8.-9.november

Merionnmerijääbmerioolemapjaaaab! Sedasi laulis täna Indi, kui avastasime Aleksandrit bussile viimast naastes, et hobuste joogivesi oli lahti jäänud, kõik ujus ning beibed ei pääsenud vannini. Mu väike tütar võttis ämbrid ja viis kõigile virilatele merehädalistele ämbriga juua. Küll nad oleksid läbi pasa vannini kroolinud ka – laps lihtsalt tahtis neile rõõmu teha.

Ma oskan väikseid tüdrukuid kasvatada – kuni nad mu juurest minema lähevad. Ja tagasi tulevad. Koos oma väikeste tüdrukutega 😀 Aga ma ei tea, kuidas Aleksandrist head isa ja meest kasvatada. On töid, mida väike mees – minu pikkune – teeb rõõmu ja mõnuga. Eile pärast mitut lühist ja peakapi väljapeksmist võtsime koos maha eluohtlikud pärdikuvärdjast jäänud juhtmed – kolmapäeval teeb väimees, hea poiss, selle jama korda. Täna tegime kanaaediku laudapoolset võrku kõrgemaks – juba teist päeva käisin üht halli ettevõtlikku kana püüdmas – lendas üle vaheseina, munes lammastele pähe ja laias lambakoplis. Kui tüübi korraliku sprindiga kätte sain, nägin, et Bella nägi mu jahti – aga jättis saagi karjajuhile 😀

Ent rutiin pojale ei istu. Kui mõne tööga kohe toime ei saa, ütleb hoobilt, et pole võimalik, ei tee, ei saa – ja rutiinist hoidub üldse. Kui mu poeg elaks siin, ei oleks niimoodi, et mina tassin puid, teen bokse, pesen pesu ja ehitan, kuni lapsuke-minupikkusekene pliidi ääres telefonimänge mängib ja teleka ees nurrub. Aga kuivõrd ta käib siin puhkamas – võistlustest, koolist, Võrtsu ja Tartu vahet nühkimisest – tean, et tal on puhkust vaja – ja varasemad haledad kogemused hoiatavad – kui tööle sunnitakse, enam ei tulda. Kohe üldse mitte.

Tänane isadepäev meenutas…

Ah, persse, midagi ei meenutanud.

On nagu on.

Meie issiga oleme igavesti lapsemeelsed muinasmaa-rajajad – mõistan teda iga päevaga aina enam – ja kellele meie muinasjutt ei meeldi, loogu oma ja ärgu vähemalt viie…tuhandel erineval moel haiget tehku. Aitäh.

Kristi ja Olavi tõid eile Ördinandi koos Kristi vanima pojaga – Kristo õpib Soomes ehitust ja töötab ja elab seal juba ammu – ning mulle mõjus lausa lummavalt päikeseliste ponide fenomen. Mu lammastekaudusugulane söör Saar on väikest kasvu. Ja samas kõige Suurem Mees, keda tean. Tal on palju jõudu. Lühike lause, aga tuhandeid tähendusi ja tasandeid täis. Täpselt nagu meie Mann – poni kasv ei taksita olemast karja juht, suurim-arukaim-tegijaim-oskajaim. Minu vägalugupidamine!

Mann sõidutas Adelet ja Adot – ise uhke ja õnnelik, nagu ikka. Ja pärast, kui Aleksander nurrus toas ja mina tegin bokse, ronis Indi heinarulli sisse ja laulis seal sees hobustele inennee-capuana – Mann ei lasknud tal teisi hobuseid harjata. Ja Maruusja näiteks ei talugi, kui teda märjana harjatakse – nahk on hell.

Kusjuures Maruusja ise on ümmargune, läikiv, särtsu täis – ja äsab kõigile eest ja tagant, nagu oleks tiine. Nomaitjaa. Merionnmerijääb, ühesõnaga 😀

Õhtupoolikul ujusid mõlemad lapsed Valtu ujulas Heleni korraldatud veega-sõbraks üritusel endale märgi – ja mina sain pistja persse. Ses mõttes, et selg on totaalselt – täiesti ebatavalisest kohast pees. Jajah, kõigi meie seljad lõpevad persses – aga ma sain enda omaga hakkama, nii et jalgu jälle ei tunne – aga teistmoodi kui tavaliselt.

Pärast ujumist on väga mõistlik lastebasseini äärel tuuletõmbes istuda – siis oma segaduses lihaseid survejugadega mudida – ja lastega koos nende märkide järele minna – naistega saunas rääkida, et mardipäev ongi vanarahva traditsioonis jäära majjatoomise päev – muiste tuli teine paela otsas – nüüd pagassis 😀 – siis tädidele öelda, et jah Brigital läheb hästi – eks ma fb-s tema triatloni-auhindu ja mingeid pisipisteid näen ju ka – ja paduhigise seljaga fuajees kõõluda, higisena loomi talitada… ja valmis! Vasakul pool seljarootsu suurejooneline närvipõletik – ikka jalga kiirgamisega – nii et puude-sõnniku-pesu majandamisel on sädemed silme ees. Ma saan hakkama, raisk!

Ja kui ei saa, viskan paar päeva boksides allapanu lihtsalt peale – nagu sadades tallides, kus vaid kord nädalas bokse tehakse.  Homme on Rapla-päev – Reti arstile, Hannaga seitsmesse kohta, nagu ikka – teisipäev võib juhtuda Tallinna-päev. Ma ei tea, kuidas ma roolis istun. Saan hakkama, raisk!

Eeskirjades vist pole lubatud ilge valuga liiklusse tormata – aga kolme erineva salvi, ibuka ja Issanda abiga on juba homme kindlasti palju parem. Seda enam, et mu töö on pälvinud tunnustust ja märkamist. Mitme nädala, õieti kuu – päris raju andmine pälvis dabroo ja pai. Ning lisaks kutsusid rohelised mind oma nimekirjas parlamenti kandideerima. Ütlesin ära loomulikult. Esiteks ma pole parlamentäär, teiseks eeldab minu tee erapooletust – üliväga roheline olen nagunii – kolmandaks ei näe mu talu eelarve ette paarikuulist sissetulekupausi, mis märtsivalimistele eelneks. Ja roheliste esinumbritegi seas ma selle jura peale parlamenti ei saaks. Ja kui saaksin – mis minu raamatutest ja töödest, lastest ja loomadest, talust ja muinasmaast saaks???

Panin endale fb profiilile uue pildi – Kristi poja tehtud, lubjane-mudane-värvimata – mis on pävinud sadu laike – nii et oma isiklikus parlamendis olen nii ehk naa.

Õhtul lobisesime küüliku-Heli ja mamma Maie, Kareka ja mu noorte kolleegidega, kelle boss ma nüüd vist olen – kirjutasin endale üllatuseks kolme loo teljed siuhviuh kokku – värsked teemad, see inspireeris – ja ma olen endaga kangesti rahul, et endale uue nädala alguseks tüki tööd ette ära tegin ning kohe hommikust liiga hullumeelsesse rattasse ei lenda. Mõõdukas ratas – ja katus sõidab!

Tuleks nüüd veel ühelt ülioluliselt koostööpartnerilt ka midagi peale väsinud ohete… Maailma käimas ja püsti hoida on imeline – teatud piirini. Ilmselt on mu per… aitab ropendamisest,  pekkis selja taust just selles vaakumis, mis valitseb seal, kus peaks olema tuluke. Küll ta süttib. Aitäh.