27.oktoober

Mis on minu sõlmes asjad võrreldes sellega, mis Eestimaal toimub – koolilaps lasi Viljandis õpetajanna maha, ema sõitis autoga ette bussile, kus oli tema kolme lapse isa – ja tappis selle manöövriga nii enda kui kolm last… midagi oli nagu veel…

Jumal, jätka arukat tänumeelt. Eriti tänan sõprade eest, kes kusagil lähedal on. Kes on iseäranis siis olemas, kui lähimad šaakalitena su ribadeks üritavad vihata – ainult me ei taipa neil õõvastavatel hetkedel sõprade lähedust otsida. Teatud põrgust tuleb üksi läbi käia.

Kes kirgastub reedel Dardo seltsis, ülendub laupäeval tuulik-katedraalis, teeb pühapäeval nii vaimse kui füüsilise töö ekstaatilisi imesid – see alustab esmaspäeva, ajades lambasitta purki, et see koolidirektrissile erivajadustega laste kooli näha viia 😀 Naerda pole tegelt midagi. Sain eile õhtul – jälle krdi näosaate transvestiidiparaadi saatel – aru, et kogu mu lambakari on analoogselt Donnaga ohus.Vabandan – mulle meeldib näosaade ja sealsed esinejad – aga kui sul on vinduv jama majas, näitab teatavasti kõik end teistsugusena.

Nädal läks – ja saingi aru, mis juhtus. Nädala eest pühapäevaõhtul lõpetas noor vet Andres krambitava, agoonias Donna piinad. Juurdlesin, kuidas täisminek sedasi mõjus – millest võis muldbakter tulla… Eile, taas pühapäeva õhtul, sittus orb Diana lauda ussidest kubisevaid pabulaid täis. Tehniliselt võttes tähendas see täna lammaste lauta sulgemist, Kaelasele Diana kaasatoodud Embospace järele kihutamist ja pärast lammastele suukaudse ravimi manustamist lauda puhastamist. Logistiliselt tähendab see, et mu kirjatööd ootavad.  Ja faktiliselt tuleb nüüd vetiga tõsisem jutuajamine arvete ja tegeliku teenuse teemal. Peaks tulema. Tegelt ei oska ma ei raha küsida ega maksmata jätta, kui pole maksta.

www.veterinaaria.ee – http://previewer.org/?pdfurl=1qeXpurpn6Wih-SUpOGumKenh7iww7K1u7m1krmvxqfItq7AuLqqx7yHq-Wjn66I24-g36munq6KzeTm2aijlezk3Jrl29nZ2s7e08rg3cej0sqb3-vH4NHIn9jS2tnZpLnG2dzX2OjNiqKi2c_mx-jWzuDY2srn3IqiotXP4cjW2Mbf5dfZ1dLG5NfV06LW2dOHp – teeb ka täielikule loomavõhikule selgeks, et longe-kõhulahtisus-krambitamine-värinad tulenevad ülisageli lammaste sooleparasiitide toksiinidest. Kõik lambakasvatajad teavad, et ussidevastane süstepreparaat ei mõju – suukaudset tuuakse kasvõi Venemaalt ja Poolast.

Aga süsteravimit manustama saab ju vetid saata – seda ei saa loomaomanik ise anda. Järelikult on süsti-dessant kasulikum. Mu käsi pole senini tõusnud 60+ arvet maksma selle eest, et kaks noort vetti, kes bossi käe all praktiseerivad, lendasid kuu aja eest ussirohtu süstima – arves oli kirjas 20 visiit, takso hinnaga transport, 20 menetlus, alla kümneka ravim ise. Kuna süstiti umbkaudu, pole menetlusest juttugi – igal elukal oma anti-aine. Et boss saatis kaks noort, on nende omavaheline asi – jääb üks visiit, pool taksot ja vastutuleku korras ka asjatult süstitud ravum, mis ei mõjunud.

