16.-17.november

Me oleme võrdsed. Jumala palge ees on ühesugused hingekesed nii külapoe juurviljaleti serval sitsiv ja lobisev Kusti kui kadakatevahel äralennuluba ootav kasakas. Oleme ühendvälja osised – ja jääb vaid tänada, kui kirjastaja teatab sulle esmaspäevahommikul, et illustratsioonid on valmis, koostööpartner teeb sinu eest mitu näpuliigutust ning mõttekaaslane kohtleb nagu kuningannat. Tänan!

Minu munad sõitsid eile Pärnusse.  😀 Jalgrattaga. Sadulas Lyoni keemiatööstuse torudisainer Maxime Bodar. Naaberküla säde-Helen helistas eile õhtul teatega, et nende maja vastas asuvale põllule silorullide taha maandus ufo. Prantsuse noormees, kes alustas juuli alguses teekonda kodust koju. Madalmaad-Skandinaavia – ja teelõigul Nordkap-Oulu-Helsinki-Tallinn-Pärnu peatus enne läbi kõigi teelejäävate riikide läbimist rännakul Istanbuli… Valtu-Nurmes. Õhtustas Linkide juures ning päikesetõusu tervitasime Maxiga koos. Mõlemal käes käsitsikootud poolkindad. Tema omad… enda kootud! Müts ka. Noormees rõõmustas päikeselise miinuskahelise hommiku üle – Norras koges juba nii sügavaid hangi, et hommikul andis end telgist välja rattani kaevata. Ta otsustab vändates, kas ja millal pärast Türgit Prantsusmale naaseb. Soone talu kanade munad läksid külmakasti. Viking Line laevapiletile kirjutasin kenale noormehele Istanbulis resideeriva saarlanna Hille kontaktid – ja oi kui ilus väike ümmargune asi on emake Maa! Inglid kaasa, cyclochard!

Kui. Siis. Olnuks Indi täna kodus, pannuksime ilmselt Maruusja ja Manni sadulasse ja läinuks koidikule vastu ratsa. Oletatavasti tiinet tädi üksinda vuuduu-pillaruu kahe hobukarja vahele silorulle ja külakoeri kartma ma siiski ei viinud. Ilmselt tarvitan madam Masingu – jajah, Selle Masingu järglane muidugi – soovitust lasta näiteks dr. Tuvil memmekese kõhtu kuulata. Nüüd peaks stetoskoop juba ütlema, kas tema sisemuses tuksub üks, kaks või kolm südant. Ohjeerumküll.

Kui patune on maavanaema, kes hommikul kell neli koostab dokut taastuvenergiast, kell viis pöördub põlluministri poole, seejärel vastab kirjad, haldab oma koduka, koostab kehvastitasustavale ajakirjale teksti, sest see on üksiti loomalausujate raamatu üks peatükk, pärast hommikust talitust leegib metsa sealtelkivat prantslast otsima – ja on pühapäev, mil tohiks ainult hingata. Tuul hingab iga päev. Mina ka!

Indi kojutulekuks oli kõik puhta pesu järele lõhnav, boksid-laut värsked ning porgandiootel molud väikest perenaist tervitamas. Kuni tema oma uue nädala asju valmis sättis, põles uue uksega ahjus esimene tuli ning mina lugesin huvi ja mõnuga KesKust, mida ma tavaliselt ei loe – ja teatrite sügisplaane. Mitu maiuspala. Küll saame.

Täna korraldasin tuuleliidu kodukale värsket materjali, kirjutasin Maxist, lubasin reedel loengut pidama minna, valmistasin homset talina-koosolekut ette, pidasin dr. Tuviga nõu – kas ja millal Maruusja sisemuses tuksuvaid südameid üks kuni kolm kokku lugeda. Kerlil on õigus – järsku väga märkimisväärse kiiruga paisuvas memmekeses teeb miski ärevaks jah.

Pärast Indi koolisttulekut käime tiiru metsatalus ja kojutulles pesen auto – sellise pandaga talinatesse ei minda. Susin võlglasi, et pangaseise sättida. Mu jaanuarikuu Eesti Naise lugu hakkab kokku saama – kümmekond telefonikõnet veel vaid teha 😀 Rahu, ainult rahu…