8.oktoober

Üks jõukas ja asjalik seltskond – põhiliselt naised ja matrooni mees – kutsusid mu väljasõidule. Juba kohal olles sain teada, et oleme nädalaks Brasiilias. Nemad otsustasid, et vajan puhkust. Ükski tehnikavahend ei võimaldanud koju ei helistada ega sms-ida. Küll aga hakkas ookeanis kõrvuti kaks vulkaani purskama. Sõitsime hotellirõduga mööda seina sujuvalt alla – kõik läks hästi. Mul oli vaid üks vahetus riideid ja mure kodu pärast. Kodus läksid mu äraoleku tõttu Nibiru kõrvad lonti ja tagajalad jänese kombel lõnksu. Nii kui tagasi jõudsin, oli varss taas korras. Mul oli naastes auto täis piima ja mingeid veidra joogiga pudeleid, mida ma kartsin, aga autost välja ei saanud. Kodu olid hoidnud Indi ja Brigita kahekesi. Hetkel, mil autost väljusin, keeras üks neist selja ja kõndis oma teed.

Uni. Huh!

Ilmsi avastasin, et printer oli laupäevase keskearõõmsa maratoni käigus lolliks läinud. Ju siis pole vaja kolme dokut välja printida, vaid asjaosalistega enne üle vaadata. Teiseks pidas fb vajalikuks mulle näidata, et üks tegus tädi on ehsi reformimisel initsiatiivi näidanud. Ei kommentaari. Kolmandaks tõi vet mulle arve, mis küsib raha kolmele vetile. Kuna valla vet tegutseb noorte vettide diilerina, küsiti lammastele ussirohu süstimise eest – ravum umbes kümme euri – kuuskümmend eurot. Sest vallavolitatud vet saatis kaks noort. Nad küll aitasid mul Donna ja Diana lauta ajada – viis mintsi sporti – ja kallistasid pärast pool tundi hobuseid ja Indiisut. Ent kui ma näen arvet, kus on vetvisiit ligi 20 ja triitment 20 ja transporti takso jagu… Siis mina arvan.

Arvamist segab see, et vet on valla volitatud. Mis tähendab, et tema annab allkirja paberitele, et kõik on korras. Minul ongi. Lambad on tiba liiga paksud, aga paari nädala pärast tuleb jäär. Ta annab allkirja ka oma jahiseltsilistele, kelle täkud elavad sita peal. Ja vahendab meid kõiki vaesekesi priaga. Kuna tema arveid koostab abikaasa, kes on nüüd üksiti vallavanem. Ja kuna ma tahan kevadel praeguse talli-sauna lammutada ja talli maja juurde ehitada ning selleks ilma hulle summasid maksmata loa saada – siis ei arvagi. Nagu ei arvanud ka siis, kui jäära kohitsemise hinnakokkulepe oli kolmkümmend, aga arve tuli kõrgelt-kaugelt ikka kuuekümne eest. Vot ja nii ma siis ei arvagi. Raisk.

Ei pruugi vist lisada, et üks kängus võõrtallekägaratest pasandab jälle. Ja ehkki Bellat sai hoolega ohjatud, ei anna tal pärast jooksuaja lõppu tutiturse järele… Raiskade raisk!

Arvasin hoopis välja oma olulised kirjandusteosed, mida fb seltskonnamäng meenutama õhutab.

Minu kümme lugemiselamust, mis mind päriselt ja tegelikult mõjutasid – mitte kohustuslikult ega moe pärast, vaid tegelikult –

1 – Mary Poppins. Lapsena kodus haige olles lugesin seda korduvalt. Õieti õppisingi selle raamatuga raamatuid lugema.

2 – Naksitrallid. Otsast peale uuesti ja uuesti. Ja veel. Ja iga lapsega taas. Praegu Indiisuga ka 😀

3 – Gerald Durrell. Minu pere ja muud loomad kenasti pähe – teised teosed ka paar-kolm korda loetud.  Sinna otsa Herrioti loomaarstiraamatud – mu esimene tõsine ingliskeelne lugemine.

4 – Jack London otsast otsani.

5 – Lugusid Loomadest.

