21.oktoober

Kuulasin, kuidas Indi rääkis täna õhtul pärast laagrist naasmist isale per telefon, et üks poiss kiusas ja teisest rühmast kaks tüdrukut kukkusid ka – minule ja vennale kusjuures jutustas terve Juurimaa-Soone tee ainult mõnusaid ja häid elamusi ning tutvustas seal mulle Sinilindu, noort hõbedast märamusi – Aleksander omakorda itkes, et kann valutab istumisest. Aga istus ta minuga kinos väga muhedat filmi nautides ja naerdes, suu pealaeni headparemat täis. Ja siis ma mõtlesin, et õigupoolest teen ise ju sama. Prigisen päeva lõpus väsinuna jamaduste üle, sest kõik hea ja mõnus on enesestmõistetav.

Liiatigi jäin luiskamise, õieti vaikimisega vahele. Kui koduteel – seejuures kaks korda ära eksides… trrrrrmaivõi! – ettevaatlikult rääkisin, et Donna lahkus, ütles tütar täiesti rahulikult, et teadis. Pärast tükeldamist – andku nõrganärvilised andeks – saunas kirvest-nuge pestes helistas Indi, ütlesin, et pesen saunas… ee… pesu – ja tema sai kohe aru, et keegi lahkus. Oletas, et kolm võõrkängut. Nojah, neist vaid üks ju… Ühesõnaga – pole mõtet ka vaikivate ega valgete valedega jamada, kui loomadega koos elad ning loomad su last kasvatavad. Veel tundlikumaks ja nägelikumaks kui ta juba sündides oli.

Kuna Donna oli suur suhtleja ja tema tütar Diana paras autist, oli mul eile õhtuse talituse ajal Dikuga esimene silmside ja tõsisem vestlus – mispeale ta kobis koos teistega ööseks lauta. Eilse tragöödia võttis hobuste poolt jutuks Mann – teised vaikisid ja ootasid, Madonna nõudis: noh, räägi nüüd ära. Ma siis rääkisin. Tüdrukud kuulasid. Ja olid tänulikud, et asi sai ära räägitud.

Ja oli veel üks ootamatane tüdruk, kellega eile ilma asjadest südamest südamesse rääkisin – mu tütretütar. Reti viisin talle vajalikesse asutustesse – Hannaga läksime kahekesi minu töid tegema – käisime oktakeskuses, rütmielektroonikute juures ja tammikutares pildistamas-kudrutamas – lapstükk võttis kõigest osa, jälgis, mida mummi teeb, oli osavõtlik ja üllatunud, et maailm võib selline ka olla. Mind ennast üllatas, kui vähe mul titetassimise lihaseid alles on – ise nagu mamatarzan, aga seni töökindlad titetõstukid atrofeerunud – lõpuks külm higi otsa ees.

Sellest hoolimata pole mul kuumahoogusid – kliimaksist veel mitte jälgegi – ehkki täna hommikul keset kõige tulisemat kiiret astusid uksest sisse kirvevars, kuumahoogude vastane pihlakatõmmis ja veel ühtteist, mis tekitab ebamugavat tänutunnet.

Kõige tulisem kiire seisnes selles, et viiest kaheksani kirjatöötamine, õuetund ja üheteistkümneni kirjatööd pidi mind pärast viimast lõiku just õue viima, kui tuligi heategija. Koos kõigi kaasnevate tunnetega. Boksid sain tehtud ajaks, mil pidin juba autos istuma – aga Liisu juurde Florisesse lendasin siiski õigeks ajaks. Aleksanni sai mind Tallinnas pool tundi oodata – kui kiirustad, istud järjest fooride-reguleerijate-teetööde taga ning viimasel ristmikul keerad valesti ka veel. Aga edasi sujus juba rabistamata. Kui ma pimedas sõidan, näen kõigi jäneste-kitsede-kasside-rebunate lähenemist nende helendavate väljadena ette – aga hajameelsus ja kanapimedus eksitavad igal faking ristmikul. Mida ei tohiks rääkida – mu päevaraamatut loeb päris hulk polimente 😀

Vaatasime Aleksandriga Alexandri sitapäeva komööset – muhe kogupauk – sõime häid asju, jõudsime täiesti õigel ajal Juurimaale, koduteel lobisesime mõnusatest asjadest. Kodus olid Reimo toodud heinad – tänu sellele, et ta leidis kadumaläinud vastsündinud vasika paari kildi kauguselt – arumaisaa, mis kõikseaeg toimub küll… Mu enese musinad olid kohtumisrõõmsad. Lammastele rääkisin, et Ördinand – jäär noh – tuleb siiski oktoobripühadeks, mitte kaduneljapäeval, ehitab enne Nurmsis Oikuitorele ja Klafiirale väikesed öötsud ära. Nemad kuhjusid mul seljas ja süles. Nagu ka kassid ja koer – kõik trügisid koos puukorvidega tuppa ja sirgelt sülle.

Ahjude küdemise ja Padjaka saatel peaksin toimetusele fotosid pakkima, üht teksti korrigeerima ja teise juppidest kokku lappima, et see homme üle käia, aga ma ei viitsi. Lapsed magavad, vaikus – ja minu Uno kiri täpselt kümnesse:

„Kindlasti pole ma ainus kes tunneb end vahel ülekoormatuna.. Aga mõelge see imeline olend kes vastutab meie kõigi ja kõige eest kas tema ei väsi ja mis saab kui suur looja väsib? Igaüks meist saab aga olla abiks,et ta saaks uut jõudu. Iga naeratus ja lahke sõna teeb universumile pai. Iga isetu palve paneb liikuma imelised energiad. Enne kui te õhtul silmad sulgete võtke natuke aega ja tänage! Tänage seda imelist universmuit kõigi ja kõige eest. Selleks ei kulu palju ,kuid see toob teile nii palju tagasi. Sa armastad, Sa oled väga armastatud, Kõik armastavad sind!, SINA OLEDKI ARMASTUS!“

Mummel tänab 😀

Homme viiest kaheksani tuleb praegune ei-viitsi tasa teha, Bella kuut värvida, talli aken ette panna, Hausisse pärrkärr viia, metsatalus kitarrituunimine lõpetada… Misjärel loodan härdalt, et läheb liikvele nädalavahetuse korraldamine, suuremat sorti meediatöö, igapäevase meediatöö hargnemine – kõik see, mis tekitab koorekirnus konna tunde, kurnab ja tühjendab. Täitu-täitu, anum – kumm ja unistus!

