19.oktoober

Hommikupoolik kulus materjalide sorteerimisele.  Ligi kakskümmend töös artiklit.

Siis pidasin läbirääkimisi Anne-Mai, Elle Mässaku, Eve Rüteli, Olev Poolametsa, kirgiis Aleksandri jne jne-ga.

Termikas ajas Hepas ja bussijaamas kolm tundi asju. Loodetavasti said aetud.

Kirjutamiseni jõudsin alles kell üks – juba jummala väsinu ja tühjana. Ent Aivar ja Marju Pajost kirjutamine juba iseenesest puhub kummi täis.

Tühjakirjutatud loo tellijast pole kuulda ei kippu ega kõppu.

Öösel lindude käigust sisse hiilinud tuhkur imes Aleksandri ühe  tiukru verest tühjaks ja sõi ka sisikonna ära. Reti pidas seda õnnetut kesta kukk Rammsteiniks endaks ja mina sattusin salakesi ahastusse: kuidas ma seda pojale ütlen? Säh sulle peenehäälne kikipiipi – nagu see kange ja kuraasikas kukekääbik kilgata tavatses… Lähem vaatlus näitas Rammsteini upsakalt mööda aedikut patseerimas – see oli õnneks kõigest kanakene. Kole šovinistlik suhtumine küll, aga fakt on, et kevadel kanadele munad alla haudumisele jättes saame kanu juurde – kui kukke ei ole, siis mune ei viljastata. Teatavasti.

Aga kanakesest oli ka kahju.

Armas Jumal, me püüame ülearuseid hobuseid müüa, mitte leinates keset vähemaks surevat kooslust rõõmsat nägu teha ponnistada ja närvipinge tõttu omavahel iga tühja asja pärast tülli minna… Kaitse meie lapsi, loomi ja linde – palun!

Jumal aitab teatavasti seda, kes ennast ise aitab – tänasest on kanade kuut öösiti kinni – nii nagu ka hobused on öösel sees.

Ilmselt on Külli Tominga arvutatud Jäärast Sõnni liikumine tinginud selle, et ma pole enam ei majandades, kavandades ega teiste unistusi kuulates hulljulge, vaid üliväga realistlik. Isegi utoopiatest unistamisest olen loobunud – nii plaanid kui unistused peavad olema realistlikud, mitte lapsik laskmata karu naha jagamine a la „hotšetsa i rõbu jest i na hui sjest…“ Pardon, hea väljend venelastel. Arvestada saab ainult selle kalaga, mis tegelikult püütud-teenitud – mitte sellega, mida kõike mõne potentsiaalse õngega püüda saaks ja võiks. On see mis on. Ja AINULT. See pole pessimism – see on tegelikkus.

Kes elab laskmata karude nahkadest pilvedel, ei märka ka vikerkaart, mis meenutab Looja ja inimkonna vahelist kokkulepet – kuni inimesed peavad oma lubadustest kinni, ei lase Jumal meil hukka saada. Selleks aga tuleb mõtestatult kui tahes primitiivset tööd teha – mitte tööd ja riistu sõimates aina paremat väärida ja enamaks sündinud olla. Nihkes minapilt tekitab seletamatut rahutust. Rahutus teeb kurjaks. Kurjus ajab ropendama ja vanduma ning tõmbab kurja ja roppu ligi. Kurjus aina ootab võimalust kedagi või midagi sõimata – kui ära oodata ei suuda, otsib kunstlikult või kutsub esile. Õhk läheb paksuks. Kõik ligimesed saavad sellega pihta, kõik teevad kõike valesti, keegi ei oska ei kuulata, hinnata ega imetleda… Me näeme tõepoolest teises iseennast. Kahtlustame teist inetutes mõtetes-suhtumistes-arvamistes, mis on meie enese sees. Õhk on kujuteldavatest kuritegudest nii paks, et sealt ei paista päikegi läbi, mis seal veel vikerkaarest rääkida…

Helle Karis kirjutas mulle ükspäev, et talle on mõistetamatu, kuidas ma ikka veel arvan, et inimesed on head. Mulle endale on see ka mõistetamatu. Aga ma tahan, et see jääkski nii.

Tänase päeva lõpetas mitme hobuinimese üheaegne ühendusevõtt, et EHSile hakatakse avaldust tegema pettuste ja vusserdamiste pärast ühe toreda hobukeskuse poolt, kust ka minul on 2000 eurot tulemata-tulemata-tulemata. Kusjuures üks inetus sooritati minu treileriga – sellega viidi omaniku tahte vastaselt kaks mära paaritada – ja pärast seda keelduti paarituse eest maksmata… See on ABSOLUUTSELT uskumatu, mis toimub. Kusjuures mind ei kaitse igapäevase tüssatasaamise ja alanduste eest ka ajakirjaniku amet.

Et suuta magama minna vaatasin hilisõhtul üksinda – õigemini kassidega – Louise L. Hay filmi „Sina oled oma elu tervendaja“, mille Sirje Laansoo mulle kinkis. Padukas ja torm akna taga, loomad kõik esimest ööd tallis ja laudas, uksed kinni, rahu ja VAIKUS…

20.oktoober

Nägin öösel unes, et niipea kui uinusin, ajas keegi mind üles ja sõimas kohutavalt – ärkasin, uinusin, veel ja veel – ja ikka võpatasin istuli selle peale, et kuulsin tumepruuni valingut, kes ma kõik olen, tumepruunid karunahad keerdusid ümber mu pea, nii et pidin lämbuma… Lõpuks ärkasin sellest unenäost välja – ja mis ma nägin? Olin arvutist filmi vaadates magama jäänud, Minni Disney-tekk ümber ning kõiki neid ärkamisi ja alandusi unes näinud – ja nüüd oli läpakas mu sülest maha libisenud… Huh, terveks jäi!

