10.oktoober

 

On suure ja väikese pildi kõrvutamise ajad. Ei minda tallikatuse parandamisest, vaid riikliku tähtsusega keskuse taassünnist rääkima. Ei piriseta heinaraha pärast, vaid hõisatakse pika perspektiivi ja panoraami loomisel. Ja kui tallist ministeeriumi tormates peatab ajahädas sinu kuldne Karla ja küsib, kas vererõhu-närvikava-immuunsuse taimeravi-retsepte proovisid, ütled vastuseks hihii, ei ärritu ega kõrvuta suuri ja väikseid pilte, vaid tead, et miski pole juhuslik. Ka selline peatus mitte. Ega see, et keset hobusekasvanduse-taastuvenergia paralleelpanoraamide reastamist tuleb taas kõnekene retseptide maailmast. Mitte miski pole juhuslik. Ja tänu ei tohi olla juhuslik. Bellal on nüüd võrratu kuut, mille vihmaniiskuse taandudes punase ja valge värvi päradega ära ka värvin. Aitäh!

Aga. Ladinaseebis öeldakse – me peame rääkima. Mõõdust ja määrast, eesmärgist ja abinõust ing paralleelmaailmade ühisosadest. Praegu on üks meist saanud hulga üsna plaaniväliseid töid siuhviuh tehtud, teine hulga kilosid tänu eluvurstule ja motivatsioonile maha ning oma enese kodu sama õuhhiga korda. Aga.

Ingliraamatu loomise ja lambateksti kirjutamise keskele pidasin kirjastajaga ufo-raamatu kaanekujunduse nõu. Emmesin põhjalikult kõik loomad. Sain Inglikaitse Margaritalt sõnumi, et tuleb pühapäeval külla. Otsustasin homme pärast raamatuesitlust Endlast Tedre juubelilt läbi astuda. Lii koer Wilbert oli minu Lissi abikaasa. Kutsikaid me küll ei saanud, aga sugulasteks jäime ikka 😀

Sellest otsusest hargnes sedasorti matk, et viin klaasustega pliidi ja pärrkärrijao – nii palju kui kandevõimet on – metsarahva kotitatud puid Pärnusse. Papa Laosega imbume pärast minu kirjandusklubi ja tema esietendust Kvarteti lõpuks teatrisse, kallistame ja õnnitleme, jääme puhaste riiete ja naeratuste pärjas fotodele ja siis… läheb kõik lappama. Nagu alati. Sõidame Tootsi tallu, libistame klaasustega pliidi ja puukotid maha, kandime majja – pliidi korstna külge põlvetamise… Tahaksin öelda, et jätame Karekale, aga tegelikult… Oh issand, plahvatus on mu nimi ju.

Seda tuletasin täna ka väimehele meelde, kui jälle põhku pärrkärrasime. Arutlesime tulevase talli postvundamendi teemadel, mu tulevase magamistoa õhksoojustuse asju, mu enese ehitatud tallipealse sisemist ilu… Ja kui ta ohkas, et talli maja juurde toomine, lauta sahvrist avanemine, sauna magamistuppa ja magamistoa teisele korrusele toomine on mitme aasta töö, ütlesin – ei, mitme kuu. Ja ainus, millele ma ei osanud vastata, oli tulevase puukuuri asukoht. Nüüd, õhtuks, tean juba ka seda.

Enne selle teadmiseni jõudmist olen mitu ringi naerda ja vihastada saanud, loodetust vähem kirjutanud, aga rohkem tegutsenud. Ja läbi paari hämmastava paanikalaine – täiesti põhjusetu – kroolinud.

Esimene naeruturts tuli keskpäeval, kui Reimo helistas ja ütles, et ei jõua keskpäevaks spst mu heinaga siia, et tal on nende kahvlite peal põder. Votsiukemees, et kui näppu liigutab, siis põdrapull kukub 😀 😀 😀 Öise jahi saak tuli kahvlite pealt maha saada, aga… Oi, ma ei või.

Teine turts oli juba homeeriline. Kuni bokse tegin ja Indi Manniga metsas käis, kuulsime küll otse jõe taga Reimo lammaste ühendatud koore. Arutasime tütrega, et mõistlik oleks, kui nad siin ei talvituks… Ja helistas Reimo. Järgnev ajaski südamest naerma – Martin Algus peaks veetma mõned päevad Rapla politseijaoskonnas ja uus hüsteeriliselt koom näidend oleks olemas.

Metsataguste autistide ühendkoor oli saatnud kahekümnepealise üksiku puuetega jalaväepataljoni medeküla noortaluniku pullikarja. See pani menti – väärtegu!lambad tema veiste vahel!appi! Aga mendist helistati Reimole – kellel läheb nädal, okei, tema nädal on kuu 😀 – kuni lambalaudale katuse saab, Raivo ja Mehis pügama tulevad – ja head talveund. Anti kahjukannataja toru otsa.

