29.-31.oktoober

Hingerahu ja usk, et ma jõuan kõike, saabus eile koos uue prügikonteineriga Tartust. Ja Jüril Farmplantis shoppamisega 😀 Nii vähe ongi õnneks vaja… Vaatasime Indiga välja oma tulevase väikese pruugitud traktori. Tegime endale Jüril selgeks jootjate hingeelu – ja avastasime, et pääseme kahe täissüsteemse jootjaga, pole viit vaja – valisime tütrele kevadeks välja uue kaska-poolsaapad-sapsud. Ja ostsime suure purgi küüslauku. Klõmmdi. Tuju nii hea mis hirmus. Ahjah, Namaste sadula – kerge neopreeni – valisime ka välja. Ja kui  mu väike tütar ilmus südaööl pimedusest, Mann päitseidpidi ühe ja Namaste teise näpu otsas, oli ilmne – töö algab. Namaste kõnnib ilusti Indi käe kõrval, kael krussis, silmad punnis ja kikivarvukil. Ei taha – aga kuuletub 😀

Minu väike tütar. Pimedas. Kaks hobust näpus. Meel rõõmus. Ja ma ise varssadega heinarulle vastu võtmas. Nibiru mu õla taga seismas, kael sirge ja saba püsti – memme oma hobukene… Uskumatu… Tänan…

Südaööl oli pimedusest vaja väljuda spst, et jõudsime siis Kolga lahe äärest esinemast. Kuivõrd tütar juba siristas talliseina äärde – majani ei jõudnud – tõi ka oma hobunad, kes näppu jäid, talli ära. Üleeile, kui Jaanikaga maestro Vooglaiu juures käisime, oli küll lõbus naerda Ülo korraldatud teemaõhtute üle Tartu haiglas – ja harrastus-akupunktuuri harrastamist – ent oluline sõnum oli neljatunniliste hingamistsüklite teema.

Inimene hingab kaks tundi ühe ja kaks tundi teise ninasõõrmega. Neljatunnilised tsüklid on omakorda vahelduva vooluga – neli tundi anname-jagame-võtame sülle ning neli tundi tahame olla hoitud ja sülle pugeda. Kui abikaasade tsüklid on sünkroonis, on kooselu õnneline. Ja iseenda puhul avastasin, et neli tundi kirjutamist-jagamist-pühendumist peab tõesti vahelduma teise nelja tunniga, mil bokse tehes hobustele sülle ronin, ratsutan ja majapeo rütmis koduhaldjate kaissu varjun. Ongi nii!

Kolmapäeva kohta ütles Avesta: Täna on hea päev reisimiseks ja lepingute sõlmimiseks. Ütles Avesta. Tehtud. Enne Jaanikaga Ülo juurde reisimist tegin auto puhtaks, kõrvus akadeemik Raua väljend „obrazovanije nje pozvoljajet“ – musta autoga sõita 😀 Saatsin lõplikud paketid teele. Pusk! Mis küll on alles suure töö algus… Halleluuja. Siiras, mitte irooniline halleluuja.

Päikese päev oli pühendatud tähtedele, seotud laste, sõprade, kolleegide, lepingute ja tehingutega. Päev tõi kaasa rahu ja tasakaalu taastumise – astraalsed võitlused vabastasid meid needusest ja kaetusest. Oli sõnamaagia päev – tõerääkimise päev, sügavate ütlemiste-mõtlemiste päev.

Neljapäevahommikul kirjutasin Jaanika muljetele vastuseks:

Kui kuulasin Indi õhtust vestlust isaga, avastasin ühe süveneva, juba liigagi tuttava joone, mida temast välja juurida. Ta ei räägi mitte millestki tegelikust. Tsaumisteed – hääästi… Mitte et me kõik peaksime tartlastele aru andma, kui hästi ja tegusalt meil läheb – mingi tegelik pilt võiks siiski olla. Mulle rääkis vaid eile külastatud raamatukogust – et nägi seal aia Mari – isale rääkis, et käis ujumistrennis. Ja kõik. Eelmisel korral juhtusin kuulma, et ta rääkis oma sisukast ja mõnusast ja hinnalisest ratsalaagrist isale, et üks poiss kiusas – väga üksikasjalik kirjeldus – ja kaks tüdrukut kukkusid. Selline pilt. Musta hundi toitmine. Pidev. Õudne.