Täna korraldan laevapiletiraha, sest ise see kusagilt ei tule ja töö tellija üllatas piskuga. Natuke alandav – aga mis seal ikka, täpselt üks tagasihoidlik toidupoering. Mõnikümmend eurot on võrreldes 3000ga, millega mainekas puidufirma mind üle lasi, muidugi mukišitt. Dr. Poolamets oli loo jaoks vaja kinni püüda – püütud! –  ja Elina Aroga homse kohtumise koht täpsustada – täpsustasimegi – Paide kiriku kõrval kohvik Reval. Ja kirjutadakirjutadakirjutada… jõudsin täna palju vähem kui lootsin. Oli vaja linnas käia – Margareta käis Maximas töökohta vaatamas – mina kulutasin kergemeelselt mõne euro juuksuri peale – sel aastal esimest ja viimast korda (jaanuari alguses ajasin end masinaga kiilaks, sestsaati neid ei puututud) – aegajalt peab näkitsema, sest juuksed teatavasti kasvavad juurest ja toituvad otstest ning piiramata juuksed ei kasva. Aga neid on sooja saamiseks vaja.

Kuna terve päev sai maha siblitud – ilma et midagi oleks tehtud saanud – ei öelnud täna keegi sellepärast halvasti, et vaikin ja kirjutan, mõtlen ja vaikin, elan oma mullis ja kogu elu käib ümber minu. Mina nimetaksin seda logistikaks, oma elu ja vastutusaluste haldamiseks. Kellele sobib – tere tulemast pardale, kes tahab oma logistika ja orgunniga ise sebida, andku tuld – olgu ta laps või täiekasvanu – ainult sellega arvestatagu, et kui tuld valesti anda, siis mina ei ole tuletõrjuja.

Ka siis, kui näin üleni oma mullis olevat, näen-kuulen-jätan meelde – sest mul on intuitiivne mälu ja muid huvitavaid meeli, mille olemasolust isegi mu lähedastel aimugi pole. Need meeled tasakaalustavad ka siis, kui hommikust õhtuni juhtub ja kuuldub ainult inetusi ja ebameeldivusi. Nad lülitavad mu nii teise dimensiooni, et see pole mina – sõna otseses mõttes! – kellele kõiki neid inetusi tehakse ja öeldakse. See pole mingi uus oskus, sünnist saadik on see aidanud ellu jääda. Ja sealt dimensioonist mind kätte ei saa – hehee!

Reti hingas sügavalt sisse ja välja ja läks pärast väga pikka pausi koplisse hobustega tegelema.

Oli õnnelik ja rahul, kõik norisid harja, pai ja musi. Nii peabki.

Üritan Tiit Viirsalu talu loo skeleti jäädvustada, et homme peale kuhjuvad teemad fakte minema ei pühiks. Töös on 17 (loe: seitseteist) artiklit. Ei, ma pole grafomaan. Mul on vastutus pluss halvavalt pikaks veninud kindlusetus, mis paneb naisterahva ennastületavalt ööd-päevad arvutis madistama, nii et pluss poolteist kisub pluss kahe poole ja aju ei lülitu ka magades välja.

Ausõna, mu tekstid pole mehhaanilised ega profkretiinsed – panen neist igaühesse kogu südame. Ja üldse kõigesse, mida me siin teeme. Olgu see ahju kütmine või koridori pühkimine. Enne kui Termikas lendu läheb, tuleb Ymke haige jala kabi värkida – teised kabjad kuluvad ise, aga see üks on nukker nagu väiksel Mukil.

Täna juhtus midagi väga märgilist. Tumepunane Honda – umbes 10. autopann, mille oleme Auto-Aarelt soetanud – viskas esisilla keset Kaereperet laiali. Meil läks kohutavalt hästi – kui esimene parem ratas oleks maanteel kiiruse pealt ära tulnud, oleksime üle nipli pannud – üle nina, katuse peale – mida iganes. Aga ratas vajus lahtiselt koopasse poest tulles lasteaia ees.

Tore auto. Kõigepealt jäi mulle pihku ukselink. Siis pudenesid pahtlitükid tagumistest roosteaukudest välja – sõel. Siis hakkas esiakna ja kapoti vahelt vihma kõrvalistujale sülle ja jalgade peale sadama. Ja triumfiks siis munaku ja poltide otsast minema lennanud esiratas.

Kuna see sai esmakordselt järelmaksu peale võetud, kahekordistus niigi krõbe hind – ja kuhjus arutuks 4 auto hinnaks. Pidasime õhtul koolivennaga meeldivaid läbirääkimisi – ta pole mõistagi süüdi, et vanad autod on nagu nad on – ja leidsime kompromissi. Treiler viib riismed homme pärast lõunat minema. Ning jokk.

Kummaline, kuidas mõnel päeval ei jõua midagi reaalset ära teha – ja minusugusel töödikust neurootikul on tunne, et täna pole ma olemasolu õigustanud.

Mul oleks selle meeletu kirjutamisralli – näidend, krimka, näidend, lasteraamat, krimka, kümned artiklid – otsa hädasti puhkust vaja. Nädal kusagil valgel liival, stepsel seinast totaalselt väljas…

Unes võin seda näha. Juhul, kui mul õnnestub täna magama jääda. Tõenäoliselt meenuvad ringi hulkuvad neli tonni ja otsast jälle venima asunud arvete nimekiri. Oleks vaja…keda… või mida? Samasugust riigirahadega aferisti, nagu mu kauasel sõbral – kes ostaks ära kõik mu loomad ja kodu ja jätaks mind ennast teenijaks, nii või? No ei. Ma saan hakkama. Täpsemalt – nagu ütleb Minni – emme saab ALATI hakkama.