3.-6.oktoober

„Sinuga on iga päev seiklus,“ ütles Aleksander. „Sa oled minu parim tüdruksõber.“ 😀 😀 😀 Mida sa hing elult enamat tahta tohiksid. Eriti, kui poeg ütleb seda sulle südaööl, kui olete koos kuhugi krdi Koonga rappa ära eksinud… Meie elu on nagunii justkui igapäevane maraton, kolm kuni seitse päeva igas päevas. Ja siis ikka lisandub. Vürtsi ja kilomeetreid 😀

Laupäeval jõudsime Karekaga TV3 hooaja avapeolt Soonele kolme ajal, kell viis äratas ta mind… ah, ma kirjutan sellest mõnes tulevases raamatus, liiga naljakas 😀 Kell seitse helistas Indi Reti juurest – ja hommikusele talitusele järgnes sööst metsatallu – piim ja Samaria Stockmann, suitsupekk ja tuhat kallistust. Kui ma nii ise, Kareka kui Vernekiga seal sahmin, ei saa ma aru, miks nad mind sedasi poputavad, ausõna…

Me vist viime sinna mingit väga erilist hingamist – mida adutakse ka linnas – mul polegi vist nii vestlusteküllast pidu olnud kui see Bondi-pidu seal Lennusadamas. Eranditult iga vestlus oli päris asjadest, sügav ja puudutav – ja absoluutselt uskumatutel teemadel. Mis kõik loksutasid hulga pusletükke paika – ja paradoksaalsel kombel sain seal glämmi liivakstis keset sooje heatujulisi inimesi aina ja aina teada, kui õigel teel oma loomadega olen.

Marina Riisalu tuleb minu tallikorraldust vaatama. Emand Raitariga rääkisime talusättimise värki. Mary-Eerikuga koertest-hobustest-joogiveest ja… seksist 😀 Ilona Kaldre kinnitas, et mu kaks korda seitse elu ja põlve oletus on õige, suurim teene saab olla selle karmaneeduse ületamine – tütarde heaks. Linnamägedega rääkisime mustrite muutmisest. Martini ja Ergoga Kassikuldsetest väärispaladest. Võrratu tutvumine oli Birk Rohelennuga. Ja veel võrratum Mišaga. Vaadates, kuidas ta ilutulesitkku vaatab, tuli pisar silma. Ja Indrek Vaheojaga analüüsisime erinevaid toimeid meie peale. Ken Saaniga kümblesime ühises vabastavas naerus. Triin Tuulaga kõnelesime… lambakasvatusest. Igast rakursist. Tuuli Roosmaga liblika tiivavirvenduse saatuslikkusest. Signe Lahteinaga glämmi ja sisu kooskõlast. Nilovi-Lensini-Timmeriga poistest-veinist-kontstest. Stella ja tema kolleegidega olnud ja tulevastest koostöödest. Birgit Õigemeelega võistlematu üksmeele võlust. Ithakaga tema ja minu lapsest, kvanthüppest ja avardumisest. Allari ja Annaga loomariigi võludest ja valudest inimolemuses. Elina ja Helenaga olnud koostöödest ja rahva arvamuse olulisusest või siis mitte. Mart Sanderiga rääkisime, miks ma kaine peaga laulma läksin – jääb raamatu jaoks 😀 😀 😀 Grete Kleiniga tema ja ta ema peatsest visiidist. Neiu Seldele lubasin, et lähen Nukusse nende uusi töid vaatama – kartulitele-apelsinidele vahelduseks 😀  Ja Janiga paistab asi koostöö nägu. Aga need olid vaid pikemad-põhjalikumad vestlused. Lisaks episoodid-pilgud-repliigid.

Ja piiritult hea meel, et läksin. Kui kutsutakse, tuleb minna.

Reede varahommik: Kõmmkõmmkõmm! Niimoodi astus vastsündinud kakaopruun pullvasikas. Niipea kui sündis, tõusis ja kõndis esmalt isaste koerte – ja siis isaste inimeste hulka, kes tallinurgas jõmisesid. Unenägu muidugi 😀 Hoidsin unes dexterlehma kaelast kinni, kuni keegi mees-zootehnik pullikese tema saba alt ilmale õngitses ning vastsündinu hakkas kõmmkõmmkõmm kõnnakul kohe täisväärtuslikuks pullikeseks.

