28.oktoober

Võib kiruda, et kassid ajavad vaiba segamini – ent võib ka südamest naerda, kui nad end Indiisu toa vaibasse kruttides peitust mängivad. Võib oiata, et Ingli puudutus ja Tori raamat, loomade lausumine ja ajakirjalood on kõik ülestikku – ent võib ka nende põimumise eest tänulik olla, sest üks tekst väestab ja mõtestab teist. Eriti siis, kui loobud täie veendumusega tähtaegadest, mis kohitsevad – Anita-lugu õpetas seda vabakslendu – ning kirjutad magusalt valusa isuga. Vaheldumisi ja ridamisi, korraga ja kordamööda. Nii hea. Tänan.

Ja pardoonin – Indi jäi jälle kooli hiljaks – sest tuul lennutas karjuselindi postide küljest minema, mu tütar mängis koplis kassikangast – ja mina püüdsin juba mitmendat korda kopliposti isolaatoriga autot käivitada 😀

Tulistasin Anita-raamatu avasõna endast välja. Toimetasin Helit, kuni rohelised rõngad olid silme ees. Toimetasin ühe Tartu-teksti. Koostasin arved – see on maitsev kirjatöö, mis toidab 😀 Tegin boksid. Ja avastasin, et üks hobuste juures olev heinarull on seest totaalne saast, raisk. Kloppisin ja kruttisin – aga allapanukski ei kära. Armas taevas, tee nii, et hobunad sellest tolmupilvest puhtana väljuksid. Aitäh.

Ratsutasime Taja ja Manniga platsil – Nibirut ei saa paraku veel üksi koju jätta. Jõuame. Meil on aega veel. Palju. Hästi ja õnnelikult palju.

Eile oli juuli. Täna juba november. Nii ongi.  Üht teksti toimetades tekkis tunne, et valimistel kandideerivad paljud, kes mujal tööd ei leia. Aga neid mehi, kes mujale ei passi, me ju sisetunde põhjal tegelt ei vali ka.

Hambaarsti juures selgus, et mu hambad on planeeritud ja plombeeritud lühemaks eluks kui ülejäänud mina – hakkame dr. Puksooga plomme välja vahetama. Üle hulga aja investeerin iseendasse – väga otseses sõnamõttes. Ja kuna just siis, kui hobused talli panime, sadulatega maja poole rühkisime, helistas Ülo, jäivad mulle mõistagi hobuseriided selga.

Kottpimedal õuel naastes Kaupot kohates – raamatute järele tuli – kurtsin, et Raplas peetakse mind vist lootusetuks sõnniku-Saaraks – mispeale sõber itsitas Võssotski häälega, et ma olengi ufo, tulnukas. Sellest hoolimata jõuan iga päev teha vaevalt poole planeeritust. Mitte sellepärast, et ma vähe teen – palju planeerin lihtsalt. Kolm tundi loomadega ja kaheksa kirjatööd. Aga täna oli dentist, homme läheme Jaanikaga Ülo juurde Loonele, neljapäeval on Kolga küla, reedel Kaelase – ja mind on ikka ja ainult üks. Minust oleks kena iseenda vastu lahkem olla – nii planeerides kui iseendaga rahul olles. Tubli tüdruk…

Väikese Ingli sõnum novembriks 2014:

