled?
Pikemat sorti paid ja kallistused!

*

Minu vastus: 9.30 sündisin.
Kas Sa kujutad ette “sattumist”, kui oled nii suure talu perenaine nagu mina? Peame üsna suurt hobu-lamba-sea-koera-kassi-papagoi talu – olen väga lühikese keti otsas, aga pärast paljusid reise selle üle õnnelik. Kallikallikalli

 *

 Külli Tomingas:

Oehhh. Sa lühikese keti ja pika kujutlusvõimega Imeloom! No siis paneme panuse varem vöi hiljem juhtuvale imele ja seni katsun ise Eestisse “sattuda”.
Loen Su sooja südame ja “värvilise” sulega kirjutaud lugusid hobulausujatest ja elan jälle sisse ühte kaotatud maailma.Tänu Sulle selle eest!
ps. Mäletasin et Sind on astroloogiliselt (minu väike õhtune privaatlõbu) Jääraks peetud ja seda väga ekslikult, nagu selgub. Kontrollisin üle, oled viimaste kraadide Kala ning lisaks Sinu sünnikaardi kümnest planeedist kuus asuvad mõnusalt laiutades vee märkides (Kala, Skorpion ,Vähk). Näed, ka mina tegelen erinevate loomadega – hehee – õnneks on nad suhteliselt taltsad ja vähenõudlikud.
Jällekallistusi siis siinsest loomaaiast ja üks musi maailmale pärani silmadele.

 

*

 

Kati Saara Vatmann:

Ja miks, kui tohib küsida, olen ma siis nii Jäär oma käitumiselt kui üldse olla saab?

Muide astronoom, akadeemik Jaan Einasto ja tema koolkond on tõestanud, et kunagisest astroloogilisest kaardist on tuhandete aastate jooksul täpselt ühe tähtkuju võrra nihkunud. Päripäeva oli see vist.

 

*

 

Külli Tomingas:

Sinu sùnnikaardis on pàike Kalades (paljudel 21. màrtsil sùndinutel on Jààras, oleneb aastast ja kellaajast) aga kòik sùndinud 19-24 màrtsil on mòjutatud mòlemast màrgist. Ja kuna Sind lahutavad Jààrast kòigest kaks kraadi on see mòju vàga tugev. Lisaks on Sul Saturn Jààras ja ka heade aspektidega. Ja tòusumàrk (suur mòjutaja) Kaksikutes.
Ning kui tahta uskuda ringilisse, tsirkulaarsesse astroloogiasse, siis Sinu Pàike liigub iga aasta ùhe kraadi edasi, nii et on olnud enamuse ajast Jààras ja tànaseks peaks olema jòudnud juba Sònni màrki (omamine, valdused, palju fùùsilist tòòd – ùsna reaalne eks?)
Jòudu taastavaid embusi virtuaalsete kàtega, nii palju kui nad vàhegi ulatuvad.kalli

 

*

Kati Saara Vatmann:

Kiffft! Su jutt mõjus lõõgastavalt pärast tööpäeva, mis algas kelle kaheksa hommikul ja lõppes kell üheksa õhtul – õigemini nüüd algab vähemalt südaööni töö arvutis. Oiiiii… Kaks päeva seedin kodus materjali ja siis tuleb pikk Paide-Tartu-Palamuse komandeering. Õnneks järgmine ring on alles tuleval neljapäeval, seni püüan nüüd kogutust võimalikult palju ära kirjutada.

Täna õhtul peab Heli Vahing Tallinnas sünnipäeva – loomulikult ei suutnud enam sõita, ehkki pärast va Sõnni orjust oleks midagi õhulist, helget ja boheemlaslikku nii hirmsasti vaja… Kalli

 

Tänane sõnniorjus tekitas kolm ajakirjalugu ja hulga muid üliolulisi sooritusi.

Hommiku veetsime Termikaga Märjamaa taga Teenusel Tiit Viirsalu ja tema kauni kaasa Merle piimakarjatalus. Väga vinge kirjutamismaterjal. Keskpäeval pildistasime Tiina Rahkemaaga Raikküla erivajadustega kooli – intervjuu teenelise pedagoogi Milvi Rahkemaaga tuleb järgmisel reedel, kui ta roiete traumast taastub.

Paar tundi Anne-Mai juures Vändra lähistel oli tõeline puhastus ja leevendus – saime silmast silma vestelda, mu eilekoostatud paberid allkirjastada ning Rõõmsa Reede tänades ja naeratades Tiina Jokinen-Moilaneniga Soome (Oulusse) saata. Ka Tigrise varustus sõitis Soome. Ühtlasi kuulsin, et Tiina sõbratar otsib kõrgejalgset trakeeni. Meil siin ikka mõned on… Anne-Mai ütles, et tal on elus paar hobust olnud, kelle puhul ta mõtles: ma ei müü teda iial, suren koos temaga – nüüdseks on ta otsusele jõudnud: kui osta tahetakse, müü! Maailm on hobuseid täis. Jah. Valus on. Aga nii on.

Seejärel kohtusime Raplas Termika kasupojaga eelmisest elust, tegime temaga siin paki pabereid korda ja kõik saavad eluga edasi minna. Vastavalt võimetele.

Tagasi Raikkülas, vestlesime poolteist tundi Aivar Pajoga, siis saabus Marju Pajo veel tunniseks vestluseks – ka perepoeg Madis polnud hetkel ei USAs ega Tais, vaid esindas parimat varianti uuest põlvkonnast.

Läbi toidupoe ja Hepa tankla koju jõudes leidsime eest pimeda maja. Ehkki vanim tütar pidi seni, kuni valge, Minni Reeda ja Reneli juurest ära tooma, eelistas ta Brigita endise klassiõe Kaidiga Valtus hängida ning sedasorti tööjaotuse suhtes on mul pehmelt öeldes oma arvamus.

Miks, oh miks iga mõnus-tegus päev peab mingi skisoidse poro, täitmata lubaduse, tagasivõetud tellimuse või muu sitaga lõppema? Taevase inimkatsete labori veskikivid, mis muud…