Ööl vastu reedet nähtud unenäod – pull vei? 😀 – täituvad kohe ja üksühele. Mul on kohe-küpse-vasika ilmale aidanud tõmmu mehe nägu ja tegu üksühele meeles. Näis, kes see kaunis kuldvasika kuningas on 😀

Ühtlasi oli mul ärgates täiesti reaalne asjakorraldus Sealtpoolt kaasas. Viisteist villakut, mis praegu mitu aastat minu voodimadrats on olnud, lähevad ümberehituse käigus seina vahele soojustuseks. Mina saan uueks madratsiks kevadise niidu – ega kanguta hiidrasket madratsit tulevasele teisele korrusele värskesse magamistuppa. Nii lihtne ongi.

Laupäeval algas Plaffatuse Ilukirurgia – lapsed eesotsas Retiga võtsid püramiidi rõdult korralikud lauad põrandalt üles ja panid kuivama – sinna tuleb lipp-rest – ja neist laudadest uue talli sein. Läks käima!

Reedeseid tekste ja kirju kirjutasin, kukla taga tiksumas küsimus – mida õhtusele peole selga panen – ja üha täienemas nimekiri, mida kõike pean kaasa võtma, mida kuhu maha panema, kellele mis anumaid ja kärusid, rihmu ja kilesid ja… Seda kõike, Bondi-peo õhtutualet seljas 😀 😀 😀

Kusjuures meigi tegin Kibuvitsa uulitsas Kerli Rebeka koerastuudios keset sööta ja päevatöö karvu-värke – nii õiges ja koduses keskkonnas kui üldse olla sai. Mitte ükski minu tegevus ei ole normaalne, isegi kui üldiselt justkui on – ikka keerab mingi vindi sisse. A la magamatuna-tühjana-täidetuna keset ööd lastega rabas ekselda…

Või  pühapäeval – taas Märjamaale vajutada 😀 Avastasime, et Raplast koos Kolbergidega horseshowle pääsemiseks pole Aleksandrile ei bussi ega rongi! Kuna viisime tema kitarri metsatallu – ja andsime üle papa Laose saadetud raamatu – Jõõpresse talvepuude soetamisest räägin homme – , otsustasin ta Märjamaa risti stoppima viia – ent tema sinder avastas per nett, et Märjamaalt läheb Pärnu-Tallinn buss. Sinna ta siis läks. Enne sõime bensukas ja meenutasime eelmisi kohvikus, kinos-teatris-kontsertidel käike… Ja muud. Mnjah.

Minus tekitas totaalse resonantsi lehmaema Airi Külveti lause ETVs – kas lähed ümbermaailmareisile või maale elama – vahet pole… Nii on. Ahoo ja muu 😀  Püsisin pühapäeva hilisõhtuni püsti tänu eilsele Claire ja Virkko külaskäigule – Karekas kokkas, nagu ikka, lapsed ehitasid, Indi võttis külalised enda peale. Kuni bokse tegin, sauna kütsin jne, lõbustas tema neid Manniga – kes on lihtsalt elus ime – ja Tajaga – mina vaid sõitsin sõbratari lihased soojaks – sukkpükstes… mnjah… – ja edasi tegi Indi kõike. Müstiline elamus oli. Kõigile meile. Palun veel – ja aitäh!

Kummi täitis ka Mokko-Külliki hommikune kiri Kassinurme hiie lähistelt – nii oma ja resoneeruv, tihe ja tuhandekihiline, et lugesin seda veel õhtulgi üle. Tänantänantänan! Ka Sally kaksikute kallistamine laadis.

Nõnda jaksasingi koos tütrega koristda püramiidi, talli ülipõhjalikult puhastada – ja Reti juurest kaks ringi toodud põhuga vooderdada. Koristasime püramiidi ja mängumaja. Kütsime ja puhastasime sauna. Puhastasime ja kütsime maja. Pesime pesud. Sorteerisime fotod, vastasime kirjad, kirjutasime tunniplaani, pakkisime homseks talle ujumisasjad. Ja vaatasime näosaadet. Mis pärast Miša-Kristeliga päriselt tutvumist-vestlemist mõjus hoopis teisiti kui muidu oleks mõjunud.

