27.-29.november

Töödikutest konformistid, homo habilise geenidega omnivoorid oleme, vot 😀 Aga see-eest läksime trükki. Need imelised sõnad pärinevad mu viimaste päevade sooritustest. Töödikute elust rääkisime ühe mu kooliõega, kes on jaanuarikuu Eesti Naise loo üks tegelasi – töödiklusse on kõige lihtsam matta oma hingevalu, töödiklus annab raha, millega KÕIK kinni maksta, töödikud ei armaste ennast teisiti kui teeniva ja maksvana. Nii nunnu.

Kes ei armasta end ise, seda ei armasta ka teised – ja pruugib sul honoraripäevade eel viimase nutsu eest tütrele isa-juurde-pilet osta – aga hessnussburgerit tee peale kaasa mitte – ja juba mõraneb ka armastus. Nii lihtne ongi.

Homo habilis sinus paneb siis üksinda jäädes kõike korraga tegema. Tuhnid mööda netisaite lugude taustamaterjale, kahlad hobuste põlvnemistabelites, üritad ühe korraga kõiki lugemislaual olevaid raamatuid lugeda, korraga alustatud kaht ajalehelugu kirjutada, kõiki ahjusid kütta ja… ikka tahad ennast ära visata, sest lapsed on sel nädalavahetusel Tartus ja mis kõik. Mu loomad õnneks ei viska mind ka sellise haralisena ära – toas on kassikuhi, ööseks tuleb ka Bella pakase eest tuppa. Okei, kaissu jah – ma ju hellitangi kõik ära – piisab mul lauda poole vaadata, kui kanad-lambad jooksevad jalust maha – ja pärast Indi bussileviimist olin pea tund aega hobusekoplis. Paar päeva olen piirdunud värske allapanu pealelaotamisega, isetehtudhästitehtud madrats on praegu hakkepuidu ja põhu vahel soojenduseks. Pärast külmalainet tuleb bokshaaval klaarida. Oeh. Ei midagi uut.

Seal hobusekoplis silmitsesin maakerajat Maruusjat, usinasti endale sooja tissivat Nibirut – heleroosa-kimmel-kullakallist Namasted – ja vaatasin tema titepilte, kui ta oli uskumatutes värvides leopardibeebi 😀 kõik kordub – ja elu läheb nii ruttu mööda.

Jälle pakane, ämbrid ja kakerdamine, valutavad randmed ja naksuv põlv, ilmuv ja kaduv nohukripeldus. Jälle paisuvad utekõhud ja lähenevad jõulud. Ja see ongi elu… Hämmastavate vahepaladega. Eha smsis Egiptist, et Cairos on hullud rahutused – Mahmoud nentis küll, et ei midagi erilist. Juuru kutsus esinema, Rapla endine paaripanija juhtis tähelepanu meie kultuuri-Helgile – kes on mul teemana nagunii plaanis. Läti Kaspars ja talina Sandor aitavad mind mulle võõrastes valdkondades lugusid luua, ühe loo jaoks tekkis silmapiirile kütkestav daam, kes kaheksa aastat Poolas abielus olnud. Ja nagu öeldud – trükki läksime.

Järelikult on vaja torivärgiga spurtida, et Ingli puudutuseni tagasi jõuda – aga seal kusagil vahel on ju ka Kayserlingid ja loomalausujad ja koos Mihkliga realistlikult joonestades-rehkendades lisanduvad tuhanded ettearvamatud kulud. Ma saan hakkama. Tehes kohati meeleheitlikke katseid teistmoodi teenida. Nii töö sisu kui summade mõttes. Hihii. Igal memmel oma tee, ei midagi uut ega erilist.

Sõber Annukiga arutasime eile – või oli see üleeile? – kuidas Raimond Kaugver oma viimases romaanis vangilaagrisse sattumist kirjeldab. Sinna sisenedes vaatab jahmunult, millised vangid on – vaevalt kolme kuu pärast on samasugune ja kolme aasta möödudes ei taipa enda üle üllatudagi… Sama jama prostituutide ja soomekoristamisega – kõik arvavad, et lähevad korraks, teenivad ja unustavad – ja ise ka ei saa teada, kus pool aastat olid – ja tegelik konformeerumine kukutab paari kuuga tegeliku isiksuse kummuli.

Eile lendasid ootamatult Mihkel ja Reti sisse, pakk pabereid käes – Mihkel oli meie uue talli valmis joonestanud! Saatsime täna Schumannile. Kuna Hanna on viimastel õhtutel ridamisi meil olnud, näen temas samasuguseid jooni, nagu Richardis, Indis – ja iseendas – me ei nuta, kui tegevust on. Mõõdame koos Hannaga tulevast talli, tädi Indi õpetab saiakesi püksetama ja põrandat pühkima – ja siis ongi rahu ja vaikus. Tegevusetus tekitab olematuse hirmu. Homo habilised, noh…

Kodilasse vilja järele sõites kostunud plirr tähendas eile ümmarguse kivikeseaugu saanud udutule vahetust. Pirjoga rääkisime hobusekasvatajate seltsi jõulupeo laua katmisest ja keetmisest ja Aleksandri transast. Kolmapäeval lähen ka Aita luulekogu esitlusele – sisetunne ütleb, et see on oluline. Väga oluline. Inimlikult ja energeetiliselt, igas mõttes.

Tunde arvutis – kümneid tekste, sadu kirju – ja see ongi elu… Tuleb kodust väljas käia. Aga seda olen ma alati öelnud, ma olen üldse juba vist juba kõike öelnud. Nojah, ja aina ütlen veel – kõlks ja kopik. Hommikul filmitekst ja arvamuslugu teemal, miks ma ei kandideeri. Värskenduseks koolisttulnud Indiga paarisrakend – õues puhastasime kassikausse ja jooksutasime Manni, puhastasin köögiaknalt kasside käpajäljed, bokse vooderdades jõudsime ühe rulli põhja alla – ja tassisime leitud sajad vihmaussid kanadele – mis tekitas homeerilise naeru, sest üks sahmakas sattus Indile vasakusse kõrva – minule kohe meeldivad sellised naljad… Manni jooksutamine langes otse loomulikult kokku  prügiauto käiguga, ei juhtunud miskit hullu, Indi jõudis temaga enne minuni  – toas jagasime tööd – minul tolmuimeja ja pliit, Indil tolmulapp ja mopp, seejärel supp – ja buss ja… vaikus.

Pooltund hobustega, mil Nibiru üsna vihaselt mu jope karvase krae kallal pusserdas – ta ei salli teatud riideid – aitas üleliigsuse ja äravistatuse tundest üle saada. Üksi? Miljon varblast ja tihast ja hiirte ralli, põtrade madin kopli taga – ja praegu just mu kirjanurgas plinkivad seitse tähtsat kirja…

Tjah, aga tegelikult ikkagi üksi.

Või ongi hea. Ikka on.

Ja kui teile tundub, et ökobutiikides jagatakse puhast toitu, lugege sama, mida lugesin täna mina:

http://theenergycollective.com/noahdeich/2164486/carbon-sequestration-where-will-all-carbon-go

Head nädalavahetust.