21.-24.november

Mu väike tütar puges pühapäevahommikul, kui ajakirjalugu koostasin, mulle kaissu ja ütles, et tunneb minust puudust. Päris minust. Niisiis ei jää see mu lähedasimale inimesele märkamata, et ma pole kuu aega lõunauinakut teinud, ratsutanud ega naernud. Päriselt. Mitte t ma millegikellegi all kannataksin – elan mitmes erinevas maailmas paralleelselt – õpin ja rügan ja avastan, et kui ma Päris Oma töid teen, on mul tunne, et ma ei tee midagi – ning mida väsinum olen, seda nõudlikumalt mu ümber tõmbutakse – lae ja lõbusta, soojenda ja lohuta. Tütretiba kaissupugemine oli väga kõnekas vihje.

Nagu ka tänased kolm inimest, kes saatsid oma telefoninumbri, et neile helistaksin ja aitaksin neil raamatuid kirjutada ja sõbratar, kes ütles, et on võtnud südameasjaks nii paljudele inimestele kui võimalik teatavaks teha, kes ma tegelikult olen. Ehkki mu meelest peaks pigem teda ennast tegeliku temana kogu maailmale tutvustama ja konnatiigi käest päästma ja lähimate käest päästma…

Kui oleksin eile õhtul jaksanud päevikut täita, oleksin vingunud, kuidas mind on hätta jäetud: Aleksander ja Indi läksid siis, kui lootsin neid endale appi talli sügavallapanu tegema, naabrite juurde ning poeg hiilis mu selja tagant tuppa telekat vaatama. Olin ülekõrvu väsinud, hüljatud – ja hirmunud. Sellepärast, et veetsin suure osa laupäevahommikust paralleelmaailmade vahelise lõhe ületamisega ning sain aru, et… sündimas on raamat. Mis valmib pärast loomalausujaid. Või enne. Kuidas ta just pakitseb.

Täna saatis Raido koheilmuva – ja järgmise raamatu kaaned.

Võrratud.

Täna tõi Reimo hilisõhtul lammastele silo, kõõlusin tema trakatsikabiini lävel, arutlesime, mis ja kuidas siin hävinud ja häviva isamaa laastatud pinnal ja energias meil pidevalt masti maha võtab. Ja polegi muud teha kui oma teed nühkida, sest muud me ei tohi. Mitte üheski mõttes. Mu sõprade torihobuste talust lähebki feilbaltik risti läbi, Reimo sõbra farm töötab tonni kahjumit päevas, murtud lammaste kahjud makstakse aprillis ning hundilaskmise loa saab siis, kui veel loomi murtakse… Persse. Selline rahulik mastmaas-persse-õhtuvestlus oligi 😀

Aga eile otsisin enda seest nuttu.

Kõigepealt tahtsin nutta sellepärast, et võim ja vaim, raha ja tegelik küllus on tänases Eestis ühitamatumad kui eales varem. Siis tahtsin nutta sellepärast, et mudelite vastu, mille vastu enamus meist on, võitleme samade mudelitega – neid põhja vajutades. Ja sellepärast, et ma peaksin, aga ei taha ega tohi parlamenti kandideerida. Ja sellepärast, et nii kui töörõõmu ja loomevaimustust tunnen, lennutab miskikeski selle tunde ja tulemuse pilbasteks ning kehitab õlgu – katki. Ja tahtsin sellepärast nutta, et lapsed hiilisid hakkepuidu kärutamise asemel laiali.

Aga nutt ei tulnud. Tuli väimees, kellele seni, kuni tütar oma tütart vankris magama pani, suurema vahu pealt ära puristasin. Tuli kitarriKaupo, kellele teise osa talumatut välja laotasin ja tulistasin. Ning seejärel tuli tütar ja ütles, et ta on väsinud.

Kõik sai tehtud – boksid põhjani lagedaks, 11 kärutäit haket alla, heinapalli-ümbrised peale ning mul ei jäänud vaatamata enesehaletsusele ükski koht valusaks. Saun sai köetud, lõuna tehtud. Ning tänu kitarritunnile ka maja muusikat täis ja me kõik pestud ja…

Eile ei öelnud poeg, miks ta mulle appi ei tulnud. Käisime reede õhtul Solarises PÖFFimas – vaatasime Poisipõlve – Texase tõde ja õigust, kus olid just meie teemad. Käisime kohvikus – kus sündinud juhukohtumine tõi koostööettepaneku. Rääkisin nädalalõpuplaanidest – ja minupikkune pages teki alla. Ta ei vastanud. Aga pühapäevahommikuks oli vastus käes – laps oli lihtsalt väsinud. Väsinum kui mina. Kogenematult väsinud. Mina võin ka roomates alati kõik ära teha – laps veel mitte. Seda enam, et poisslaps.

