1.oktoober

Kauniskaunis hallahommik – haned justkui rahvatarkust järgides peakohal rivistumas, jäätunud autoaknad, sinised lapsed kooliteel – ja hing aastaaegade vahetumisest nii helge.

Ruymani tseremoonial – aitäh, Haldi, et minna tahtsid – jõudsime meiegi tütrega sinna! – sõlmus paar otsa. Esiteks põles noort-pehmet-häälekat-plastilist šamaani kuulates kiiresti ära terav ja mõttetu valu. Metsarahvas rääkis, et ei pea kaksikvasikaid üle talve. See on paratamatu. Hea, et mullikas ise üliraskest poegimisest kenasti toibub. Ent kaksikutest ei kasvatata lehmi. Ja üldse on neil seal kõiki neid ülemäära. Seega… Kõik on mõistetav-loomulik-paratamatu, aga mõistetavalt-paratamatult valus ka. Ja see valu põleski Tuulemaa uulitsas ära. Teiseks tulid mu hobutüdrukud minu juurde. EENA külaskäigu ajal olin neile tänulik, et nad ennast nii kenasti esitlesid ja näitasid. Nüüd aga selgitasid nad, mis nende täiesti erinevate hoiakute taga on. Namaste kenus kael – nina lausa vastu rinda – on kaunis ja uhke, elegantne ja kõrge – aga mitte alistuv, vaid trotslikult hirvelik. Nibiru püstine peahoid, vastupidi, on kogu oma taeva poole sirutatuses alistuv ja Teeniv. Kõik väline on näilus. Tegelikkus on üsna vastupidine.

Ning parunessiga Tornimäele sõites arutlesime, miks minuga riitustel midagi väga drastilist ei toimu. Ma olengi oma tavaelus keset loomi, loodust ja loomi ses piiripealses seisundis. Mistõttu olen ee… teistsugune 😀 Inimeste jaoks. Loomade jaoks see-eest Oma.

Sattusin nägema Piibelehe talu uut talli – just minu mõte! Kusjuures hommikuks oli minu idee laienenud. Mikolatel on inglise tüüpi, natuke western – igal hobul oma aken-luuk ühele ja uks teisele poole. Vahekäiguta. Minul sirutus poolunes hobukopli poolne katus pikemalt üle uste – nii et moodustub päikese ja parmu positiivne peletus – õhuline varjualune. Tänan, unehaldjad!

Tänan ka avastuse eest, et pean Haldi ja Terje kokku viima. Minu väga kallid Daamid saavad siis Floridas koos talvituda 😀 😀 😀

Ja arusaamise eest, et täiskasvanud laste kutsumine palgatööle on väga piiripealne sooritus. Õigeim on täiesti neutraalsete inimeste palkamine. Mis on Eesti külas võimatu. Lastega on see va piiride ja reeglite, vere ja vee värk. Mis on sama problemaatiline kui kiusatus mees-riist majja meelitada 😀 😀 😀

Kogesin täna taaskord, kuidas Looja korraldab asju. Ehkki palusin Mariannel Terjel külaskäik Kivilillemäe tallu korraldada järgmisel nädalal, läksime täna. Ja see oli jumalik külaskäik, kuna Looja ise korraldas. Nii Ahto ja Marge kui Mariannega kohtumine oli sajakihiliselt kõnekas. Kõiki Eestimaa ja perede, meeste ja naiste, eestlaste ja pühendujate valukihte, mida ses müstilise aia ja võrratu talli-hobukopli-koduga talus nägin ja Nägin, tõlkis mulle Lupina.