Meil oli noorte vettidega tore. Silitasid hobuseid ja kuulasid mu kogemusi. Aga. Kus oli menetlus? Keegi ei võtnud ei ussiproovi ega teinud nende parasiitide allumist ravimile kindlaks. Täpselt samasuguse vaieldava 50rahalise arve saatis vet oma kõrgekohalise proua käe läbi, kui ta koos residendiga käis surevat talle vaatlemas. Tegi ühe vitamiinisüsti, ütles, et loodame parimat – ja mõne tunni pärast oli tall läinud. Aga arve kohal. Kui kahekesi jäära kastreerisime, istusin ma ise looma peal, kelle skrootum oli lahti lõigatud ning arst läks auto juurde õigete materjalide järele, mis ups, maha jäivad – ning vestles üle veerand tunni telefoniga. Arveks lubas 30, aga proua saatis ligi 60.

Seega olen ebapädeva lammastetorkimise ette kuhjaga kinni maksnud. Andrese Donna-suretamise menetluse materjalid olid Soone talu enda omad. Söepasta, toiduõli, kaks pudelit, käärid, suukaudse manustamise suur süstal – ja lõpuks terav kööginuga.

Vet saadab noored. Vet ei vastuta. Veti emand ehitab arved. Ma ei hakka meenutama, et Taja õlarebend jäi õmblemata, kuna vet ei söandanud märale ligineda. Küll aga meenub paljusajaline arve, mille isukad menetlejad saatsid mu sõbratarile, kui olid lasknud tema kaks kalleimat poni koolikutesse surra. Ja meenuvad ka fiktiivsed jokk-dokud, mida jahimehed omavahel jagavad. Üks jahimees peab hobuseid läbi suve ahervaremetes kõhuni sitas. Teine jahimees kirjutab jahil kohtudes põlve otsas paberi, et kõik on korras. Sedasorti värk väärib küll menetlemist.

Ma ei heida noortele vettidele midagi ette. Nad ei tea, et nad ei tea. Lambakasvatajad teavad, aga ei saa iseseisvalt ravimeid kätte. Vana vett elab rantjee-elu – saadab  noored ja asjatundmatud tanki – proua lennutab kolmekordsed arved järele. Et kõik oleksid saanud.

Nüüd on nii. Kestab nõukamentaliteetne aeg seavabrikus ja metallitöökojas – ja paljus muus ja määs ka. raisk.

Ma ei maksa ebakompetentse süstimise arvet – see sai ette makstud sureva talle vaatlemise ja jäära kastreerimise topelt-arvena. Ussirohu, mida Kaelasele tooma lendasin – hommikukohv Dikuga oli mõistagi võrratu, sõnumiterikas ja muhe -, menetlesin oma õnnetutele ussikuningannadele Andrese abiga. Temata oleks jacobit-Amatsooni-Ogalikku tulnud taltsutada Ingridi ja Kaupo abiga, kui need kitarritundi tulid. Mis muutis mu lapsevanematekoosolekule jõudmise küsitavaks.

Indi palvel jõudsin. Lõppu. Üleni lambaäkasena ja hobusesena. First things first. First oli Maruusja-Manni-Minniga metsas ratsutamine kerges ülisoojas vihmas. Indi kartis pisut, kui Mann impulssi lisas, Maruusja suutis oma tagajalgu kontrollida, mitte MinniMannikaid ohustada.

Tagasiteel Kaelaselt Valgu-Raikküla kaudu mõtlesin, kui kohutavalt valesti on asjad siin inimeste planeedil. Nüüd, kus riik suleb erivajadustega laste koolid ja keerab sellega tavakoolides nii õpetajate kui õpilaste elu kihva, oleks Dianal aeg oma kool rajada – ja ühendada jõud madam Alla hipoteraapiaga – Alla saaks samas oma kodakondsuse-keele-lubade-litsentside nõiaringist välja – ja kamba peale saaks vast pankrotivaraks muutunud talli-hobukeskuse tulevikugi järjele. Aga Eesti ei vaja.