Esmaspäeval tulevad Kaupo ja Ingrid. Kolmapäeval läheme Haldiga Terje juurde. Laupäeval on mul Pärnu. Ja lisaks suurele käsikirjale tuleb mõned ajakirjalood luua. Tänan nii eelmise kui uue nädala eest. Ja ma tõesti ei usu pooltel hetkedel oma elust, et see kõik toimub minuga…

Seda usku toob maale lähemale peni-Bella, kes toa täis puuksutas. Ja tõsiasi, et sel nädalal peavad mu maised läbirääkimised kuhugi jõudma. Jõuavad ka. Tänan.

Ja Ulvilt. Pärast eelmise teksti saatmist, on paljud juurelnud, Ulvi mis see Püha Graal on? Minule öeldi ülevalt, et see on ülim täius ja hinge seest välja pulseerib kiirgav valgsuviht.

Meie mõistes on see olnud läbi aegade Karikas..lahtimõistes anum. Inimene ongi anum, kus sees pulseerib meie olemus.

Tegelikult on selle Sõnal  ülim tähendus.

Täna  hommikul ma palusin, et leida parem selgitus, ning leidsin googlist selle materjali.

Olin rabatud selle teksti valgusest ja lahti seletamisest, kuidas me ennast peaksime tundma.

Just siin lasub see oskus näha ennast ja jõuda sinnamaani, kus on algus…ürgne-algupärand.

Nii nagu ma kirjutasin..ei vähema..ega enamat, kui me oma teekonda alustaisme.

 

Head lugemist ja virgumist.

 

PÜHA GRAAL

Abd-ru-shin. Graali sõnum „Tõe valguses“, II osa, pt 34

Püha Graali kohta käivaid legende on tõlgendatud väga mitmeti. Selle müsteeriumiga on

tegelenud kõige tõsimeelsemad teadlased ja uurijad. Nii mõnelgi tulemusel on kõrge

moraalne väärtus, kuid kõigil neil on üks suur viga – nad kajastavad ainult maisest ülespoole

suunduvat nägemust, samal ajal kui puudub peamine, ülalt alla laskuv valgusekiir,

mis ainsana saab meid elustada ja meie arusaamist avardada.

Kõik, mis pürgib alt ülespoole, peab lõpuks peatuma materiaalse sfääri piiril, isegi kui ta

suudab tõusta nii kõrgele kui see on üldse mõeldav. Enamasti suudetakse aga isegi kõige

soodsamate tingimuste korral läbida siiski vaid napilt pool sellest vahemaast. Ja kui palju

maad on sealt veel Püha Graali tõelise mõistmiseni!

Selleni jõudmise võimatust tunnetavad varem või hiljem kõik uurijad. Niisiis püüavad

nad käsitleda Graali kui ühe teatud mõiste puht sümboolset kujundit ning paigutada ta

niiviisi pjedestaalile, mille kõrgust nad täiesti õigesti tunnetavad. Kuid sellega astuvad

nad tegelikult sammu tagasi, mitte aga edasi; alla, selle asemel et suunduda ülespoole.

Nad kalduvad kõrvale õigelt teelt, mida legendides on juba teatud määral näidatud.

Vaid need legendid lasevad aimata tõde. Aga ka ainult aimata, sest poeetide kõrgelennuline

inspiratsioon ja kujundlikud nägemused said intellekti vahendusel edasiantuna

vägagi maise vormi. Vaimselt vastuvõetu reprodutseerimisel püüti kõike sobitada oma

tolleaegse maise ümbrusega, et teha legendide mõte inimestele paremini arusaadavaks,

mis aga sellegipoolest ei õnnestunud, sest edasiandjad ei suutnud jõuda ka ise Tõe

tegelikule olemusele kuigi lähedale.

Niisiis olid kõik tulevased uuringud ja püüdlused juba algusest peale rajatud ebakindlale

alusele, mistõttu ka igasugune edu võis olla ainult vägagi piiratud. Seepärast pole üllatav,

et lõpuks jäi järele vaid kujutlus millestki puht sümboolsest, ning mõte Graali kaudu

saadavast lunastusest peitus iga inimese kõige sügavamasse hingesoppi.

Olemasolevatel tõlgendustel ei puudu suur eetiline väärtus, kuid nad ei saa pretendeerida

legendide seletamisele, veelgi vähem aga jõuda tõeni Püha Graali kohta.