Mispeale võiks – olgem ausad, kõike ikka kole hirmus palju ja laialt ette võtnud – Reimo küsida omakorda kolm lehte paberit. Aa – noortaluniku kaks piiksarvilist veist omavolitsevad juba mitu aastat tema koplis ja segavad verd, sest noortalunik ei saa noid sealt kätte 😀 Bee – noortalunik pani enamasti tema tehtud heinarullid Koiksest tuuri. 😀 😀 Tsee – noortalunik tahtis tuuris rullid nende veistega – kes muide leiba kardavad ja selle eest karjudes ära jooksevad 😀 😀 😀 tasaarveldada ja sõlmiski lepingu – aga seejärel selgus, et veised kuuluvad tema vuu-duu-vanaemale 😀 😀 😀 😀 Seega pani noorettevõtja ka oma vanaema karvikud tuuri 😀 😀 😀 😀 😀

Kui ma koju jõudsin, tõin puud, kütsin, haldasin pildid, lugesin uue Oma Hobu – ja siis selgus, et Reimo ei tule ega tule selle pärast, et surnud põdrapull lösutab endiselt piikide peal 😀 😀 😀 😀 😀

Nüüd, kell kümme õhtul, on ta siiski kohe siin. Ei, põdra järele ei tuldud – ta valas selle koduõuele maha 😀 😀 😀 😀 😀 Aga lihtsam oli põtra valada ja praegu kottpimedas põllu ja õue peal jurrata kui plahvatuse permanentset vingumist kuulata. Pealegi ma kirjutan ju siia, et ta ei tulnud 😀 Kuulge, oo rahvad – ta jõudis just õuele… Hetkinen, võtan heinad vastu ja kuivatan silmad – püksi päris ei tulnud nende siinsete följetongide jäädvustamise käigus.

Nonii.

Reimoga meenutasime paratamatult va väärtegude kuninganna killerpeni sooritusi nii meil kui mujal, aga väga tuju ei rikkunud. Habemega kriminaalia. Kui nende hobuseid mööda ädalapõldu olen püüdnud, pole õnneks mind väärtegelaseks avaldatud, nii et – karukanni, ausõna.

Mu Keskearõõmud said väga lünklikud. Koos heinte upitamisega võtsime teemaks loomakaitse ja toetused, veti hinnad – minu kolme-veti-arve oli võrreldes ühe uinutinoolega tühitähi. Ja traktor jäi siia. Võrreldes kolmega, mille ridamisi allikatesse uputasime ja mis ükshaaval sealt siia romulatooriumiks kuhjusid, on üks traktor – peaasi – ilma põdrapullita 😀 – kah tühitähi.

Oh aeg, kuidas nad mind armastavad… Tavaliselt õhkan, kuidas mina neid armastan. Aga täna todapidi. Kui mul ehituse ja tööjõu, paralleelmaailmade ja projektide, tuuleveskite ja põlluminni-ülikooli-muuseumi dokude ja selle pärast, et Indi ära sõitis, paanikalained käisid, pugesin mõistagi talli. Kuhu siis?

Kõigepealt harjasin põhjalikult Manni ja rookisin tema kabjad. Siis Taja. Ja Nibiru, kes ise harja alla trügis – nii, nagu ta ise ka suulisi võtab ning ka Manni sadulat huviga seljas on kandnud – nii tähtis, nii tähtis 😀 Nibiru kabjad on siitsealt kildhaaval loomulikul teel täiesti kenasti vormi murdunud. Tajal jälle lestad. Kuu aja pärast kutsun sepp Andruse.

Siis trügis jälle Mann harja ette. Seejärel Namaste, kes oli teiste harjamise ajal rinnuli boksiuksel – mina-mina-mina. Tema harjamise käigus mul esimene kuidas-nad-mind-armastavad tuligi. See on loomulik, et nad tervitavad kurinal – nojah, Mann kiljub Minni peale, kui see küllalt kiiresti tema juurde ei jõua – Taja jõulised ja Nibiru nõudlikud kallistused on enesestmõistetavad. Aga gasell-kikerdis Namaste, kes keerab end ümber sinu rõngasse ja palub ka sabajuurt ja kintse harjata – on lihtsalt üliväga liigutav.

Siis jälle Mann – ta tillab vabalt vahekäigus ja temast ei saa mööda ilma, et teda vahepeal sülle ei võtaks 😀 – ja lõpuks Maruusja. Kes oli esmalt pinges – kartis, et oblakate jäljed saavad haiget või harjan haavaarme või sõiman sellepärast, et ta kõiki pidevalt hammustab. Kui haiget ei saanud, pahandada ei saanud, püherdamismuda tolmas maha  ja üldse – toetas vanamoor oma lõua mulle õlale, ohkas, tukkus.