Mu keskmine tütar helistab, kui midagi on sitasti. Või kui ta arvab vanema õe jutu järgi, et on sitasti. Kui hästi on, loen netist. Ja tänaval ligi astuvatele inimestele või kudrutavatele kolleegidele räägingi ajakirjanduse ja neti põhjal hea hundi aspekti. Sest ma ei teagi midagi. Sest tegelikke asju ei räägita. Ega tulda.

Indi võimlemiskotti otsisime see-eest tunde kodust, tunde spordihoonest – oli koolis koristajatädi käes, sest vedeles kooliukse ees maas. Kui Indi tuli tunnistusega, millel raamatutelugemine oli otse öeldes kolm. Head isu, must hunt!

Kui juurde lisada, et ta koperdas riidest tennistega hommikul lammaste juurde, jättis saunaukse pärani ja unustas prillid maha, siis ma olen terve hommiku nii hoogsalt viha alla neelanud, et nüüd tahaksin… magama heita. Püüan meenutada, kui vapralt ta tormiga lakaukse kinni pani, kui vapralt töötab, kui hästi ratsutab – aga paks must hunt irvitab selle püüdluse üle.

Uskumatu, kuidas viha õõnestab. Just võimetu, väljundita viha. Et me otsime kogu aeg kotti ja prille, telefonikotti ja telefoni ennast. Et meie vaprusest ei anta adekvaatset pilti – ehkki tegelikult pole nood seal üldse miski kontrollgrupp, keellele ma aru peaksin andma. Fuih.

Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Võibolla ehk hoopis sellest, et siitkandi beibed püüavad jõuga tasuta ekskursioonile tungida. Et pooled lõpuks-ometi-toodud heinad on rulli seest hallitanud.

Või siis et üks kosilane, kes pidi laupäeval tulema proovitööna puid tegema – tegelikult on nendega aega küll – ja mind tantsima viima – sel laubal on poja Soomes judomas ja ma ei tahakski Indit üksi koju jätta -, lasi end hoopis tööle määrata. Ilus algus. Kuivõrd Karekal ja Lady Dil on sama elukutse esindaja kaasaks olnud – tempel mällu igaveseks! – on ilmselt kaitseinglid oma ülesannete kõrgusel.

Või siis et üks teekaaslane ilmutab järjekordselt soovimatu armumise tundemärke. Tule taevas appi. Palun jätke järele! Need klammerdumised ja üksildusetõrje püüded täiesti valel aadressil.

Või siis et eilesaadetud üliolulistele töödele pole vastust – ja see halvab tänasida töösida.

Või siis et üks koostööpartner vaikib temapoolse panuse koha pealt.

Või siis et ehkki eile Ülo juurest tulles ootas rõõmus üllatus – 12 heinarulli koos trakatsi ja pärakäruga õue peal – on vaja neli rulli hobunatele koplisse vedida – ja kuna heinamees ei vastanud enne üheksat telefonile, olen kirjutamise asemel ooteasendis – lõpuks lubas enne keskpäeva tulla – aga täna on hädasti vaja üks suur lugu ära saata. Mitte oodata. Hobunatel on ees pool rulli, millele Maruusja ei lase teisi ligi – on tarvis trakatsiga alla koplisse kõva pinna peale sõita. Võib-olla õigupoolest lausa kõigi rullidega. Eks mul on oodates aega mõelda…

Või siis et ehkki Elmari-raadioga kudrutades veensin end, et kõik on jube hästi, ajab Ingli puudutuse sügelus südame lõhki – aga Tori ja Kayserlingid voogavad peale. Eile uhkustasin Ülo lapselapsele, et ehitan uue talli ja väikese maneeži, et pimedus ei halvaks ühendust hobustega – aga ma olen nii väike ja üksi ja vihast tühi.