*

Külaülikooli uus õppeaasta algab teisipäeval 28. oktoobril 2014 kell 19.00 Kaereperes Valtu

Seltsimajas (Kehtna vald, Kaerepere, Männiku tn.4).

Loengupidaja on professor Maaja Vadi, kes on Eesti majandusteadlane ja psühholoog, Tartu

Ülikooli Majandusteaduskonna ettevõttemajanduse instituudi juhtimise õppetooli juhataja.

Loengu teema on “Organisatsioonikultuur talus”.

MIS ON JA MIKS VAJATAKSE ORGANISATSIOONIKULTUURI?

Maaja Vadi, Tartu Ülikooli majandusteaduskond

Organisatsioonikultuuri mõiste võeti kasutusele siis, kui sai selgeks, et vaid suhtlemisõpetuste

abil pole võimalik keerukaid juhtimisprobleeme lahendada. Näiteks, ettevõtete ühinemise

korral öeldakse, et kõige suuremaks ebaõnnestumise põhjuseks on ühitamatu

organisatsioonikultuur või toodete ning teenuste kvaliteedi tagamine tugineb samuti

organisatsioonikultuuris peituvatel võimalustel. Organisatsioonikultuurist on põhjust rääkida

seal, kus nn nähtamatud põhjused kujundavad käitumise. Organisatsioonikultuur on

nähtamatu, kuid tema ilmingud võivad olla väga nähtavad- eriti neile, kes vaadata oskavad.

Viimast silmas pidades on organisatsioonikultuur võetud kaasaegse majandusõpetuse

kavadesse ning teadusteemadesse. Kiirelt arenevate ettevõtete ja asutuste juhtimisel on selle

teadmiseta raske toime tulla.

Kuna organisatsioonikultuur on abstraktne nähtus, siis kasutatakse tema iseloomustamisel

mõisteid nagu ühised väärtused, normid, käitumistüübid. Piltlikult öeldes on organisatsioonikultuur

sotsiaalne sidusaine, mis ühendab üksikud organisatsiooni liikmed tervikuks,

sest mõjutab neid sarnasel viisil käituma nii positiivses (organisatsiooni eesmärke toetavalt)

kui ka negatiivses (eesmärkidele vastanduvalt) suunas. Näiteks, kui teenindusettevõttes on

läbi arutatud ja töötajad saavad ühtmoodi aru sellest milles seisneb kliendikesksus, siis pole

keeruline juurutada ühelaadset käitumisstandardit, sealhulgas kliendiga kontakti alustamist,

hoidmist ja lõpetamist. Töötajaid ei pea sel juhul kontrollima juhtkonna esindaja, vaid seda

teeb kultuur. Teiselt poolt, kui ettevõttes pole läbi arutatud milles seisneb ausus, siis on vahel

väga keeruline tagada, et töötajad oleksid ühetaoliselt ausameelsed organisatsiooni sisse- ja

väljapoole suunatud rollides. Lihtsamalt öeldes, vargused ja valetamine võivad muutuda

normiks.

Ülalpool toodud näited on tuttavad paljude ettevõtete ja asutuste esindajatele ning seejuures

tunnetatakse sageli kuivõrd raske on uusi käitumisviise juurutada või vanu eemaldada. Seda

on väga huvipakkuv vaadata ka talu kui koosluse näitel, sest seal tulevad välja kõik olulised

organisatsioonikultuuri tunnused- ajalooliselt kujunenud, olemuselt emotsionaalne,

sümboolne, dünaamiline ja vastandlik. Kaasaegsed talud peavad lisaks rahvuskultuuris

peituvale arusaamale talukultuurist mõtlema nii nagu teisedki organisatsioonid. Ka talus on

vaja teada millised on olulised tõekspidamised (näiteks, avatus, uuenduslikkus,

kliendikesksus, kvaliteedile suunatus, töötajaist hoolimine), kuidas selgitada sisu kõigile talu

liikmetele ja toetada üksteist tõekspidamiste järgimisel.

*

Dile analüüsisin meie igapäevast paanikat: Hirmu põhjus – põleng ja lamba lahkumine, teiste lähikondsete kummastavad vasikakadumised ja lehmade tõved, nullkontakt ühe tütre ja pojaga, teise tütre pidetus, kolmanda tütre ja teise poja kordusmustrid, äripartnerite jorutamine käsikirja ja meediakava rahastamisega, ühe abivalmi isanda Hispaaniasse-sõit, teise koostööpartneri nullreaktsioon mu eellepingule, kus nendepakutud töötasu nelja kuu peale jagasin, ministeeriumi enese pakutud museoloogilise paralleeltöö rahastamise vaikus – siil udus värk noh. Pluss kohutavalt kiire aja kulgemine, päevas vaid poolte kirjatööde jõudmine…

Mitte midagi uut. Aga me oleme näe lastega Juurimaa ja Tallinna retkelt tagasi ja toit on laual ja tuba on soe, kõik loomad korras ja rõõmsad me tulekust.

Aitäh.