15.november

Hilisõhtul Lagedi-Kerliga lobisedes ütlesin, et tegelikult on hea, kui meil pole käeulatuses taskusõbrantsi, kellega ventilaatorisse lennanud paska paljundada. Igast päevast kolmveerand või enamgi on õnnelike sündmuste ja sõnumite voogamise aeg. Kui sinna sekka mõni lirts tuleb, pole vaja seda peegeldada ega resoneerida – arukam on õue minna, talli puhastada ja pesu pesta, hoovi pühkida ja puid tassida, lammaste pulmapidu naerda ja kukega kudrutada. Jagatud pask paljuneb.

Seda pean aga küll heale asjamees-sõbrale teada andma, et kits on kärneriks sattunud. Mees, kes pani ühe suure farmi ühte ja hobuseltsi teise taskusse ning suutis selle enamvähem lammutada-tühjendada, on nüüd kogu oma aferismuse ja ebakompetentsusega vetas ning otsustab hobustesse puutuvat – samal ajal, kui tema taskufarmis müüakse topelt hobuseid ning see, kes teisena korduvalt müüdud hobusele järele läheb, ei saa ka raha tagasi – ja tema seltsist mahavõtmise järel annab veel aegu ja aegu seda laastamistööd lappida. Ja seesugused lobeda loraga ulmetegelased on igas eluvaldkonnas. Ei tea ega oska tegelikult midagi – aga igal pool on nad kohal, sekkuvad, otsustavad, krabavad… Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 😀

Täna oli Luunjas Urmas Saksa hobukeskuses rakendamise õppepäev – Tori hobuse entusiastid Eve ja Kaja korraldasid, nad ise koos Urmasega õpetasid nii looga- kui sorirakendi eripärasid, nii inimesed kui hobused olid südamlikud ja koostööaltid. Kangesti armas oli kohtuda tänavuse kolmevõistluse meistri, Urmase tütre Sireti ja tema Viplalaga. Arutleti selle üle, et nii inimese kui hobuse olulisim komponent asub tema kõrvade vahel – hobustega tegelemine on lisaks ka südamega mõtlevate inimeste ala. Seetõttu sain koduteel Maie juurest Poakalt Margoti lonkava hobuse jaoks ravumit. Nii käibki! Leiti, et üha arenevas ja muutuvas maailmas on tore, kui miski jääb muutumatuks. Oldi üksmeelel, et hobune pole mitte boksis igavlev jõudenähtus, vaid töötades õnnelik olend. Otsustati nii Järva-Jaanis kui Võrtsu ääres korraldada lisaks rakendi- ja ratsavõistlustele ka selliseid võistlusi, kus voltižeeritakse ja möllatakse tünnisõitu, stoilot ja muid inimest ja hobust ühiselt lõbustavaid mänge. Nagu Maie neid läbi suve korduvalt korraldab. Selle südamliku, avala ja tulevikurõõmsa päeva eest tänan mamma Maiet, kes mu kodust välja käratas – küll oli pärast, elamusi-mõtteid-kogemusi-üldistusi täis pakituna mõnus koju tulla, oma musinaid talitada – ja kasside piiramisrõngas oma töölaua taha istuda. Igast elamusest ja väljaskäigust sünnib tekst. Ja minul valgustab neid sündimisi sõpradekingitud lamp. Kujutage ette – mul külaskäies märgati, et võiks olla. Pandi posti. Lihtsalt. Ja nüüd ongi! Küll on hea, et oleme sündinud üksteise soojendamiseks ja valgustamiseks – ja et sellised päevd nagu tänane seda meelde tuletavad. Naljakas oli, et Raplamaalt oli Tartu taha sõitnud neli täis-ekipaaži hobunaisi – ning medeküla hobunad Vunts ja Üllatus, kes Urmase juures õppimas, olid ühed muhepäeva peategelased. Urmas aga oli nii sale ja väle, et teda-poisikest võis vaid hääle järgi ära tunda Kõik on kõige ja kõigiga seotud… Aitäh!

Sellistel omamaiste tõugude suurpäevadel tunnen end tibakene ebamugavalt, et minul on trakeenid-araablased-venelased-šotlased – aga siis meenutan, et eesti tõugu hobustes on araablast, torikates hannovere ja lausa ardenne, traavleid ja kleppereid, eesti raskeveokates peitub tilgake vladimirit – ning kuivõrd Soone Saara ise on juudi-rootsi-norra-prantsuse ristand, siis läheb ebamugavus üle 😀

Jäävad hämmastavad hetked. Pikk pilguvahetus medeküla raskeveoka Vuntsi ja tema tütre Üllatusega. Vestlus Margotiga – kui rääkisin Indi tulevasest hobuteatri visioonist, ütles Margot, et nägi just Indiisu vanusena pidevalt unes oma praegust palkmaja, bernhardiine – ja selle kuulmiseks pidime Luunjas kohtuma, eks… Ja Maie maja valvav prokurörihärra koerakoljat – kurjam küll, kuna kodu ootas, jäi pererahvaga vestlemiseks, fotode vaatamiseks ja nende kuulamiseks häbematult vähe aega – aga koerakoljat ei öelnud varahommikul mu maandudes piiksugi. Õhtul ka mitte. Olen nähtamatu 😀 Või siis läbipaistvalt heleroheline. Semu – nimi siuke – vaatas mulle pikalt otsa ja vaikis…