3. ja 4.november

Ma jaksasin tegelt küll eile õhtul päevaraamatut täita. Aga kiilusin kinni. Täitsin selle asemel üht lõputut põlluminni ankeeti. Veider ja arusaamatu näputöö, mille uurimise eest keegid kusagil palka saavad. Aga oma enese päääävikut ei osanud järsku vot kirjutada. Ehkki see on lihtne sooritus – plagistan päevatee tavaliselt täpselt sama kiiresti kirja kui mõttetegevus käib, talletatut üle ei loe – ja viuh üles! Igaveseks 😀 Aga nüüd tekkis tõrge. Sest mamma Tiina Räpinast ütles, et veistab seda usinat aruandlust lugedes üsna tihti. Ja ma sattusin segadusse. Olingi eile segaduses. Nibiru pole kunagi selline olnud nagu eile, kui Torist tulin. Tal olid kõrvad lidus, suu kortsus, silmad külmad ja hoiak morn. Kuni boksin, harjab Indi neid iga päev – eile oli mul esimest korda Nibiru suhtes kahtlusi. Tavaliselt eblakas Namaste keeras ennast ümber väikese käskijanna – kruttis tibina oma kaela sisse – Mann astus Indi ja Nibiru vahele. Nii et mingi imelik asi oli õhus. Võimalik, et Nibiru kõht valutas eilsest ussi- ja püssirohust. Aga võib-olla sai ta jaole, et käisin talle, tema emale ja õele truudust murdmas… Täna hommikul enam nii väga moss polnud – kõht korras, isu hea, aga pilk ikkagi pisut mitt-Nibiru…

Veetsin eilse mitmekülgselt töise ja sõnumiterohke päeva Tori hobusekasvanduses. Hobuse ja lausumise, lugemise ja kirjutamise  päev oli. Lugesin hobuste sõnumeid – ja iseennast. Arvasin, et kalduvus igast tallist ja kasvandusest kedagi endale koju tahta on möödas. Ei, sõbrad, me ei muutu. Mul on kodus täpselt õige arv hobunaid, keda jõuan sõita ja hooldada, õpetada ja kallistada. Ja ometi käin kolmandat aastat Lizzyt  nillimas… Sain kasvanduse hoonetest ja koplitest ootamatuid ahhaa- ja ohhoo-elamusi – ent sitikmust märakene oli ikka kõige elamusem. Ja kui koju jõudsin, siis pooleaastane Nibiru teadis seda. Oli nii tujust ära ja eba-tema-ise, et meil läks lausa ütlemiseks. Ma ei tee enam nii… tahaksin lubada. Aga ma ju tean, et teen küll. Me ei muutu. Ikka ihkame veel ja rohkem.  Kõik õnneks vajalik on meil olemas ja ligi ja kallistamise ulatuses. Ikka tahaks veel mõnd musta ja üht kollast ja kedagi raudjat ja… Ablas inimloomus vist. Mis muud kui pöörame selle loomuse loovuseks. Hingedeaeg soosib seda. Aitäh.

Mamma Maie tallis ja Kallaste juures, Juurimaal ja Pärnumaal on veel mõned erilised hobuhinged, kelle otsekohe koju tooksin, kui mul oleks kodus Kuningas, kes võimaldaks mamma Saara hobumaad laiendada. Aga. Siis peaks juba tegelejaid palkama. Ja see poleks enam see. Sellepärast Nibiru täna õhtul endast ära oligi. Me tõesti ei muutu – sebiks siis kasvanduse omanikku… Ei, ikka veel mõnd hobust vaja. Ma tahan Kerli ja Rebeka esimesel võimalusel Torisse viia. Mul oli ühe võimsa kollase mustasukalise Neiu Erakordsega täna mingi väga värk õhus – ja Sinust temaga juttu. Tore on – oma südame pootshaakisin kolme aasta eest musta märakese külge – nüüd tahan teiste hingerahu ja mõnusa elu samal moel ära vusserdada.

Tegelikult ei muutu mitte miski. Ma ei suuda praegu küll hommikul viiest tõusta – vot ei saa enne seitset silmi lahti – nii et see on hetkel tiba ebatavaline. Aga seoses sellega algas nädal amokijooksuga. Esimesed kirjad-saadetised ülehelikiirusel. Hommikune talitus siuhviuh. Ja lendu. Lendasin esmalt Agrovarusse – ostsin kummikutele termotallad, kassidele selle kuu toidu ja peotäie klooritablette – ning ehituspoest 25 kilo lupja. Samal ajal toimus kõik see, mis kinnitab, et mitte miski ei muutu. Üks helistas ja tegi asja, et tulla, teine smsis puuduolevatest numbritest. Kogu aeg üks ja sama. Appiappiappinoh…  Ma ise olen iga päev uus – aga seosed ja lähenejad, energiad ja tõmbumised panevad inertsist ikka sama ringi. Aitab ometi noh.

Sisetunne ütleb, et pärast põlengut ja sitasuitsemist on veel vaksake uude energiasse astumiseni – seetõttu on vaatamata tehtud töödele ja kenale tagasisidele tõrge kahe korraliku arve saatmise ees. Hea on teada, et on tehtud ja teenitud – ning tegemisel ja teenimisel veel palju enam – sest ma olen õigel teel ja rajan õigeid asju – aga hetkel ma ei tea, mille eest maksan hambaarsti, millesse otsustasin installida – vahetan vanad plommid ja korrastan kriimu frondi. Tahan vot. Geelküüsi ja kunstripsmeid, ninaneeti ja muidu kuusepuuvälimust sugugi ei taha – eile hommikul Vändra bensukas pannkooki süües üht hoiatavat näidet nägin – vist aveli oli selle maailmakuulsa bimbo nimi – silmis pilk, et kõik peaksid teadma – hommikust saadik õhtune vurff – no ja edasi? Ongi lõunast õhtul.

Indi palus Kuusemäele sünnale minnes, et paneksin puhtad riided 😀 – pool tundi pärast peo algust istusin koos basseti ja majaperenaisega põrandal – ja kogu vurff. Eile veetsin kogu päeva, hobunad ja Imre toaloomad – koer Tont ja kass Mjäu 😀 – peas ja kaenlas, õlal ja seljas – nii et enda omad olid pärast virilad. Ei, glämm pole meie teema.

Meie hakkasime sauna pealt lambavihtasid võtma. Kõõlusin tunde arvutis dokusid ja fotosid, kirju ja töid korrastada-reastada-tekitada. Muidu ei mängi välja. Tunde ja tunde ja tunde…

Kolme päeva sõnum oraaklilt: Kitsi võtab kirstust, helde annab põuest…