6 – Ja alles sinna järele kogu Hemingway-Remarque ja co – Marlene Dietrichi lavaloo kirjutamise ajal veel ja veel.

7 – Tuulest viidud.

8 – Piibel – kordi ja kordi, pärast ka Koraan ja teised pühakirjad – ja siis jälle Piibel.

9 – Paulo Coelho kogu kompott – ja Carlos Castaneda kogu spekter võrdväärselt olulisena.

10 – Ühenduses hobustega – ja Maailma vanaemade pärand. Aukohal. Käeulatuses. Tulevad aga jälle pihku.

Tänast inglipuudutuse käsikirjatööd lõpetades olin veerand käsikirjast valmis loonud. Võistlusele otsustasin teda mitte saata. Tärmin on ju kena. Aga inglipuudutustega ei sobi ootus-alandus-mõõtmine. Tänan, ei.

Põdrajahist tulnud Reimole ütlesin, et ta ei tooks heina täna, kui talinas olen, vaid homme, kui on vaja ka tulevane heinahoidla ja muu taoline läbi arutada. Just siis, kui avastasin, et olen ajahädas, saabus ootamatult Karla-kullakene. Justkui oleks õhust püüdnud mu idee teha peedist pesumasinale trummel. Võttiski Tissu sõime maha ja ehitas sellest koerakuudi kinni.

Jõudsin kenasti talli ja iseenda korrastada, linnud emmeda ja hobunad musitada – ja tuligi Imre. Hobunate musimise helgeim hetk – lisaks mu sabas tilpavatele tüdrukutele – olid Taja ja Maruusja, kes sõbralikult ninapidi koos krõmpsutasid, mina nende vahel – ja me tegime kolmekesi musi, misjärel Maruusja ei löönudki Tajale hambaid ei ninna ega kanni 😀 😀 😀

Imre kannatas kenasti mu vahutamise ära – rääkisin nii märgilistest käberlinskitest, lammutus-ehitusplaanidest kui… üldse väga olulistest asjadest – ja Tallinna teel maalisime suure pildi ja plaani. Mis on olulisim tervikpanoraam, mis juhmistumast-nüristumast takistab. Jõudsime põlluminni pool tundi varem – ja pääsesime kohe platsi – moldova ajakirjanikud voolasid kolmekümnekesi kabinetist välja, Indi kadus koos Elisega võimukoridoridesse – ja meie jõudsime laias laastus järgmiseni:

Tori riikliku hobusekasvanduse säilitamine, seisakust välja viimine ja edasi arendamine on põlluministri praeguse võimuaja ülioluline sooritus – arenenud riikides ollakse oma riiklike kasvanduste üle uhked, riiklik kuuluvus annab garantii, et 160 aastat alal hoitud ja püsti peetud kasvandus areneb üleüldiseks jõudluskeskuseks. Ökonoomne oleks ühendada hobused ja pullid – ka hobuste puhul on just täkkude pidamine-arendamine-väärindamine ülioluline  – seda enam, et Toris on pullide pidamise-kõnnitamise infra ammustest aegadest olemas.

Stagnatsioonist välja on vaja aidata ka riiklik-avalik suhtumine hobuse väärindamisse – appi, kui õudne sõna, aga paremat pole… – ning õpetamata-käsitlemata-arendamata hobuste nagu lihakarja toetamine pria rahade eest. Toetuste jagamine motiveerib.

Motiveerida tuleb aretust – nii oma riiki kui eksporti, traditsioone ja hobusega töötamist, sporti, hobust kui lastekasvatuse tuge, hipoteraapiat – ning hobuse viimist militaariasse ja politseitöhe. Kõigil meie naabritel on ratsapolitsei. Ameerika tõi Baltikumi esimesena… ratsarügemendi! Eestis saaks see Toriga koostööd teha.

Hobuse väärindamisse panustamine kujundaks Torist Särevere hobusekasvatajate õppebaasi, mis õpetaks välja tõelised hobuinimesed. Nagu… Priit Toobal 😀 Päriselt ka – õpibki! – armastus teeb imet, palju õnne! 😀 Ning oleks praktikabaas põlluülikooli vettidele-zottidele-majandajatele.