Lupina on vanatüübiline tori mära, kelle ees langetad austusega pea – ja tema langetab ka. laubad kohtuvad, pilgud sulanduvad ja südamed lähevad resonantsi. Kuninganna. Ja tema kõrval peaaegu pime mära, kes ettevaatlikult lähenedes sind esmalt koonu, siis põse ja kaela – ja seejärel südamega puudutab…

Niisuguste kohtumiste puhul on hing hardusest ja tänulikkusest kinni. Milline kosmiline väärikus ja kõrgus – hingede aristokraatia. Ja milline Looja hea tuju, kui ta lõi vanatüübilise metallik-kõrvi suurejoonelise täku, kes neid taevalikke olendeid seal Prillimäe taga juurde joonistab… heldekene…

Lupina rääkis mulle mõne hetkega nii Marge kui Ahto, nende kolme lapse ja talu mineviku-oleviku-tuleviku kohta kõik. Nii kõik, et ma pean sellest hingevapustusest, tänulainest ja eksistentsiaalsest avardumisest pisut toibuma, enne kui klaarub, miks ja kuidas. Miks Lupina mulle seda kõike jutustas. Millise ülesande Jumal mulle niisuguse elamuste-kogupauguga andis. Kuidas ja millised tekstid sellest kooslusest seal valmivad – nii et võimalikult paljudele inimestele siin Eestimaal sellest võimalikult palju abi oleks.

Tahaksin, et iga hing siin ilmas kogeks hetke, mil tahab hobukuninganna – või puuvürsti – ees kummardada ning valib seejärel teisenenuna, kas vajub tagasi mutta või tõuseb pilvisse.

Meie Indiga tõusime sadulasse. Kojutulles sõitsime Manni ja Tajaga – väga leebe ja harmooniline, koostöine ja kuldne sõit oli. Nibiru osales soojalt ja kuulekalt. Kui Indi Manni kapju kasis ja mina kõigile heinad ette kangutasin, põrnitses Taja mind üksisilmi.

Olin juba talliukse sulgenud, lammastele heinad viinud ja munad… issake, need jäid pärakärru õunakoti peale… ee… Hommikul võtan ära vot. Änamp es jaksa. Kui sain aru, miks Taja mind niimoodi jõllitas. Viisin talle kõige suurema ämbriga vett – ja ta jõi selle tilgatumalt tühjaks. Sorry, tädikene… Õnneks sain aru, milles point. Huh. Muidu vormiksin siin ülevaid sõnu torika-Kuningannast – ja oma sõbratar vaevleks janu kannatades varsale piima toota. Uih.

Ahi köeb, Indi õpib luuletust pähe, mõtlesime välja tema etteaste homsel klassiõhtul. Ja ma olen järjestikustest ilmutustest-mõistmistest-jagamistest-avardumistest-paikaloksumistest-avastustest-selguselejõudmistest nii hingetu, et hing õitseb. Aitähaitähaitäh.

Nojaa, tänan – nagu tädi Tiina soovitab. Ma soovitan omakorda vastussõna „palun“ asemel kasutada palvet – ole hea!ole lahke!võta heaks…

Ehkki Räpina-Tiina tänas Ulvi tekstide jagamise eest, tuleb täna magustoiduks siiski üks Jaanika-kaudne tarkjutt: Allpool  jutt pikkadest seelikutest ja nende väest ning mõjust naistele. Tõlkijaks  sõbratar Marit otse Brüsselist!

Järgnev tõlkematerjal venekeelsest inforuumist on juba korda-mitu minu silme ette sattunud, justkui tonksates küünarnukiga ribidesse, et kaua sa üksi loed… Nüüd siis tegin selle eestikeelseks. Päris huvitav oleks teada, mitu naist nüüd püksid nagisse riputab?