Terve november on nagu halastamatu peegel, näidates meile kõike, mis tema vaatevälja satub.
Kaasaarvatud meie sees toimuv.
Lahti seletatult tähendab see seda, et me hakkame võimendatult põrkama kõige selle vastu, mis meie sees tasakaalust väljas.
Inimene, kes on pikalt unistanud muutustest, aga need ei ole kuidagi tahtnud tulla, näeb nüüd selgelt ära, mis takistuseks on.
Kõik see, mis meid häirib ja ärritab sel kuul, on peeglisse vaatamine. See kõik on meie endi sees muutmist vajav.
Ebaviisakas teenindaja, kes meid ärritab, viitab sellele, et me ise käitume vahel mingis situatsioonis sarnaselt ja see takistab ka muutuste tulekut.
Kui meid ärritab sel kuul kellegi argus ja liigne vaoshoitus, siis on selge märk sellest, et peame ise ka julgemad ja hakkajamad olema millegi juures.
Tõsi ta on, et see, mida kirjeldan, toimub ju meiega tegelikult kogu aeg, igapäevaselt, aga november tõstatab selle teema eriti teravalt ja sellega lihtsalt peab tegelema, pole valikut.
Aga hea on see, et peegel näitab meile ka seda, mis on ilus. See, mis meie sees muutub paremuse poole, ilusamaks, puhtamaks, väärikamaks, seda peegel ka näitab. Meie eludesse tulevad selle peegelduse tulemusel uued inimesed, kes on meie uue sisemuse nägu. Mida hoolivamad oleme olnud, nii enese, kui teiste suhtes, seda hoolivamad inimesed meid ka ümbritsevad.
Sellel sügisel on meie ühiskonnas olnud palju näpuga näitamist, olgu see siis kellegi poolt või kellegi vastu, aga palju on olnud hinnangute andmist. Selle kõik toob nüüd november meile postipakikesena tagasi. See tuleb lahti võtta ja sellega tuleb tegeleda. Kes on olnud tolerantne ja neutraalne, selle pakike ka seda sisaldab. Kes on kaldunud ühte või teise äärmusesse, see ka selle äärmusega nüüd tegelema peab.
Näitena saab tuua kirumist. Küll on valitsus paha, küll koeraga naabrimees, küll kolleeg kõrvaltoas.
Kes on kirunud, peab mõtlema, et kas tema teeb kõik sama hästi, või pareminigi veel. Kas tema teeb oma tööd südamega, kas tema on igapäevatoimetusi tehes arvestav teistega? Kas tema ulatab isetult abikäe ja kas tema sees on olemas kõik see, mida teiselt, keda kiruti, on nõutud.
Tihti me unustame, et kõik, viimseni kõik, mida meie teistelt nõuame ja ootame, peab olema olemas ka meie sees ja seda november väga jäise külmusega meile ka meelde tuletab. Ütleb selgelt: kui nõuad, ole eeskujuks. Tahad maailma muuta, pead alustama endast.

November ongi üks halastamatu inventuurikuu. Vanad, kulunud väärtushinnangud tuleb maha jätta ja tark on see, kes asendab need isetumatega.
Ja kui tekib küsimus, et miks mina pean hea olema, kui teised seda ei ole, siis tark on meelde jätta vana tõde: kõik, mis teed, tuleb ringiga tagasi ja topelt. Nii hea, kui halb.

Õnnega koos, kohe eriliselt õnnega koos on need inimesed, kes aastaid rühkinudki oma elus edasi selle deviisiga, et kõik, mis teed, teed endale ja maailma muutmine algab enesest. Need, kes alati esimesena käe ulatavad, ootamata, et sealt kohe midagi vastu peaks tulema. Kes on isetust üles näidanud, see nüüd ka väärilise preemia saab.
Nendele on sel kuul varuks palju ilusaid üllatusi, hardaid hetki ja kohati on tunne, et jõulud on keset novembrit juba käes.

Lihtsustatud võtmes tuleb november paljuski ka selline, nagu juhtub olema meie tuju.
Kui niiskus kontidesse lõikab ja tuju tuksi keerab, siis nii ongi – rõõmu ei ole ja meel on tusane.
Kui me aga läheme tuppa, paneme küünlad põlema, joome sooja teed, siis hiilib ka soojus meie sisse tagasi, tehes hingele head ja meele rõõmsaks. Uuesti tänavale astudes oleme soojalt riides, kaasas hinge pugenud soojus ja see hoiab meid ka kesk külma tuult.
Seekordne november on ka hingede kuu igas mõttes. Kui täiskuud eristatakse lihtsa täiskuuna ja superkuuna, siis seekordne november tuleb superhingedeaeg, kui nii väljendada võib.
Meile läheb kõik hinge, sügavuti. Me tahame kõik hinge pealt ära rääkida.
Teise öeldud soojad sõnad poevad meile eriti hinge. Halvasti öeldud sõnad lõikavad eriti valusalt hinge.
Me tajume lähedaste kadunud hingi igapäevaselt enda kõrval.
Meid tõmbab surnuaeda ja kirikusse.
Me januneme kõige müstilise järgi.
Meis tekib eriti tugevalt soov mõista teispoolsust, seda nähtamatut aga tajutavat. Me tahame sellest kõigest palju rohkem teada. Ja me hakkame sügavuti uurima. Enda hinge, lähedase hinge, võõrast hinge.
Müstilist ja avastusterohket hingedeaega teile!

/©Väike Ingel/