Ja nii ma siis ükshaaval nende kõigi kiindumust ja armukadedust kaifisin. Lõpuks veel üks ring Tajat ja Nibirut – nägin üle seina, et lakk oli ikka mudane. Ja veel üks ring tänulikku tunnet, kui väga need viis minust hoolivad. Va määbertid ka – aga see on teistmoodi. Kui nii autistliku liigi seas sähvab mõni Alfa ja O’Hara, on tänumeel mõistusliku määtsu üle kahtlemata mitmekülgne 😀

Ja mida ma siin nii pikalt plärisen? Sest ma olen liiga väsinud, et oma Ingliraamatut kirjutada. Ja liiga üksi – Indit pole – et rõõmus olla. Üle öise kopli maanduvad möirat-oirat-heinad ei tule arvesse. Ikka üksi ja hirmul. Just oma hobuste armastuse pärast sedapuhku. Sest see on pöörane vastutus. Jah, kui minuga midagi juhtuks, leiaks igaüks neist kellegi, keda armastada ja austada. Aga see on kui. Praegu on mu vastutus tohutu. Ja nii on.

Õnneks on haldjad meiega. Eile andsid nad endast taas märku. Kui su kõrval on õiged inimesed, siis see juhtub. Siis pole tänuvõla painet ega määratlemata reeglite ja piiride rusutist – on haldjad. Ja haldjad olid eile insenerid. Täna ka. Jutustasin tori-Imrele, et printer läks lolliks ja keeldus kolme dokut printimast, mis tähendas, et neid polnud vaja printida. Veel. Kusjuures ei olnudki. Üks läks täna posti, teise trükkisime täiendustega ministeeriumis ja kolmas valmib tekut järgmiseks nädalaks. Jutustades tõusid mul korraga karvad seljas püsti – haldjad ütlesid, mis printeril viga!

Kui krdi keskearõõmule siin käsikirja printisin, tahtsin ühe osa väljatrüki peatada – ja lülitasin printeri välja. Teda uuesti käivitades polnud asi niivõrd selles, et poolelijäänud fail oli kadunud – ks paberileht oli pooleni talle sisse sõitnud – ja kiilus sinna – ega osanud enam välja tulla. Päevavalges muukisin riista lahti – oligi paber!

Vot nii need asjad käivadki. Ka iksmeetodil ümberasetunud fotokausta leidsin arvutist samal moel, haldjas-inseneride abiga. Aga siis, kui on õige seltskond. Paigas muinasmaa. Väekas väli. Omad. Jah, ma vihastan kellelgi sellega sita ventilaatorisse, kui ütlen – Siiriuse sigidikud, tähesõdurid ja valgustöölised – aga nii on. Me saame ka vale seltskonna, valede reeglite ja valede suundade eest vintskelt mööda sinke. Ai. Ja oraaklilt just saadud kiri ütles maavanaemale täpselt tarvilisel teemal:

WäeMärgid

Wäe ilmingud – ehk wäemärgid, võib laias laastus jagada kahte rühma…

Esimesse kuuluvad ilmingud, milliseid raske,  kui lausa mitte võimatu ette prognoosida ning pealegi siis veel enamusele mõistetavateks teha. Teise rühma jäävad aga juba need, mida on teatavate tehnikate abil võimalik prognoosida ning seeläbi ka meie elukorraldusse kaasata.

Wäe ilmingud eksisteerivad inimesest täiesti sõltumata. Nii nagu paistab päike kõigile – nõnda puhub tuul ja sajab ka vihma kõigile. Meie osaks aga jääb vaid reageerida. Isegi neid teadmata ja mõistmata, reageeib inimene wäe ilmingutele alateadlikult ikkagi.

Kui enamus võtab näiteks vihma ajal kaasa keebi või vihmavarju – pole ometi välistatud, et mõni haarab endaga hoopistükkis jalgrattapumba… Vihmal aga, pole sellest tegelikult ei sooja ega külma – tema lihtsalt sajab (või siis mitte lihtsalt).  Nii kujundamegi oma elupäevi – wäe ilmingute ja oma sisemaalma hetkeseisundite koostöös.