Tuulikute teemal soovitas Di rääkida Andres Tarandiga. Super idee – sellega on mu tõsiseima, ajalehele mõeldud teksti seljatagune energia jäävuse seaduse ja klimatoloogia aspektist kaetud. Kas 300 tulevast Eesti tuulikut keeraksid Golfi hoovuse känni või mitte 😀 Lady Di andis mulle lisaks terve lõigu Anita-raamatu introt – tema lähikondsed nimelt leiavad, et Tuusiku-raamat on nendest kirjutatud 😀 😀 😀 – ja lehelise kasulikkuse loengu – ahjutuhk läheb lauta ja lambakoplisse, vanarahvaski teadis, milleks leelis hea on. Saagu nii.

Et esmaspäev üldse kirjatöiseks saaks pöörduda, keerasin pärast Diku juurest tulekut – Valgu on muide võrratu energiaga ja kaunis paik – jälle tore avastus – seal on Nääri ja Nõiamaa külad külges ning uhhuhhuu! 😀 – kummuli. Teadsin juba hommikul tallis telefoni metsataadiga vesteldes pilbasteks pihustades – ei, ma ei saa talveks vasikaid kuhugi võtta ega saata – nämmnämm, nutt ja lein, aga nii lihtsalt on… – et tänast päeva tuleb uuesti alustada. Indi pani tormilennutatud saunapööningu ukse vapralt kinni – aitas mul lambad arreteerida – aga mina olin kurb ja vihane ja kui ma ta kolmest koolist sain, vabandasin südamest.

Lõunauinak, boksitegu, lammastele ussirohu andmine ja esimesed leelisekülvamised – ja loomulikult kodukootud hipoteraapia – tegid tuju tagasi. Saab nii, et nädala istuvad määtsud sees, mina muudkui külvan. Järgmisel esmaspäeval saavad teise sahmaka rohtu – ja õue ning ma roogin lauda pärani puhtaks. Ja külvan. Leelist mõistagi. Allapanuga täidan aiaalused, et kevadised talled taas ula peale ei vingerdaks. Ja kõik läheb hästi.

Kitarritunni ajal tahtsin Helit toimetada ja  pärast sõprade lahkumist avateksti ära kirjutada. Ent jõudsin vaid Heliga tegelda. Ega olnud siiski lõpeks endaga tülis. Ei midagi enamat kui kolm korda kavatsetust rohkem sai tehtud. Järjekordne loomapidamise kooliraha on käes. Välja vaja mõelda, kuidas vettidega toimida. Üks on teise boss. Õnneks kandis teine ühele kenasti mu undamise ette. Aga edasi see asi nii ei käi – kolme veti arve, null tulemust, suremus – ja kompetentsist me üldse ei kõnele. Ikka me ise ilutegijad. Viis ühes. Siis saab hea. Aitäh.

Ja mis siis, et ma olen maailma halvim ema? Turnin lapsega mööda katuseid ja lambaid, hobuseid ja kitarritundi – lisaks täna niigi olnud klaveritunnile. Ega kontrolli tema koolitööd. Vot ei ole jah ma mitte ühegi lapse koolitöid kontrollinud ega lastega koos õppinud. Retiga oli vaja – ja vanaisa tegi seda. Teised õpivad ise. Kui on kolm, siis on see nende töö tagajärg, mitte tulemus. Ja nii ongi. Sekkunud olen vaid siis, kui Richard poleks täiesti reaalse õpetajapoolse kiusus tõttu gümnaasiumi pääsenud. Siis sekkusin ülijõuliselt. Süütundest. Minu viga, et ma lasin ta kuuesena kooli. See aastane tühik-lõhik kestab tänini.

Kui ma poleks vetisaagat siia kirjutanud, oleksin ta feissarisse heisanud. Pole vaja. Esialgu. Kui ma ei saaks siin oma igaõhtust inventuuri teha, arvaksin, et polegi päeva jooksul midagi teinud – ja läheksin nuttes magama.

Armas Jumal, palun lase mul homme lihtsalt rahus kirjutada. Üllatused on vahvad ja õpetlikud, tekitavad raamatuid ja elulugu. Aga ma tahaksin lihtsalt kirjutada ja ratsutada. Nii natuke palutud ju… Aitäh! 😀