Ja täna tuli lunastus. Kuni lugusid reastasin, tõi poiss täiesti omal algatusel kaks korvitäit puid. Eile hilisõhtul koos õega ehitatud lumekindlusest tulid nad mõlemad mulle ilma palumatagi appi. Kühveldasime üliefektiivselt lauda tühjaks, Aleksander valas rotiaugud tsementi täis, mina lupjasin, lapsed kühveldasid haket, mina laotasin, Aleksander lammutas ajuvaba nurgasõime, mis ainult ruumi võttis, tolmu ja hallitust kogus – liiatigi tuleb sinna taha kevadel uks läbi sahvri elumajja.

Pärast poja bussile viimist olime üle tunni hobustega – Mann nõudis – ja pesime pesu ja tegime elumajale pai ja mina pidasin viimased vestlused oma kallite Agnestega – ning pärast seda kui Indi küsis, kas päkapikud on samad kes meie härjapõlvikud.

Mu vastuse peale, et päksid ei pea selleks sussi sisse kakama, et oma olemasolu tõestada, pani tibin endale päkapikuriided selga ja tegi päkapikutantsulauluvõimluse. Pildistasin. Riputan esimesel advendil üles. Ja samas tean, et see pildistamine-riputamine on tingitud lapsikusest. Paratamatult märkan, kes ja miks ja kuidas sotsiaalmeedias mida laigib. Selles on nii palju teavet. Nähtavat ja nähtamatut.

Nagu tellimise peale saatis üks teadlane oma äsjaste üleelamiste analüüsi – juhuseid ju pole:

Targad inimesed rääkisid, et emade-nahkaõgimise-äraviskamise-surnuksvihkamise probleemi olemuse on laste nimel ülepingutamine. Ema peaks panustama 50% ja isa 50%. Kui lahus elame, siis see, kes võtab vastutuse laste kasvatamise eest, peaks ikka panustama 50%, aga ta ei tee seda, vaid pingutab ja kompenseerib puudujäävat osa 100% ehk kokku 150 %. Ja teine pool null – nagu meie lugudes ongi. Kõik oleks veel ok, kui jääks nii 70-100 % piiresse panus, aga see 150 % rikub lapsed täielikult ära: nad arvavad, et nii peabki ja isake ei pea ja nõuavad emadelt üha enam ja enam. Kuulutades samas psühholoogidele, südamesõpradele ja üldsusele, et ema on neid ära lõhkunud. Aga emad, kes on andnud 150 % on läbi ja ei suuda mingi aja jooksul rohkem kui oma osa 50 % – ja seetõttu tekivad lastepoolsed peega näkku kargamised – mis, kuidas, miks ma enam ei saa. On ikka krdi mõrd küll – nagunii tal on, aga ei anna. Ja isad, kes kogu mängu oma egoismi ja ka paras-on-mentaliteediga pealt vaatavad, annavad hoogu juurde – las tubli moor nüüd sureb – nagunii enam pole kasutuskõlbulik. Kusjuures isad ei tunnista loomulikult seda mõttelaadi ei endale ega teistele. Nemad on head, soliidsed, stabiilsed, alalhoidlikud… Vot selline mõttekäik. Tagumine aeg on sellelt rongilt maha astuda ja ainult tegeleda nende lastega, kes seda tõesti peavad sama. Aga vaid ikka ainult 50 %. Täiskasvanud lapsed on teinud omad valikud ja on ju mehel-naisel. Nad küll süüdistavad, et need on olnud plaa-plaa lahkumineku tõttu valed ja pealesunnitud valikud, aga siiski nende endi. Ja nad vastutavad oma elu eest siiski ise. Kui said meeste-naiste alla ronitud, siis oli ka see nende valik, kui kool ei edenenud – nende endi valik. Oled olnud kogu aeg olemas ja laste kõrval – kui nad pole seda osa kasutanud, siis ka see on nende valik. Tuleb mõelda, mis jääb täiskasvanud laste hädaorule keskendudes pisematel saamata – ja kelle arvelt!!!! Nende, kes ei oska olla tänulikud, kes arvavad, et vampiirilik elustiil on just kõige õigem. Ei, nii ei lähe. Oeh, pikk lugu, aga siiski mõtlemapanev. Siia see kont ongi maetud ja olemegi süüdi – liigses headuses ja paraku ka liigses hoolimises ja mõnes mõttes egoismis – mina olengi parem, sest suudan rohkem. Aga nõudluse kasvades kahjuks ei suuda ja polegi vaja. Vot tak. Mind see mõte toitis ivake-ehk aitab Sind ka.

