25.-26.november

Kadri toob karjaõnne. Ja minul,  üliväga karja-Kadril, oli nimepäev 😀 Oraakel tänaseks-homseks: kellel on, sellele antakse juurde – kellel pole, sellelt võetakse viimanegi ära. Ja nüüd otsustagem, mida paljundada tahame. Kui meil on kurbust – vist ei taha juurde, andkem teine pigem ära. Iseennast meelde tuletades.

„ Ma olen unustanud ,
et SAATUS mind valib.
Ma olen unustanud,
kes SAADAB mind siia.
Ma olen unustanud,
miks ELU mind tarib.
Ma olen unustanud,
KUIDAS ja MIKS?
Ma olen unustanud,
kus on see ÕIGE.
Ma olen unustanud,
MILLAL ja MIKS?
Ma olen unustanud,
on see kõik ÕIGE?
SEE KÕIK POLEGI VAJALIK EHK …“”

/ Inglikaitse Rita , 18.11.2014 /

Sellest kõigest rääkisime ka kellaseitsmese Kareka-kõne käigus kogu raha eest. Kodila-retkel – lausjää, konarlik ka veel – oli aega hommikust Karekat seedida ja eluga koju naastes sirged sihid sõnastada. Kompromiss maailmade vahel. Viljaveskis käib järjest vähem inimesi. Kes käivad, on lõpetamas. Ja refrääniks kõlab: häda ja häving.  Unustage ära! Jalad põhja, äratõuge – tagasi üles!

Greta Kaupmees pihtis just: Mulle meeldib slaavi hing ja kultuur. Ei, mitte need, kes panevad po stakanu viina, vaid need, kes joovad kristallpokaalist konjakit! Mulle meeldivad slaavi kuumaverelised inimesed, kes on suhtlemisel avatud ja siirad. Mulle meeldib, et nad rõõmustavad reaalselt kui kohtume. Nad kallistavad ja suudlevad ning ütlevad krasaavitsa ka siis, kui olen kaks päeva nutnud ja paistes näoga, sest mu hing on ilus ja nad armastavad mind tingimusteta! Nad peavad suhteid ja perekonnasidemeid väga tähtsaks. Nad on tugevad ja targad. Neil on seljataga suured saavutused ja ees selged sihid. Neil meestel on kombeks oma naisi õrnalt kohelda, kinkida sületäis roose, olla romantiline… Nende kõrval saab naine end naisena tunda. Mul on sellised ägedad onupojad ja tädipoeg. Aga võib-olla ei ole see rahvuspõhine, vaid tuleb kodusest kasvatusest? Tahaks loota, et mu pojast kasvab ka kunagi selline Mees. Eeskujud on tal igatahes olemas.

*

Minu pojal ka. Ise valib, millised eeskujud ees kujud on. Esimene valis ka. Nüüd on ise ees kuju.

Pärast poolteise tonni vilja kätest läbi laskmist olin nagu uuesti sündinud. Ja pärast kitarritundi, mille ajal Indi küll asulatpidi katri jooksis, jõudsin käsikirja lõpuni kammida. Tõsi küll, tükati püsti seistes.

Täna – ja eile ja… –  olin neljast jalul, viiest kirjad vastatud ja ma ise oma suure ajakirja loo sees.

Pleilist tänaseks-homseks peegeldab seda, et mul oli koolitamise ja PÖFFI reede, talutööde nädalavahetus ja varustuse esmaspäev – nüüd tuleb kõik muu paaristõugetega iseendale järele tõmmata.

