17.oktoober

Minu noorema venna sünnipäev. Homme on sünniaastapäev vanemal vennal – ja Heli Vahingul. Viiest ärgates tegin eilset päeva tasa. Postkontor avati alles üheteistkümnest – r-kioskis olid ainult väikesed ümbrikud, nii et kaks allkirjastatud lepingut murdsin hullumoodi kokku, nagu tõeline maavanaema. Armas taevas küll.

Rapla-päev oli tegus – Marju kohvik, Tammik, hambaarst, Tebolar, Liis – kõik loo kirjutamiseks seekord – osa pilte jäi teha. Ning pärakäru jäi Reti juurde. Ma ei jaksanud laadida ega tuua. Ja kui Indi tunnistusel oli raamatute lugemine kolm – kirjaniku ja kirjastaja tütar… lõi läbikukkumise tunne mu totaalselt jalust maha.

Ma ei poolda ega talu koos lapsega õppimist ja kontrollimist – Haldi ja Terje ka mitte. Ja raamatutega vooderdatud majas kasvav laps ei vaevu lugema. Joblaki küll… Kokku kukkusin selle peale – kolm tundi surmaund. Ja ärgates sain teada, et Reti peni Elsa on koos ketiga minema pannud. Ma ei märganud seda, kui käru käisin viimas – läbikukkunud loomainimene. Ja ei suutnud minna appi teda otsima – boksid olid vaja teha. Läbikukkunud ema, noh. Lisaks kukkus Durrelli-raamatu vahelt, mille Indile lugeda andsin – et ometi huvitaks ja lugemishasart tekiks… välja temavanuse Brigita foto. Ja ma olin veel läbikukkunum ema. Sekundiga.

Õueminnes läks paremaks. Lambad ütlesid, et ma olen mää. Ja peni leidis, et olen musi. Ja hobunad kallistasid. Ja Indiisu harjas neid. Boksid said head. Pesud pesin koos kassidega. Ja raamatumajandust haldas Indiisu koos Kaupoga.

Siia arvutisse voolates olen jälle läbikukkunud. Mu mänedžment lonkab, raamatud trügivad üksteise varvastel, Marju ootab teksti täna ja Eesti Naine esmaspäeval ja läbikukkununa ei saa midagi kirjutada.

Aga Karekiisu kirjutas pärast Karekäkerdise perioodi väga bingosti:

Lauri-Kare Laos:

Meil kõigil on midagi vaja. Midagi või kedagi. Millest kinni haarata. Midagi või kedagi kelle poole aegajalt karjuda oma hädas. Isegi siis kui me ise ei taipa, milles see häda seisneb. Kui me ei saa aru, miks me hädas oleme. Võibolla isegi ei mõista, et me hädas oleme. Esimese asjana haarame me enamasti kinni iseendast. Nagu Münchausen soos. See pole paha. Teise asjana kellestki lähedasest, mis pole ka halb. Kolmandana seespidistest abivahenditest. Mis leevendab. Hetkeks. Neljandana välispidistest abivahenditest, mis viivad mõtted eemale. Ka hetkeks.
Tänane hommik oli kuldne. Krõbe. Külmetav. Ilmselgelt ei ole enam tennistes kõndimise aeg. Varbad tunnetasid igasentimeetrit maapinnal valitsevat miinust ja kütsid sokke seespoolt soojemaks. Kuulasin kuidas kopratammi tagant kohisev vesi silla alla kihutas. Tuul kiskus puudelt lehti. Nii nagu see sügis on kiskunud endaga kaasa nii mõnegi hea. Kauge ja lähedasema. Noorema ja vanema. Päike sulatas jäätunud põldmarjavääte. Kangesti kurb hakkas. See häda, mida ma püüdsin endast välja raputada kiskus ja kangutas. Kuni ma kuulsin tuttavad hüüdu kõrgusest. Vend Kull.. otse ees. Madalal. Sirutas tiibu ja peletas Varest. Ju siis mingi kana neil kitkuda oli. Ma peatusin. Jälgisin. Olin vait ja ootasin. Tiirutas Vares natuke ning lendas ära. Saatsin teda pilguga teisele poole põldu kadumas. Kull aga ei lennanud ära. Ta jätkas oma teed. Koos kolme ülejäänuga, kes natuke kõrgemal, pea pilvede all omi ringe liuglesid. Seisin. Vaatasin. Valgus pimestas pilku ja Tuul kiskus niiskuse silma ja ninasõõrmesse. Nii meeletult hea hakkas.
Me satume hätta vaid siis, kui me unustame olulisima: tasakaalu. Ringi. Selle, et miski ei katke. Laseme mõistusel mammonal või arvamusel ennast juhtida. Paneme endale peale kilode viisi meiki, et olla parem. Parem kui kes? Parem kui mina? Parem kui tema? Mis tähtsust on sellel mida keegi arvab, kui on teadmine ja kindlus. Leppimine ja alandlikkus. Heasoovlikus ja omakasupüüdmatus.
Kui on Wakan Tanka, Hea Tee, Tuli, Vesi, Õhk ja Maa. Neli aastaaega.. Suur Ring..
Ma olen osa sellest. Ja ma palun Loojat seda mul alati meeles pidada Meil kõigil.
Ja nüüd.. nüüd näksivad Siidisabad tõrusid ja Tihane koputas aknale. Ma olen. Ja nii on hea! Sellest on hea kinni hoida Mina tänan!

Mina ka.

Ehkki läbikukkunud tundest ma üle pole saanud. Kohutava väsimuse tagajärg. Homme on Mari aias hea laadida, ülehomme Juurimaal ja esmaspäeval Rapla sõprade seas ja teisipäeval pojaga talinas kinos. Mis tuletab mulle jällegi meelde, et… ma ei taha mitte midagi meelde tuletada. Põrund mutt noh. Söön läbisegi kõike nii palju kui vähegi mahub. Tadaa. Homme on teine päev. Homme olen paks ka veel.