Püha Graali all ei mõelda ka seda karikat, mida Jumala Poeg kasutas oma maise missiooni

lõpul koos jüngritega viimast korda õhtust süües ning kuhu hiljem ristilt Tema verd

koguti. See karikas on küll püha mälestus Jumala Poja suurest lunastustööst, kuid see

pole see Püha Graal, mida legendide loojad võisid armulikult ülistada. Inimkond on

mõistnud neid legende valesti.

Need pidid olema ülimatest kõrgustest pärit tõotused, mille täideminekut tuleb inimkonnal

oodata! Oleks neid selliselt võetud, oleks kindlasti juba ammu leitud teine tee,

mis oleks viinud uurimisi senisest mõnevõrra kaugemale. Nüüd aga pidid kõik tõlgen2

dused jõudma lõpuks surnud punkti, kuna täieliku, ilma ühegi lüngata lahenduseni

polnud kuidagi võimalik jõuda, sest varasema ebaõige arusaama tõttu oli iga uurimine

juba algusest peale rajatud väärale alusele.

Ükski inimvaim, isegi kui ta on lõpuks saavutanud suurima täiuslikkuse ja surematuse,

ei suuda kunagi näha Püha Graali ennast! Seepärast ei saa ka mingi lähem teave selle

kohta jõuda kunagi siia materiaalsesse maailma, kui ei saadeta sõnumitoojat just

sealtpoolt. Niisiis alati ja igavesti peab Püha Graal jääma inimvaimule saladuseks.

Inimene peab jääma selle juurde, mida ta suudab vaimselt haarata, ning eelkõige püüdma

teostada seda, mis on tema võimuses, arendades kõike tehtavat maksimaalse täiuslikkuse

suunas. Kahjuks on ta aga alati liigagi kärmas küünitama sellest kaugele väljapoole, ilma

et ta seejuures oma tegelikke võimeid arendaks. See viib aga pealiskaudsuseni, mis ei

lase tal saavutada isegi seda, milleks ta oleks muidu suuteline, ning oma soovitud eesmärgini

ei suuda ta nagunii kunagi jõuda. Niiviisi kaotab ta kõige kaunima ja kõrgema

oma tegelikust olemusest ning tema olemasolu eesmärk jääb hoopiski täitmata.

Parzifal on suur tõotus. Puudused ja eksimused, mida luuletajad oma liiga maise mõtteviisi

tõttu on legendidesse lisanud, on selle kuju tõelist olemust moonutanud. Parzifal on

samane Inimpojaga, kelle tulekut Jumala Poeg ise ette kuulutas.

Jumaliku saadikuna, side vaimsetel silmadel, väliselt nagu inimene inimeste seas, peab

ta minema läbi kõige raskemate maiste katsumuste. Teatud aja möödudes side langeb

ning ta tunneb jälle nii oma päritolu kui ka iseennast ning näeb selgelt ka oma missiooni.

Koos range õigusemõistmisega toob see missioon ka lunastuse kõikidele tõsistele

otsijatele.

Selleks saadikuks ei saa olla ükskõik kes. Veelgi vähem võib siin näha paljude või

koguni kõikide inimeste võimalikke elamusi. Vastupidi – see saab olla ainult väga kindel

ja eriline läkitatu.

Jumaliku tahte vääramatu seaduspära sätestab, et kõik, mis on oma arengutsükli läbi

teinud ja saavutanud suurima täiuslikkuse, võib tagasi pöörduda oma ürgalgse olemuse

lähtekohta, mitte kunagi aga sellest kõrgemale. Nii ka inimvaim. Vaimse iduna on tema

algkodu vaimses substantsiaalsuses, kuhu ta võib teadvustunud vaimuna olemuslikus

vormis tagasi pöörduda, kui ta oma teekonnal läbi materiaalse maailma on saavutanud

kõrgeima täiuslikkuse ja elava puhtuse.

Ükski sellesse sfääri kuuluv vaim, kui kõrge, puhas ja kiirgav ta ka poleks, ei saa aga

ületada jumaliku sfääri rajajoont. See piir ning selle ületamise võimatus, nii nagu ka

materiaalse maailma tasanditel, on asjade olemuses lihtsalt küsimus liikidevahelisest

erinevusest.