Kui Karekiisu oma kaaskonnaga tuleb, teeme seltsiürituse rütmis ridvad täiendavateks küttepuudeks – ameeriklased kraaksuvad Euroopale sajandi külmimat talve. Hõõõh. Meie ilmikud prognoosivad küll soojapoolset talve. Aga kui muud pole müüa, müüakse ikka paanikat. Siuke kaubandusala ju lausa kohe. Brrrr…

Võtaks pigem Agnes Laine mõttekäigu: VÄESTUMISE ETAPID
Olen aastate jooksul mõtestanud oma väestumise protsessi ja proovinud västumist kaardistada. Üks versioon on siin:

Aeg, mil sa ei saa aru, et sa toetud teistele (teised on süüdi, olen õnnetu) ja oled ohvri mentaliteedis ning abitu.

Õnnetused ja probleemid panevad mõtlema, miks minuga nii läheb?

Aeg, mil sa hakkad aduma, et tõesti toetun teistele ja olen abitu/jõetu – tedlikkus hakkab tekkima eneseabiraamatute ja enda kasvamise tagajärjel. Enese sees tekivad küsimused ja hakkavad tulema vastused.

Hakkad sügavamalt aduma/teadvustama, et mis tähendab oma väe tunnistamine ja oma väesse astumine. Mis on vägi? Oskad ennast jälgida, enda käitumist ja isiksusomadusi analüüsida ja mõtestada. Mõtestad lahti, et see, mis minuga hetkel toimub on minu enda tegude, mõtete tagajärg.

Aeg, kui tunned, et soovid abitusest välja astuda, kuna teadlikkus on kasvanud märkimisväärselt, oskad märgata ja tunnistada oma nõrkusi, nõrgalt arenenud külgi nt vastuseis tegutsemise ees, mis tuleb – ebakindlusest, hirmust vastutuse ees, hirmust kriitika ees, hirmust ebaõnnestumise ees, hirmust mittepiisav olemisest, hirmust eluenergia vähesuse e. surma ees, hirmust enda väiksuse ees (olen mittekeegi ja minust ei olene midagi) , ka hirmust oma suure väe ees. Inimestel võib olla hirm nii edu kui ebaedu ees.

Aeg, mil tegeled teadlikult oma hirmude ja nõrkustega neist läbiminemiga ja ennast hirmutavate olukordadega silmitsi panemisega nt teen justnimelt neid tegevusi, mida kardan – esinen, korraldan üritusi, lähen näitlemise kursustele, astun julgelt silmitsi oma rõhujatega, sest neid tegevusi kardan kõige enam. Ületan teadlikult igal võimalikul moel oma hirme. Aitan ennast igal moel.

Abituse ja väesse astumise vahel on veel päris pikk kõhklusperiood, aga juba hakkad astuma ühe jalaga oma väestumise poolele.

Otsused, et hakkan ise oma elu juhtima ja paremaks muutma. Tõded juba väga selgelt, et kui miskit tahad muuta, siis mitte keegi teine seda ei tee, see tuleb endal ära teha.

Hirmude ületamised otsustamise ja tegutsemise ees. Vastuseis tegutsemise ees võidetud!

Oled oma väes. Juhid ise oma elu, mõtteid ja tundeid, oskad analüüsida, seada eesmärke, tegutseda eesmärkide suunas ja saavutada eesmärgid. Ükskõik kui väike või suur (hiigelsuur) su eemärk on, sa tead, et suudad selle saavutada kas üksi või koos teistega. Be the change!

I will!

Eile oli meil terve päeva külas naabripoiss – Bella kutsikate papa. Kutsusin tuppa, pakkusin süüa – et mitte tema territooriumile teda ketitama minna, panin Bella asemel ketti. Lammastel oli väga oma arvamus – hobused kogunesid mu ümber, küsisid, mis värk – jälgisid olukorda – ja kui nägid, et ta kinni on, andsid mulle musi ja oligi kadripäev.

Täna hommikul veendusin taaskord, et neljast kaheksani teeb inimene ära selle, mida järgneva 12 tunni jooksul endast välja surub – õhtul pole mõtet lapseaveedetava kvaliteetaja asemel arvutit sõimata ega ennast piinata. Vaevaline energia talletub ka tekstidesse, no kesneidtahab.

