15.oktoober

Tänan, haldjad ja inglid, kellele Isa andis täna ülesande meid kaitsta – ja näidata, et Jumal on alati kodus. Tänan mind valvsaks häälestanud hobuseid. Ja mind koju toonud sisetunnet. Tänu millele on kodu alles. Oh ma nii väga tänan…

Unepiiril nägin kaht järgmist Minejat. Ülisügavast unest ei suutnud kell viis väljuda. Seega jäi kaks kirjutamistundi olemata. Mis ei muuda enamasti midagi. Nagu ka mitte selguse ootamine, kas laupäeval on Saaremaa või mis või kus. On – aga järgmisel. Ja pikk ning kaunis koostöö tuleb. Tänan.  Tagantjärele võid ennast sõidelda – kui Indi müts viimatisel Tallinnas-käigul restorani jäi, oleksin saanud sinna tagasi lipates asjaosalise ja otsustajaga nelja silma all südamest südamesse kõnelda. Ent ajalugu ümber ei tee. Südamed kõnelevad niigi. Tuleb loota, et homsed saabujad – sepp ja veel kaks kena inimest – tulevad. On teadmatus ja loodetust lühem päev. Järelikult tuleb sellest teha ja võtta parim. Koos Haldi ja Terjega.

Nii kirjutasin hommikul, enne kui Jumal ennast võimsa ja halastava, hea ja õiglasena näitas. Tänan…

Hommik tuli Puhhiga, kellele Maruusja käpa peale astus. Ja traktori järele tulnud Reimoga – kohendab kopleid – muidugi oleks mul kindlam tunne, kui  trakats siin pandis oleks, ent Eesti on väike ja ümmargune. Teatavasti. Ning see oli ääretult hea ja õige, et heina talvevarusid veel Soone õuel polnud, kui Jumal ennast näitas.

Suubusin vaatamata usinale kirjutamisele ja kodutöödele energeetilisse-eksistentsiaalsesse ummikusse – ebamäärasus ja ebakindlus igas valdkonnas kõigilt mu koostööpartneritelt – paanikasse ja krampi kukkumise asemel puhastasin mõistagi bokse. Mida ma oma igapäevase sitatantrata küll teeksin…

Aga hobused olid ärevil. Põhjuseta. Kihutasid kilomeetreid ringiratast. Maruusja läks tänu sellele haiguslehelt täielikult ja pidulikult maha – keksis ja trallas koos varssadega – ei kusagil mingeid vaevusi. Tänan, haldjad…

Jõudsin sekundi pealt Haldile rongi vastu.

Kodus oli kõik vaikne ja paigas ja korras.

Käisime Marju kohvikus – kus kuulsin, et Marju on Urmase venna Ralfi õde ja alustas abielu Soone talus! Seejärel põikasime Puraviku sepikotta, kuhu jäime tänu Lauri Laiapea külalislahkusele pea tunniks. Plaan oli võtta pärast Indi ujulast ning Mahtrasse Terje juurde sõita. Ent siis ütlesid haldjad, et tuleb koju kimada.

Puuriit põles.

Prügikonteiner oli juba põlenud.

Tuli oli jõudnud hoovivärava juurest saunani – veel mõni minut, ning tuule tõttu oleks leegid olnud puukuuris, talli teisele korrusele viivas trepis – sealt edasi saunas-tallis… Esimese asjana palusin Jumalat, et ta annaks mulle oskust oma plaane sedasi sõnastada, et koduhaldjad ka saaksid aru, et talli ja sauna toome uude kohta kevadel, mitte kohe – ja et selleks toomiseks olen viimse kui akna-ukse-laua-kivi-prussi üle lugenud ja uude kohta määranud. Issi, seleta neile…

Teise asjana kihutasin sauna, ühe käega kerisin vooliku lahti ja suunasin leekide sellesse kohta, kus oli vaja neile piir panna – mis läind, see läind – edasi ei võinud lasta – teise käega helistasin 112. Tuule tõttu oli nende minutitega, mil päästemeeskonda ootasime – tuli kaks autot ja seitse mehikest – kõik väga kenad inimesed – leegid mul üle pea ning katteks laotud eterniit plahvatas, nagu põrgulik tulevärk.

Pärast ütles Haldi, et on alati mu ebamaist väge ja energiat imetlenud – aga seekord oli vaatepilt uskumatu – seisin oma voolikuga leekides ja suitsus, plahvatava eterniidi pilves ja… ma ei saanud isegi mustaks. Päästjad mühatasid hiljem vaid, et päästsin talli ja sauna. Täiesti juhtumisi. Jumala abiga. Kusjuures keset eterniidiplahvatusi ma teadsin, et ei saa pihta. Hobuste ja lammaste ähm oli koos tule puhkemisega – mitte pärast kustutamist! – koos tule puhkemisega oli hommikupoolne ähm möödas. Rahu ja vaikus, usaldav kustutamine, silmside ja teadmine – meil on kaitse peal.

Kaotasime ammu romustunud ja Indile väga väikeseks jäänud jalgratta. Ära põles käru ratas – mis maksab üsna kurnäu. Ja konteiner. Minu äraolles oli ilmselt keegi konteinerisse koni visanud. Mingit muud varianti ei oska välja mõelda, miks konteiner mu äraolles süttis. Prügikoti viisime Indiisuga sinna üleeile. Põhu sees olnud paar sodinat-kildu viskasin konteinerisse vahetult enne äratulekut. Ent otseseid kahjusid rohkem polnudki.

Kõik. Tänan… Aitäh…

Puuriit koosnes allee tuulemurrust, mis sai kutsikaid hirmutades hoovile veetud-tükeldatud-laotud. Katuseks Smidti vana lauda eterniit. Mille praegune omanik… Ei kommentaari. Puhastustuli astus nii ühe kui teise komponendi, prügikasti ja tuleviku vahele. Tänan – kõik märgid olid nii ilmsed ja selged, et kodu peale laskus tõepoolest piiritu rahu ja vaikus.

Läksime Terje juurde lõunale – ja jõudsime pärast sekundi pealt rongile – uks sulgus täpselt mu kalli sõbratari selja taga. Aitäh… Haldi palus pärast samuti meie ühiseid haldjaid ja ingleid tänada. Terje ka. kõik oli nii-nii ilmne. Täpne. Tänan…

Hommikul tuleb Kaupo appi soga sorteerima – mis talle, mis prügilasse. Enne lõunat saabub sepp Andrus. Pärast lõunat Imre ja Elis ja maailm toimub. Väga toimub. Õigesti ja puhtana, päikeseliselt ja omadega.

Terjega vesteldes püüdsin nii teda kui ennast puudutavaist lauseist pidevalt sõnu – ise, puhas, omad.

Nii ongi.

Mitte midagi kavatsetut ei jäänud täna tegemata. Haldjate abiga sai tehtud kujuteldamatult palju. Tänan… Tänan nii väga…