PIKA SEELIKU VÄGI

Vanades vene külades hakkasid naised seelikuid kandma kusagil XIX sajandi keskpaigas. Doni kasakate juures õmmeldi meheleminekueas neidudele kaasavaraks 15 – 20 seelikut. Seelikut võis kanda ainult vanem õdedest ja alates 15. eluaastast.  Noorem võis seelikut kandma hakata siis, kui vanema õe meheleminek oli perekondade poolt kokku lepitud. Tavalise seeliku juurde kasutati ka alusseelikuid.
Tuula kubermangus kasutati seelikute juures kuljuseid – seelikukandja oli juba kaugelt kuulda. Kõige uhkemalt olid ehitud abielus naised enne esiklapse sündimist. Kõige kuulsamad aga olid kuplikujulised seelikud. Neiu seeliku alt tohtis paista ainult päkkade välkumine, vanemal naisel võisid ka kannad paista.
Emakese Maa vägi.
Arvatakse, et naine saab oma väe Maa käest ja see aitab tugevdada tema juuri ning suurendab emaks olemise jõudu. Naise jaoks on tähtis, et energiavoog koguneks keha allosasse, sest naishormoone toodetakse ju keha alumises osas ja selle piirkonnaga on seotud ka lapse kasvamine emaüsas. Vaja on meenutada ka seda, et naise ilu sõltub naishormoonide hulgast. Kui see langeb kaob ka ilu ja kaob tervis. Peale selle annavad kuplikujulised seelikud naisele juurde graatsiat, salapära  ja naiselikkust. Riietumismaneerid aga nii kummaline kui see ka pole mõjutavad tänases urbanistlikus maailmas nii naise tervist kui ka mehi mõjutavat magnetismi.
Kui naine kannab pikka seelikut mõjutab see naist ennast naiselikumaks ja ka mees hakkab naises rohkem naist nägema. Selle läbi paranevad ja harmoniseeruvad suhted. On olnud juhtumeid, kus naine, loobudes pükstest ning hakates kandma kleite ja seelikuid, kõrvaldas oma
haigusloost diagnoosi: „viljatu”.
Seelik on naiselikkuse kohustuslik atribuut ning seda mitte ainult selle pärast, et ilus on. Seeliku kandmisel on oma sakraalne tähendus. Meenutame, kuidas olid riietatud naised muistsetel aegadel – ikka kleit või seelik: slaavlanna riietus sarafani; kreeklanna kandis kitooni; egiptlanna – kalarisisesse, roomlanna – tuunikasse; india naised – sarisse, jaapanlannad – kimonosse.
Miks? Sel ajal oli informatsioonilist saastet vähe ning inimesed tundsid oma sees toimuvat tunduvalt paremini ja said väga selgelt aru, et mees ja naine, lisaks füüsilisele erinevusele, erinevad ka
energeetiliselt.  Naine on loodud selliselt, et ta saab energiat altpoolt – Emakese Maa käest. See on ema energia, mis väljendub küllusena, materiaalse heaoluna. See väljendub viljades, mida ta
annab. Mees võtab energiat ülalt, tugevdades enda hinge õhus levivate energiatega.
Emakas on anum, kuhu koguneb naise energia. Meestel seda organit pole ja neil pole võimalik endasse selliseid energiaid koguda. Seetõttu saavad nad seda energiat ainult naiselt. Kui aga naine tõmbab jalga püksid, katkestab ta energeetilise sideme Maaga. Lisaks pigistavad püksid kõiki väikevaagna organeid, takistades neis vere ja energia tsirkuleerimist. Püha anum jääb tühjaks ja naisel pole midagi jagada.
Energia, mida naine kingib mehele, muudab kingi saaja tasakaalukaks, stabiilseks, rahulikuks. Sellega muudab naine mehe loojaks. Ilma pehme ja hella naiseliku armastuse energiata muutub mees agressiivseks ja toorutsevaks.
Peenematel tasanditel häirub energiate vahetus – naine toidab rohkem end mehelike energiatega, tugevdades enda mehelikke külgi. Naine hakkab mehega energeetiliselt suhtlema kui mees mehega, mis füüsilisel tasandil väljendub haiguste, tülide ja skandaalidena.