Ülim ja kõrgeim on Jumal ise oma mittesubstantsiaalses jumalikkuses. Sellele järgneb

mõnevõrra madalamal jumalik substantsiaalsus. Mõlemad on igavesed. Jumalikust edasi

algab kogu loodud Kõiksus, mis järjest allapoole laskudes muutub aste astmelt üha

3

tihedamaks, kuni jõuab lõpuks välja jämemateriaalse maailmani, mis on viimaks ka

inimestele nähtav.

Materiaalse maailma peenekoelisemat osa kutsuvad inimesed sealpoolsuseks, kuna nad

ei suuda seda maiselt oma füüsiliste silmadega näha. Mõlemad osad kuuluvad sellegipoolest

loodud maailma ning pole oma vormilt igavesed, vaid alluvad muutustele, et

võimaldada uuenemist ja värskendust.

Igavikulise vaimse substantsiaalsuse kõige kõrgemas tipus asub Gralsburg, Graali tempel,

vaimselt nähtav ja reaalne, sest ta kuulub ikkagi veel samasse vaimsesse olemusse.

Selles templis on pühapaik, mis on omakorda kõigest muust kõrgemal, kõige lähemal

ülalasuva jumaliku sfääri piirile, olles seega veelgi peenekoelisem kui kogu ülejäänud

vaimne substantsiaalsus. Nagu Jumal-Isa igavese armu pant, Tema puhtaima jumaliku

armastuse sümbol ja jumaliku jõu allikas asub seal Püha Graal!

See on karikas, milles lakkamatult pulbitseb ja voogab nagu punane veri, ilma et piiskagi

üle ääre loksuks. Seda ümbritseb kõige valgema valguse kiirgus, ja ainult puhtaimatel

kõikidest vaimudest on võimaldatud seda valgust vaadata. Nemad on Püha Graali valvurid!

Kui legendides räägitakse, et kõige puhtamatel inimestel on määratud saada Graali

valvuriteks, siis just selles punktis on valgustatud kirjutaja kujutanud asja liigagi maiselt,

kuna ta ei suutnud end teistmoodi väljendada.

Ükski inimvaim ei saa sellesse pühapaika siseneda. Isegi oma vaimse olemuse ülimas

täiuslikkuses, pärast tagasipöördumist rännakutelt läbi materiaalse maailma ei ole tema

olemus ikkagi piisavalt peenekoeline, et seda lävepakku, seda piiri ületada. Ka kõige

kõrgema täiuslikkuse tasandil on tema tihedus selleks liiga suur.

Tiheduse edasine vähendamine oleks samaväärne inimvaimu täieliku laialilagunemise

või ärapõlemisega, sest tema liigile pole ette nähtud saada veelgi heledamini kiirgavaks,

niisiis veelgi peenekoelisemaks. Ta ei kannataks seda välja.

Graali valvurid on ürgsed, igavikulised vaimolendid, kes pole kunagi olnud inimesed.

Nad on vaimse olemuse sfääris kõikidest kõige kõrgemad. Kuid nad vajavad jumalikku

mittesubstantsiaalset jõudu ning sõltuvad sellest just niisamuti nagu kõik muugi sõltub

mittesubstantsiaalsest jumalikkusest, igasuguse jõu ürgallikast, Jumal-Isast.

Iga kord Püha Tuvi päeval ilmub karika kohale Tuvi kui Isa muutumatu jumaliku armastuse

taaskinnitus. See on ühendusetund, mis jõudu uuendab. Alandlikus harduses võtavad

Graali valvurid selle vastu ning võivad siis seda imelist jõudu edasi anda.

Sellest sõltub kogu loodu eksisteerimine!

See on hetk, mil Püha Graali templis voogab ja kiirgab Looja armastus, tuues uut elu ja

uusi loomingulisi püüdlusi ning suundudes pulseerivalt üha allapoole, läbi kogu universumi.

Võbelus ja püha aukartus rõõmu ning suure õnne aimduse ees vibreerib läbi

kõikide sfääride. Ainult maise inimese vaim seisab ikka veel kõrval, ilma et ta üldse

4

tunnetaks, mis just tema jaoks sel hetkel toimub, millise tohutu kingituse ta nürimeelse

tuimusega vastu võtab, kuna mõistuse seatud piirangud ei lase tal enam kogu seda

ülevust tajuda.

See on hetk, mil saadetakse uut elujõudu kogu Kõiksusele!