Ja ma tahaksin tegelt… Ugandasse. Makelega. Ennast avastama.
Kallimusipai

Õhtuks muide ehitas Reimo eile Soonele väiksematsorti heinalinna – tõi veel kaks suurt koormat ja ladus riita. Ilus vaatepilt. Kaheksast kolm rulli kompenseeruvad silona. Ja nende kolme rulli valgehallituse põhjus on noortaluniku rutturikkakskohekõikepalju. Kui niita kuitahes sooja ja kuiva ilmaga liiga paksud vaalud, jääb hallitus sisse. Noortalunikul enesel on tuhatkond hallitanud rulli. Penitsilliini-kuur mitmele farmile kohe koju kätte…

Jaanika vastas, et Ülol oli mind manitsedes õigus – mu kurss ja pühendumised, kirjatööd ja ehitamised on kõik väga head ja õiged, aga kes ja millal mind hoiab ja kaitseb, turvab ja laeb? Hobused. Indi – kui ta just töllakustega mu sitta kõrvust välja ei keeda. Ja veel kord hobused.

„Öösel  olin ärkvel ja mõtisklesin    Eestimaal toimuva või pigem mittetoimiva üle. Kui puudub austus mehe ja naise vahel, kui puudub  austus väärikate vanade tarkade meeste ja naiste suhtes, kui  puudub   õpilaste-õpetajate vahel austus, naabrite vahel rahumeelsus ja austus ehk siis kus lihtviisilise headuse asemel lokkab    ebaterve konkurents, ärapanemine, vihkamine, hüsteeriline  tõmblemine, siis   läheb nii, kuis paljudes    piirkondades karuputkega, mis  vohab kui kunn jätmata ruumi millelegi  muule või  mürgitatud rapsipõllud, mis hävitavad mesilassülemid tehes ruumi  kuripirisevatele  herilastele, kes heal juhul omasid ei torgi aga kõik  ülejäänu saab rünnakuohvriks, halvemal juhul ei säästeta omasidki.

Miks meil küll ei võiks olla nii nagu indiaani-kultuuris: vanaemade ja  vanaisade nõukogud?!:)“

Vastasin: Praegu just, Sõnajalgade suurt lugu kirjutades, mõtlesin umbes nende samade sõnadega. Miks meil ometi nii kohutav maa ja rahvas on – geniaalsed saadikud surgitakse surnuks ja pärast ohatakse – ups, teda oli ju täitsa vaja…

Avesta ütles neljapäevaks: Päikese päev kuulub kõige elava kaitsmisele ja kõige elava eest hoolitsemisele. Loomade ja nende eest hoolitsemise, karjakasvatuse, varanduse kogumise ja teiste juhtimise päev. Tee materiaalseid plaane ja hoolitse maiste hüvede eest. Liigu aktiivselt oma eesmärgi poole. Ole helde ja lahke ja heatahtlik kõige elava suhtes… Tee töid, mis ruttu valmis saavad. Orienteeru kiiresti ja jõua igale poole, see on võitlusvalmiduse kontroll. On energia muundamise päev.

Muundasime energiat Kolga kohviklubis – nautisin kahetunnilise elava teksti sündi. Krista ja Aare Allika juures kohtusin omakasvatatud karjaga – pooled on minu lapsed,teine pool nende lapsed – ja Gerly juurest Alfa tütre Suzuki tütar Jetta ka veel seal! Olen uhke, õnnelik, tänulik ja liigutatud. Mää.

Analüüsisime Allikate esivanematekodus Eesti kriisi, inimeste ja ühiskonna tõveseisundit ja sellest väljumise mooduseid. Juttu jätkunuks paari asemel paarikümneks tunniks. Ja kodus ärkasin kell viis kottpimedasse kassikusse. Miski oli elumaja kaitsmed välja visanud. Halloween, trikk või triit. Pekki küll. Kallid koduhaldjad, kuni Kaelasel esinen, palun hoidke pliiti, et ta ei plaffataks. Ilmamuutus aga ajas kassikausi enneaega haisema. Fekaalbaromeeter.

Ning pärast hommikust väljahingamise nelja tundi jõuan Kaelasele just sissehingamise tsükliks. Prouad pedagoogid, pange rüped valmis – maavanaema tahab sülle 😀