Esimene naine, kes avalikkuse ette pükstes ilmus oli Coco Chanel ja tegi nendest moe. Sel moel lõhuti tamm ja naised tungisid meeste maailma, asetades end meestega võrdsele tasandile. Kuid… olgem ausad, võrdsust kui sellist tegelikult ju pole. Mis mõte on püüdlusel võrdsustada vastanduvaid pooluseid? Kõigest sellest on ju tekkinud ainult omavaheline konkureerimine, algul sootsiumis, hiljem ka perekonnas.
Täna ei suuda paljud naised end ilma püksteta ettegi kujutada – väga mugav on! Tõepoolest pükstes on mugavam teha meeste töid, tõsta raskuseid, kergem ja kiirem on ringi liikuda. Kleit ja seelik aga
loovad naisele loomuliku pidurdatuse, mis on tegelikult talle kasuks – naisele parim harmooniline seisund on rahuseisund. Tõelisele naisele ei tule mõttessegi tassida raskuseid, ta ootab rahulikult kuni silmapiirile ilmub mees ning palub pehmelt abi. Sel juhul mees ei keeldu kunagi, sest see on ju tema mehelik väljund ja loomus.
Riietudes kleiti tunneb naine, kuidas tema olemus muutub – temast saab köitev ja vallatu olevus. Pole vist vaja mainidagi aspekti, et mees eelistab alati kleidis naist püksikandjale, olgu need viimased kui
tahes vinged firmakad.
Kui pöörduda tagasi ammustesse aegadesse, siis traditsiooniliselt on naine riietatud pikka riietusse. Nimelt on pikk seelik naisele abiks Emakese Maa annetatava energia kogumisel ja salvestamisel. Maa energia on naise põhienergiaks. Maa annab naisele võime elu luua, annab talle headuse, rahu ja stabiilsuse. Peaaegu maani ulatuv pikk seelik moodustab maapinna suhtes kolmnurga, mis aitab naisel koguda ja
säilitada seda naisele vajalikku toitvat jõudu. Kõndimisel seeliku lai äär lehvib ja keerutab, moodustades torsioonvälju, mis soodustavad Maa stiihia energiate kogumist ja tugevdamist. Kui naine paneb selga lühikese seeliku, siis see kolmnurk väheneb ja samavõrra väheneb ka tema naiselikkuse ressurss, mida Maa talle annab. Seeliku äärel on veel ka sakraalne tähendus – kaitsev ring. See kaitseb seksuaalseid keskusi, millede õige töötamine annab naisele hea tervise ning
viljakuse. See aitab naisel säilitada puhast neitsilikkust, mõjutades positiivselt tema psüühilist- ja vaimujõudu.
Pikk seelik kaitseb naise alumisi tšakraid himurate pilkude eest, mis võivad neid kahjustada ja tekitada seksuaalenergia lekkeid, millele järgneb elujõu ja naiseliku kütkestavuse kadu. Naine vaesustub energeetiliselt ja tal pole mehele midagi anda. Mees ei märka enam naist, ta ei tekita mehes huvi.
Saatuslik miniseelik.
Koos teksadega tungis naiste maailma ka miniseelik, mis omakorda aitas kaasa sündivuse langusele ja naise energeetilise ja psüühilise jõu kadumisele – naisel pole mehele midagi anda ja vägilane muutub … Tuleb välja, et traditsioonide ja tavade taga on tegelikult peidus sügav mõte. Sügav sakraalne mõte peitub ka selles, miks naine kannab pearätikut.  See ei lase naise teadvusel „õhku haihtuda” , muutuda mehelikuks, sest mees toidab oma vaimu ülakeha kaudu. Pearätt on tänaseks saanud ajalooliseks rudimendiks, kuni mõni moevool ta taas tagasi toob, kuid tal oli tähtis roll naise energeetika formeerumisel – palju all, vähe ülal – kindlalt kahe jalaga maale toetuvateks.
Kallis naine, avasta enda jaoks taas kleidid ja seelikud, naudi oma naiselikkust. Just nimelt selles riietuses ei unusta sa sekundikski, kes sa tegelikult oled.
Päikest!

*
Laupäeval algavad Soone talus kitarritunnid. Kuulsin ma just praegu. Ka see on teema, mida tuleb tiba seedida. Rõõmuga 😀