1.-2.november

Imed on intiimsed. Ent mõnikord paluvad Sealpoolsed, et imedest räägitaks. Selleks, et siinpoolsed mõistaksid – kõik on üks ja ühenduses. Piir siin- ja sealpoolse vahel on habras. Õieti polegi teist.

„Vaata, hobune!“ hüüatas Indi eile, kui sattusime külla sinna, kuhu pidime minema alles täna.

Haldjad tahtsid, et oleksime mu sõbratari köögis ka eile.

Haldjad korraldasid nii, et sõbratar keetis meile kohvi ja praadis omletti.

Haldjad joonistasid hetkeks veeauruga kattunud köögiaknale poni.

See oli ruumiline – täiesti 3D!!! – helesinine poni, keda me minu teadjatarist tütre hüüde peale põrnitsema jäime.

„Teine tuli ka!“ sosistas Indiisu.

Helesinise ruumilise poni kõrvale ilmus teine – veidi rohekama varjundiga poni.

Mõlemad naeratasid… ja kadusid.

Me teadsime sõbratariga, kes need olid. Emma ja Janna. Sel aastal ootamatult lahkunud. Tulid ütlema, et nad on ikka siin. Naeratasid – kõik on hästi. See trööstiv ilmutus meenutas teisigi tänavu teisele poole läinuid.

Pisarad tulid, selge see.

Ja palve tuli. Täitsa ise.

Armas Jumal, palun aita mul kõigi mu ellu saabunute elu teha nii helgeks ja õnnelikuks kui vähegi minu võimuses. Andesta, kui ma ei osanud teisiti. Õpeta, et edaspidi oskaksin.

Aitäh…

*

Ööl enne hingedeaega heljumist nõudis mu ühelt esinemiselt teisele pedaalinud ihu-hing-vaim 12 tundi und – ning puhtam ja muretum tunne kohe.  Magama jäin jahmatava uudise peale – Eesti riik kulutas 135 milli fossiilse varuelektrijaama püstitamisele – gaas ja nafta, hõissatralla – sinna vahele muidugi kaevurite karjed maa alt Jumala suunas – miks põlvekivi otsas on? Hõõõõh, õõõõstimõõõõõ…

Ööga olid üleeileloetud Tori-raamatud mul peas oma elu elanud ja ühendusi loonud. Lambad jätsin lauta sitapütiootele – hobunad haisevad tänu Jürilt toodud küüslaugule nagu setueitede bande 😀 – kõigi pühakute päeva hommiku esimesed tunnid kulusid bürokraatia-pühakule. Neli arvet. Ajakirjafotod. Pisut sooja kirjavahetust mõnusa tagasisidega. Ja edasiarendamisega.

Õhtul nägin läbi une, et Reimo käis siia tööjärjele jäetud trakatsile tosooli toomas. Miks ma ei palunud tal oma rohelist sõbratari viis meetrit edasi veeretada? Sest ma magasin. Hommikul vaatasin järele, et võti on starteris – aga nokk vastu maad toetatud – sõita oskan, aga trakatsi kahvlit tõsta???

Jaanikale vastasin – miks korgid väljas olid eile hommikul kell viis – ja miks kell seitse avastasin, et sibiratooriumist tõuseb plastmassikärsasuitsu:  Ootan sitapütitühjendajat just. Lühis oli pärdikuvärdja viimne kingitus, mis oleks võinud nii meid Indiga kui lambad ära tappa. Sulasesaast oli pumba riputanud sitapütti tavalise pikendusjuhtme otsa. Kuna pump oli ilmselt juba ammu umbe läinud, kerkis veetase püti kõrini, vargapesa jäi vette – juhtmed sulasid-põlesid-haisesid-suitsesid. Lõikasin kõik läbi, tõstsin välja, ropendasin ja vandusin. Kui. Siis. Kui reovesi oleks üleni voolu alla läinud, oleks vetsuskäik elektritoolina toiminud. Kui ma poleks süttinud konteineri saaga ajal koju tulnud, poleks kevadel midagi ümber ehitada. Kui Donna-lammas poleks kõhuusside toksikoosi surnud, poleks ma teiste lammaste olukorrale jaole saanud, jäär oleks tulnud ussitanud karja, talled oleksid… mis siin rääkidagi – nüüd on õiged rohud ning täna õhtul viib Karekas kaks pasandavad kängut minema. Huh.

Võib vinguda – minu puuriit ja konteiner! minu armas lammas! minu pump ja perse! Aga tegelikult kasutas koduhaldjate kuningas kõige leebemaid mooduseid, et mulle näidata, mis on valesti – kuidas seda lahendada. Igaks tööks tuleb palgata oskajad. Mitte võtta majja mõni nokuga näru, kes tegelikult ei oska mitte midagi peale kulutamise-kahjustamise-kaosetekitamise. Härjapõlvikud näitasid suitseva sita keeles – ei libamehi ega sittsulaseid – palgatud profid või iseiseise, kuni tuleb Kuningas! Märk sellest, et sain märkide keelest aru, oli märgiline 12 unetundi – kohusetunne käskis vahepeal riptsmete vahelt Karekiisu keskearõõmsaid kataklüsme piiluda – ränk osa oli – aga täieline puhtaksmagamine oli.