Kuivõrd hobuse kasvatamine-õpetamine on viieaastane tootmistsükkel, on selleks suuteline riiklik projekt. Ebakindla ja määramatu olukorra lahenemisel tuleb üks ülipidulik sündmus. Tori märade paaritamine kasvanduses üle kolme aasta – paarkümmend tükki reas. Ja sellest tuleb lõbus, liigutav ja eriline sündmus.

Minu ülesanne on nüüd põllumajandusmuuseumiga ja põllukooliga koostöhe sukeldumine. Imre pleilist sai kümnenimetuseline. Tuld!

Ministeeriumist väljudes andsime tuld taldadele – talapatasime Indiga Solarisse kauplusse We Play – puha reipad poissmüüjad 😀 – saime talle igatsetud Zelfid – parunessi kingitud raha eest kolm – ja ma sain hea ema olla. Ehkki nii primitiivsed me pole. Nagu ministeeriuminaised ütlevad – siit kasvab tulevane rahvajuht, kes teab, kuidas vasikaid ilmale aidatakse ja jäärasid väärikalt tükeldatakse… Jah.

Jõudsime läbi vihma Manna La Roosasse – uh, mis erakordselt sehve disain! – kus ma ütlesin sõbralikult tere kellelegi karvasele, keda ma ära ei tundnud. Andres märkis pärast, et Soho Fond oli. Jeerumjaarum, ma vestlesin temaga väga südamest Ruunaweres inditseremoonial – ja ei tundnud nüüd ära… Õues pärast Hardi Volmeri tundis ära ja lippas kallistama Indi – ehkki ta ei tea Hardi ja mu kadunud venna sõprusest. Üldse on maailm täis tohutuid sleppe…

Poolteist vestlustundi jätkuvad järgmisel laupäeval Saaremaal. Käin siis ära ka paari-kolme Saare hobukasvataja juures. Aili Kirst kindlasti – siis on mõtet pandat laevatada 😀

Vestlustihe kodutee tõi Soone veerand tunniga kätte. Palusin Indil lahkelt kujutleda, kuidas oleks, kui ma paari-kolme tuhande eest ministeeriumis töötaksin. Lükkaksin ta hommikul kooli ja kaabiksin talinasse – eluga riskides – kui väga hästi läheb, näeks ta mind kuus-seitse – enamasti kümme-üksteist. Veerand palka sõidaksin maha. Kolmandiku eest palkaksin lapsehoidja ja kodukorraldaja, loomatalitaja ja… Kätte jääks sama raha, mis praegu. Selle vahega, et mind poleks. Ei kodus – ega üldse. Sest ministeeriumis trallav mina poleks mina. Aamen.

Andrese ja Siiriga rääkisime erakordselt kauni ja maitsva lõuna kõrvale, kui oluline on võtta elu etappidena. On rändamise aeg. Ja kodus varssadele pühendumise periood, mil kasvatan stabiilses pühendumises teekaaslasi, kellega vähemalt kolm kümpsi koos kulgeda.

Kodus tegid Indi ja Imre teed ja püksetasid saiakesi. Mina tõstsin tallis kõik musinad – ainult Maruusja oli õiges boksis 😀 – oma kohtadele. Namaste läks jälle paanikasse, kui teda päitsetest kõnnitasin. Imre oletas, et see on sünnijärgne üks kogemus, mis tema molust pühaduse tegi – kui sünnitanud Maruusja talli sääsevarju viisin, jooksis veel märg Namaste nosuga vastu väravat ja karjuselinti. Ai, see oli valus, kommenteeris Indi – ja tal oli õigus. Sellega me saame veel nalja ja nägurit näha. Me saame hakkama.

Tulistasin oma seina töökäske-memosid-järjestusi täis. Homme tuleb suure käsikirja vahele värskenduseks üks Naiste lugu. Ja hea päev tuleb. Ehkki Indi sõidab Tartusse. Ülehomme lähen Pärnusse. Ja ikka on väga… oih, mul on kaks nahka ju Raja Peetri juures!!!!!!!