14.november

Mul on kirjutuslaual uhiuus philipsi led-lamp, mille ma täna postkontorist koju tõin. Kui pakikutse tuli, olin hämmingus – ja jõudsin vaagida tuhandeid versioone, kes ja miks mulle paki saadab. Järgmine jahmatus oli kasti suurus – issakenenoh 😀 Ja lõpeks – lamp. 21. sajandi mamma Diogenesele lihtsalt niimoodi ühel rõõmsal reedel… lamp! Lumivalge ja kumer nagu luigekael. Imeilus. Sooja valgusega. Erakordselt leidlik ja maitsekas, liigutav ja armas üllatus. Keda tänada? Jumalat ja sõpru – ja veelkord Jumalat. Olen vägavägaväga õnnelik.

Ka Imre eilse arutelu üle olen õnnelik – hea kujund – inimene on nagu tigu – kui tema tundlaid kõrvetada või pigistada, tõmbub kotta ega pista nina niipeagi välja 😀 Mul endal tekkis Karekaga üle mitme päeva pikalt pertelefon lobisedes kujund kung fu kitsest – sarved tuleb sirged, aga elastsed hoida – kes sinna otsa jookseb, põrkab oma enese raskuse ja inertsiga tagasi – tapvaid auke ei saa, aga rohkem seda kummihopat ei taha.

Kui inimest kenasti kohelda, on tema lihtsalt õnnelik.

Pärast hommikutervitusi mõlemas postkastis leidsin vaimudest tiines õues laialilennanud risukastid – ka poes lendasid asjad – ning pärast talitust tassisin tulehakatuse pesupesemisega vaheldumisi tuppa tahenema.  Tänulikuna, et mul on igapäevane puhastav-korrastav paaritunniline õueshooglemise front.

Saatsin kümnekonnale Agnesele küsimused – õhtuks käes olnud vastustest juba võiks raamatu kirjutada 😀 lobisesime Dianaga – nagu alati, väga päris asjadest – ning Raido saatis UFO kaane. Võrratu. Lihtne, geniaalne – ja võrratu. Kerli ütles, et näeb samuti Maruusjat tiinena – aga miski häirib teda. Nojaa, vigur vanamutt veetis terve suve oma taadu juures iga paari nädala tagant seksides – ka Nelson on eakas 😀 Kui ta nüüd tõepoolest võib-olla isegi viis kuud tiine on, siis on see lootekene tuhandet häirivat asja näinud. Poaka rapsipõllud ja augustitrauma, antibiots ja ussirohi. Samas on loodus kõikvõimas ja imeline. Jutustasin Kerlile märast, kes Päärn Hindi alt Reliikvias sillalt jõkke kukkus – keegi ei teadnud, et ta tiine on – jäi ellu ja sünnitas terve märavarsa. Jumal on armuline. Ja see lapsuke saab nimeks Bonus. Olime arvestanud, et juunist augustini mitmed paaritused lõppesid pensionilejäämisega. Aga nüüd memmeke aina paisub ja särab, õelutseb kõigiga – ja paisub. Sündi võib oodata väga täpsel perioodil – mai lõpust augustini 😀 😀 😀

Kuni bokse tegin, avas Indi uue allapanurulli, jooksutas eidekest, nagu iga päev – Mann on sellega leppinud, väike roosa Namaste – no on roosa kimmel noh 😀 – armukadetseb. Viisin Indi Tartu bussile, sain postkontorist eelkirjeldatud müstilise ledlambi – aitähaitähaitäh! – viisin Retile Hanna kummikud, ahjuukse, munad, laulusõnad – ja seal oma kasti lahti pakkisingi – ei jõudnud kärsitult koduni 😀

Kodus viisin musinatele heinad ette – ja siis tuli Anne läbiloetud raamatutega. Keetsime teed, näitasin uut ahjuust ja lampi, arvutasime, millal jõuaksin tema teatrile maarahva näidendi kirjutada, andsin talle Masuuriku raamatu – tahaksin kõiki seitset eesolevat raamatut otsekohe lugeda – korjasin taevast alla Agneste vastused, kütsin, sõin koos koera ja kassidega, panin musinad juba kuuest tuppa – ja nüüd loodan väga, et suudan ühe loo lõpuni kirjutada, üht eriväljaannet ja paari muud teksti lugeda, keskearõõmud ära näha – ja hommikul on seitsmene start.

Mis tähendab, et boksides pikali tuduvad hobunad vahivad mind nagu kuutõbist – missa kooserdad – sorri, tädikesed, ainult homme. Nojaa, mõni teine ainus kord ka. Maailm toimub. See põhjustab ebamugavusi.

Ja imed põhjustavad elurõõmu. Kui väike hobukene tõesti sündimas on, siis on Maruusja kojujõudmise järgsel ülikiirel taevalikul paranemisel kolm põhjust – Indi armastus tema vastu, tema armastus minu vastu – ja tita. Heldekene…