Kui WäeMärgid V-1.0 oli esitatud nii numbrilises- ku ka verbaalses võtmes, siis veebiversioon V-2.0  räägib meiega juba ainult sümbolite keeles, mis oluliselt universaalsem ja tõlgendamisel palju paindlikum. Kasutusse võetud sümbolidki on enamuses kõigile tuntud ja kui mõne tähendust ehk täpselt ei teagi – tuleks neile lihtsalt leida isiklikud. Mõne aja möödudes – peaks iga üldistusvõimeline kasutaja  saavutama juba märkimisväärseid tulemusi…

Tabelis näed iga kalendripäeva kohta käivaid sümboleid, milliseid 0-4 ja mida on mõistlik vaadelda nii eraldiseisvatena kui ka eri kooslustena. Kui täna võiks meile sobida vaid üks sümbolitest ja homme kolmest kaks, siis mingil muul ajal võivad toimetada esimene ja neljas või kogunisti esimene ja kolmas koos neljandaga. Siin puudub rusikareegel, mis kehtiks nö. iga ilmaga. Eks suhtu me ju ka eri aegadel  pakutavasse jäätisesse, sooja pleedi või öökapil ootavasse raamatusse erinevalt. Seega oleks alguses õige – võtta veidi hoogu maha ning teha tasahilju hoopis tähelepanekuid.

Tõlgendamise abistamiseks ka mõned selgitavad näited:

Ämblikuvõrk = sellesse takerdumine, selle ise punumine ehk sellesse kellegi teadlikult või ebateadlikult suunamine. Samas muidugi ka võrgu punumise pealtnägijaks ehk siis kaasosaliseks olemist/saamist jne. jne.Kõik oleneb ikkagi kontekstist, mis iga inimese ja tema hingeseisundi puhul unikaalne.

Sealjuures ühele meist – võivad toimida korraga mitme või lausa kõikide päevasümbolite mõjutused, ent teisele pelgalt ühe ainsa omad.

Sümbolite puudumist teataval päeval tuleks vaadelda kui:

1.Eelmise päeva mõjutuste võimalikku jätkumist…

2. lahtiste mõjutustega päeva, millal annab ise midagi muuta ja/või enda vajadustest lähtuvalt suunata. Igatahes proovida tuleks!

3.Inimestele varjatud mõjutuste ilmnemist, mille puhul pole võimalik enam asjadele läheneda mitmeti. Sellist päeva võib ka vaadelda kui nö. “issanda sõrme” – või kui teatavas mõttes ettemääratust.

Et ükski ettevõtmine ei lõpe kohe kui algab – püüa luua seoseid ka järgmise päeva mõjutustega. Päevi, mil sümboleid on kasinalt või need hoopiski puuduvad – soovitan siduda eelmise päeva mõjutustega. Vähetähtis pole ka sümboli asukoht või selle puudumine mingil ühel – neljast võimalikust positsioonist e. väljast päeva tabelis.

P.S. Edasistele küsimustele vastan meeleldi, ent siiski ainult telefonitsi.

Helistamine on tavakõne hinnaga, millele ei lisandu mingeid teenustasusid.

WäeMärkide kasutamiseks oled lõplikult valmis hetkest,

mil nad ise hakkavad sind kõnetama.

 

NB! Pargiwaht Viimatimineja (Fb) sõbralistis olijatele jagan sel teemal ka tasuta näpunäiteid ning annan muidki lühikonsultatsioone.

Pargi, paikene – ämblikuvõrk on minu jaoks kodu, turvatunde, tööjaotuse ja harmoonia märk ja wärk. Mul on mõnel ämmelgal siin nimigi. Ma ütlen neile, kui koristama hakkan. Vabandan eksitamise pärast ja räägin nendega jah. Ei mingit õõva ega püünist – muhedad karvikud, nutikad teekaaslased. Charlotte koob võrku, noh… Minu omadel on miskipärast mehenimed.

Ja ma tean, miks kängus talled mu ellu tulid. Et näidata chi olemust. Jajah, emapiima kasvuhormooni jäi väheks, kuna kuiva heina peal ilma päikeseta köötsutavatel uttedel polnud piima. Aga chi on see, mis paneb kasvama. Päikesetoit, valguse joomine – selleta tall ei kasva. Ning see va väljavärk üksiti hoiatab pummelungides ka kainena osalemise eest – orgiaväli kurnab ja juhmistab ning pärast on ka pohmakaväli lahedasti olemas. Tänan õppetundide eest.

Ja mida ma nüüd teen? Püüan magada või osalen heinaöörallis? Aitan trakatsit oma kanakuudi kõrvale parkida – või magan pigem nende jaoks välja, kes tegelt mu abi vajavad? Et siis puid ja pliiti. Saara, millega sa tegeled? Loen ükssarviku raamatut. Kaks korda on pooleli jäänud. Ehk õnnestub. Uus Coelho tuleb soetada. Ja… enne Ingli lõpetamist mitte lugeda. Pärast. Preemiaks. Tore jada – Ingel-Coelho-Tori. Kas kõik said aru? Mina mitte. Head ööd.