Aitäh – üliväga 😀 Midagi nii tabavat, et selle autor tahaks kohe lausa ise olla. See-eest olen hoopis alljärgnevate teeside autor:

1. Oma särk on kõige ligemal – see kehtib nii tootja kui tarbija kohta – järelikult saab tootja loota sellele, et tema ja tarbija särgil on võimalikult suur ühisosa
2. Oma särk on kõige ligedam – töö tuleb reeglina endal, ainult endal, ikka endal ja veelkord endal ära teha
3. Juga on juhitamatu – seega tuleb loota heale õnnele ning aega-raha-energiat mitte asjatult panustada – reklaamisse investeerimine on enamasti raha raiskamine – ajakirjanikud on vaevaliselt suunatavad – uus teabevoog tuleb aina peale
4. Mürast pole mõtet üle karjuda – see tekitab tarbija tõrke – pigem sosistagem – aga sosinad käivad läbi inimeste ja paraku enamasti ka läbi eraelude – need pakuvad samastumise võimalust ja uudishimule rahuldust
5. Avalik ruum on tulvil teadlikku sogamist ja hämamist – seega võib selge ja otsese, isikliku ja terava sõnumiga siiski tähelepanu pälvida
6. Ei midagi erilist – see on põhiline reaktsioon, mida peame kartma – seega peame iga päev endale ja oma firmale värske pilguga otsa vaatama – mida on minus erilist
7. Kas südameverega või üldse mitte – ainult isiklik vaimustus ja veendumus sütitab nii meeskonna, koostööpartnerid, tarbijad kui meedia.

Kandsin need kuldmunad ette Rapla Kaasaegse Kunsti keskuses, kus oli Mentorklubi koolitusetsükli lõpetamine – minust enesest oli koolitatava – kellena ma korra-paar ka koos tütrega kohal käisin, sest mulle meeldis Henton Figueroa ja Puraviku sepikoda – asemel saanud õpetaja. Pärast seletamist, mis värk, lasin igal mentoril projektijuht Triinu – kes ootab pojakest sünnitähtajaga 2.märts… – soovil oma liftikõne teha. See on kolleeg Katrin Aedma mudel – minutisse mahtuv verbaalne maha ja taha – kes olen, mida ja miks müün ja miks sul seda kohe eile vaja on.

Kusjuures minule oli viimne kui firmajuht ütlemata inspireeriv – lastehoiu Janne oma tita-Albertiga, koolitaja Toomas, marmelaadi-Siret, ilusalongi Liina, mesilastalu emand Ene meie oma metsatalu lähistelt, Riina ja Madis oma plastikuvabrikust, mööblimees ja puravikupoisid, suurmasinate remondi Andrus – ja õigupoolest ka ma ise sel värskendaval taustal. Minu inimesed… Indi sõbrunes kohvikuningas Jaanusega, sushi Liniga, Kamahausi emanda koera Šefiga – kes oma raugapõlve inimeste seas veetes valis rahvarohkusest minu suureks liigutuseks välja minu, palus õue – ütlesin tema emandale edasi – ning pärast kõndis koos Indiga, kuni neile pakuti torti. Oli Meie Päev.

Nagu ka tujudest särisev laupäev. Ja tänane leebumise-rahunemise pühapäev. Ja meie päev on ka esmaspäev – pärast hommikust kirjutamist lähen Kodilasse vilja järele, kohtun ühega oma mitmekümnest kullakallist Agnesest silmast silma, pean kirjastajate-toimetustega aru. Ja tuleb elu parim nädal. Aitäh.