Looja ning tema loomingu vahelise püha lepingu alati korduv ja vältimatult vajalik

kinnitus. Peaks see juurdevool kunagi katkema või mitte saabuma, tabaks kõike olemasolevat

paratamatult aeglane kuivamine, vananemine ja lagunemine. Siis saabuks kõikide

päevade lõpp ja alles jääks ainult Jumal üksi, nii nagu see oli päris alguses, sest üksnes

Tema on Elu!

See protsess on leidnud kajastamist ka legendis. Kõik vananeb ja kõduneb, kui Püha

Tuvi päev, Graali “avamine”, jääb tulemata. Kui Amfortas enam Graali ei avanud, vananesid

ka Graali rüütlid, kuni lõpuks ilmus Parzifal, Graali kuningas.

Inimene ei peaks suhtuma Pühasse Graali kui millessegi käsitamatusse, sest see on tõepoolest

olemas! Sellegipoolest ei saa inimvaim oma olemuse tõttu seda kunagi näha.

Kuid need inimhinged, kes end sellele avavad, saavad kogeda ja nautida Pühast Graalist

lähtuvat õnnistavat kiirgust, mida Graali valvurid vastu võtavad ja edastavad.

Selles mõttes ei saa mõningaid tõlgendusi pidada lausa vääraks, niikaua kuni ei püüta

selgitustega haarata ka Püha Graali ennast. Nad on tõepärased ja ühtlasi ka ei ole.

Tuvi ilmumine kindlaksmääratud Püha Tuvi päeval annab iga kord tunnistust Püha

Vaimu väljasaatmisest, kuna see Tuvi on Püha Vaimuga väga tihedalt seotud.

See on aga midagi sellist, mida inimvaim saab hoomata ainult kujundlikult, sest isegi

pärast ülima täiuslikkuse saavutamist suudab ta asjade olemuse tõttu tegelikult mõelda,

teada ja tunnetada ikkagi ainult sinnamaani, kust ta on ise pärit, niisiis nendes piirides,

mis on samased tema ürgse päritolu puhtaima olemusega. See on igavikuline vaimne

substantsiaalsus.

Seda piiri ei suuda inimene isegi oma mõtetes mitte kunagi ületada. Ka ei suuda ta

kunagi midagi sellest väljapoole jäävat kujutleda. See on niivõrd enesestmõistetav, lihtne

ja loogiline, et iga inimene suudab taolist mõttekäiku jälgida.

Mis iganes ulatub nendest piiridest väljapoole, peab seepärast olema ja jäämagi inimkonnale

alatiseks müsteeriumiks!

Kes kujutleb, et ta kannab endas Jumalat, või on ise jumalik, või vähemalt võib kunagi

jumalikuks saada, elab seega pettekujutlustes. Inimene kannab endas vaimset, aga mitte

jumalikku. Ja selles on tohutu, ületamatu erinevus. Ta on loodud olend, mitte osa

Loojast, nagu nii mõnedki püüavad endale sisendada. Ta on teos ja selleks ta jääbki,

saamata kunagi Meistriks.

5

Seepärast on ekslik ka väide, nagu pärineks inimvaim Jumal-Isast endast ning siirduks

kunagi Tema juurde tagasi. Inimese algkodu on vaimses substantsiaalsuses, mitte

substantsiaalsuseta jumalikkuses. Seepärast saab ta ka pärast täiuslikkuse saavutamist

pöörduda tagasi ikkagi ainult vaimsesse valdkonda. Õigesti öeldes pärineb inimvaim

Jumalariigist ning võib täiuslikuna pöörduda tagasi Jumala riiki, mitte aga Jumala enda

juurde.

Hiljem tuleb veel mitmes loengus põhjalikult juttu Kõiksuse üksikutest alajaotustest, mis

on oma olemuselt üksteisest sügavalt erinevad.

Hädavajaliku üleminekukohana ja jõudude ülekandjana asub iga sellise sfääri kõige

kõrgemal tasandil, selle tipus ka oma tempel, oma Gralsburg.

See tempel on alati antud sfääri olemusele vastav koopia tõelisest, kogu loodu tipus

asuvast kõrgeimast Graali templist, mis tänu Parzifalist lähtuvale kiirgusele on kogu

loodu lähtekoht.

Amfortas oli preester ja kuningas selle templiterea kõige madalamas templis, mis asub

kõikide vaimsetest idudest võrsunud inimvaimude tasandi tipus, niisiis maistele

inimestele kõige lähemal.

www.graalia.ee