Oma üliarukale-eritiheasoovlikule naisligidikule sõnastasin – majapidamine kontrollib, kas eit on ikka senistest ämmerdest aru saanud – nii lihtne oleks ju mõni koljamuhkellembitumäidu majja võtta, et see põlevaid pumpasid ja kõhuusse… juurde tekitaks 😀 😀 😀

Tegudeleeeeeee!

Tegude esimene suursaavutus – kaks pütitäit paska minema – teine – samal ajal hulk töid õues ja koplis tehtud – kolmas – Indi käis püti-Urmasega koos paaki tühjendamas. Neljas – kuni talli puhastasin, Indi ratsutas. Edasi polnud miski plaanipärane – vaid käis Jumala tahte järgi. Minu ratsutamise asemel olid boksid… käruga nurga taha kapates avastasin metsas roosa müra. Lahknenud. Üks roosa – kaska – jooksis. Teine roosa – sadulatekk – jooksis ka. Ühes ja erinevas suunas ühtaegu. Kuna metsas käis põdrajaht ja Saunakülas kaitseliidu õppused, otsustas Mann Indiisu ennaktempos metsast välja tuua. Tirtstibin püsis pea koduni kimava poni seljas – ja oblakas oli õnnelik. Laps ja poni, prillid ja varustus – kõik jäi terveks. Pärast, kui Indiisu aitas mul boksidesse ööheinad kanda, seisis Mann temast kahe sentimeetri kaugusel – sammugi kaugemale ei läinud. Seletas ja õiendas, ohkis ja vabandas – ja kallistas.

Kui Ohekatku haisesime – riideid polnud mõistagi aega vahetada – selgus, et Helena-Riinu eilset sünnat peetakse täna. Ja kuivõrd Margot tegi meile omletti ja kohvi, juhtuski see teispoolsete ponide ilmutus. Nii et meil oli väga vaja sinna minna. Jumal naeratabki Margotile – tal õnnestus teise poole algatusel vahetada kaks omakasvatatud poni ja vanker kahe… tinkeri vastu! Kolmeaastased tinku-tibid annavad oma lapiliste heatujuliste taguotstega Kuusemäele täiesti teise hingamise.

Saun küdema – ja Karekale rongi vastu – kingituseks tähelepanek, kui heatahtliku äratundmisega inimesed rongis-perroonil-parklas meie Karekunni silmitsevad. Nii armas. Võtsime kaks Hausi-gööli samuti pardale. Kuni tüdrukud kolmekesi saunatasid, andsime Karekaga lammastele järgmise laksu ussikat. Ja siis lahkusid kängus talled – pooleaastastena ikka kuuvanuse suurused. Ma tõesti püüdsin neid siia tuues järjele aidata – ent kui päike ja utepiim, chi ja taevas pole poolt, siis kängud lihtsalt ei kasva – ja nii ongi.

Postkastist leidsin vetlabori analüüsi vastused: rohkesti Dictyocaulus viviparus vastseid,

massiliselt moniezia spp mune ja üksikult Eimeria spp ootsüste. Selle labori analüüsid on ka ainus arve, mida maksan. Vusservetiga me veel menetleme, kui ta meile põhjustatud jamade ja kaotuste peale veel ühestki eurost julgeb rääkida, raisk.

Täna õhtul saavad hobunad hingedepäeva embotape-klõmaka. Iga kass, kes oma molli akna taha tõi, sai juba hommikul ussikat. Glinglingrrrauhhhhhh!

Olen kahel viimasel päeval tegelikult lisaks sitaveole ja transale – hingedepäev algas Karekiisut rongile viies – keskearõõmus võttepäev 😀 – ka kirjutanud ja teksti toimetanud, fotosid töödelnud ja saatnud, riputanud ja kleepinud, albumitesse pannud – ja joonistanud. Margoti ponid joonistasin. Nad tahtsid. Ilmselt jõuan hingede abiga – kes said lepituseks noore lamba verd, nagu vaja… – õhtul pärast sünnipäeva, kuhu kohe läheme, Helile teksti ära saata.

Maailm toimub. Siin- ja sealpoolsuse leebes ühtsuses. Tänametänametäname – ja võtame rahulikult seda, et õhk on tiine. Õhk on nähtamatut rahvast täis. Juba eile õhtul, kui ihuüksi saunas Indi vannis ligunesin, ei olnud ma kohe üldsegi mitte üksi. Täna on häälitsejaid-vilksatajaid nii toas kui õues keskmiselt kõvasti rohkem. Ja see on hea. Kallikalli.