Pärast kirjutamise-boksimise-toimetamisepäeva tuleb Kirsitubakas. Film. Kodukülla kätte. Aitäh 😀

Väikese Ingli sõnum detsembriks 2014:

Selle kuu sõnumi pühendan ma Luule Viilmale. Sügavas tänutundes.
Tema õpetused on mind juhendanud ka kõige keerulisematel aegadel. Tema ausus ja otsekohesus, mis peegeldab mulle mind ennast kohati, näitab valgust ka kõige pimedamas tunnelis.
Kes on lugenud Luule Viilma „Tarkuseõpetused“, see teab, milline tuleb detsember.
Sinna mahub kõike. See kuu on nagu kiire läbilõige läbi kõikide tarkuste, õpetuste ja õppimiste.
Me sõna otseses mõttes võtame kiirelt kokku kogu aasta. Kõik selle, mida oleme aasta jooksul läbi teinud, teeme lühendatud korras läbi ka sel kuul.
Mõni päev on talumatult valus, mõni päev ilusaimatest ilusaim.
Sellesse mahub eneseületamisi ja magusat armastust.
Mõnel päeval mõni uks sulgub jäädavalt ja mõnel päeval avaneb mitu uut ust, mille taga peituv üllatab teid parimal moel.
Luule ütleb, et armastuseenergia on kõikjal, teda on piisavalt, aga kõik halb on armastuse puudusest.
Olen temaga kahe käega nõus. Detsembris tunneb nii mõnigi meie hulgast, et aeg on omale ise diagnoos panna, arstile mineku asemel ja diagnoosiks on: krooniline armastuse puudus.
Hakatakse tegelema enese ravimise ja turgutamisega. Otsitakse üles need inimesed ja kohad, kus on tunda armastust ja hoolivust ja see kõik liidetakse oma elu sisse igaveseks.
Kuu lõppedes ütlevad meist paljud, et tunnevad end nüüd täiesti uue inimesena.
Tegelikult on aasta jooksul kõik vajalik uuteks algusteks tehtud, aga meel ja keha on nii väsinud sellest kõigest detsembri alguseks, et tundub tühja tööna. Siis aga tehakse kiire kordamine aastaga omandatule ja see mõjub väga tugeva restardina ja nii me aasta lõpuks uueks sünnimegi.
Paljude jaoks ongi see kõik omamoodi jõuluime moodi, sest see vabanemise ja kerguse tunne, millega jõuluaeg lõpetatakse on imeline.
Inimest enda kõrval nähakse uue pilguga ja armastavamalt, naabrisse/kolleegi suhtutakse mõistvamalt ja maailm meie ümber ei tundu üldse enam nii masendav paik.
Kujutlege endale suurt lumepalli, mida üheskoos veeretatakse, ikka suuremaks ja suuremaks. Vot niimoodi on terve aasta tegelikult inimesed külg-külje kõrval hoolivuse ja sallivuse ja ka armastuse palli veeretanud. Kuniks sellest on saanud mitu palli ja mitmest pallist lumememm.
Ja aasta lõpul näevad enamus meist, et tegelikult on kokku veeretatud üks imeilus Ingel, kel hing sees ja kes meile armastavalt pai teeb.
Võtkegi minu selle kuu sõnumit kui ilusat jõulumuinasjuttu, millesse uskumine ei tee kurja vaid annab jõudu ja võib tuua imelisi lahendusi.
Eelmise aasta jõulude ajal kirjutasin mina üle pikkade aastate kirja jõuluvanale. Kohe päris ausalt, kirjutasin:
„Kallis jõuluvana! Too mulle palun….“
Seda, mida palusin oli kohal veel samal kuul.
Ratsionaalsus ja kaine meel on väga vajalikud meie igapäevaelus, aga samavõrd vajalikud on usk imedesse ja headusesse. Toogu detsember teile kõigile tasakaalu nende kahe äärmuse vahel!

/©Väike Ingel/