30.november

Täna on õhk nii tihedalt õpetajaid ja meeldetuletajaid täis, et eksijad võivad kondid murda, kaosesse uppuda ja peast koos ümbrusega segi minna. Vaevalt et need von Stackelbergid-Essenid “Naabriplika” põlismaadelt on, kelle öösel üles ajasin, kui nende kroonikaid ja ürikuid lugesin. Ikka keegid omad härjapõlvikud. Mis iganes soorituse ma ärkamisest saadik tegin – absoluutselt kõik läks kõnekalt sõlme. Kõik kukkus, pudises, rebenes, loksus maha ja laganes. Lõpptulemus – läbimärjad vildid, kaos nii kuuris kui saunas, pasavaip ja kaos kogu elumajas. Loomad läksid mu ebatavalise käkerdamise peale – no täielik käberlinski! – närvi ja andsid oma panuse – hobused galopeerisid karjuselintidele ohtlikult lähedale, lambad lõugasid ja lammutasid heinarulli, kassid panid majas i-le punkti, enne kui välja lendasid – ja Bella pani üldse metsa. Mis muud kui liigutus- ja tubahaaval rahulikuks ja samm-tegu-mõtehaaval rütmid paika. Korjamine ja korrastamine, pühkimine ja puhastamine, kütmine ja keetmine, soojendamine ja sättimine tegi selgeks, mis asi see kogu mu kodu kui kindluse sedasi keema ajas. Mu tänamatus iseenda suhtes. Ma põen ju patoloogilist pole-piisav-paranoiat. Ikka vähe, alati mingi eluvaldkond nii ebapiisav, et ei saa endale kuidagi pai teha. Nii ma siis lappadi-moppadi-harjadi-kuivsokkadi oma lõppevat nädalat korrastasin ja kodu kallistasin. Palju dokusid ja kirju. Kusjuures reedel sain endale võõra ent üliolulise töö partneri käest esimest korda kiita, et alternatiivenergeetika globaalse infovoo sõlmpunkti leidsin. Uue talli eskiisprojekt – pai! Raamat trükikojas – isa sünnipäeval Pärnus esimene esitlus juba – kalli! Jaanuarikuu Eesti Naisele oma panus kogu hingest antud – tubli! – ja veebruar sisuliselt koos, Naistega omadega jaanuari keskel – no kesse kiita jõuab! Tori materjalidest saavad väiksemad laupäevaks sisestatud-kasutatud, nii et saan Imrele tagasi viia. Ja oma eellepinguga Saarepeedi seltsimajas ülesalla hüpelda – ma siiski tahan kasvõi illusoorset kindlustunnet. Sargvere mõisa materjalid süstematiseritud ja loetud – läksivad loomiseks laagerdama – vahva ju! Ingli puudutus kosub Siiri-kingitud õnnetoova karbi sees. Loomaraamat on maneežiehitusega absoluutses ja universaalses sünkroonis. Tasa-tasa, pai-pai, rahu-rahu… Maandudes sattusin nägema Jääaja esimese osa finaali, kus mammut päästab tiigri ja annab tite inimestele tagasi – see aitas ohutult ära nutta ka nende laste pärast, kelle pärast pole vaja nutta. Ega mu isaga samal päeval esimest sünnipäeva tähistav Lumi sellepärast vähem mu lapselaps ei ole, et tema isa alles ehitab ennast.Aitäh ja halleluuja! Homseks on kena parkuur üles ehitatud, arved kirjutatud ja pankade ristpostkastkasutuse taha takerdunud summad laekumas. Päris kindlasti laekuvad ka mitmekümne pika vinnaga kirja vastused. Mida ma, mõrd, endalt veel tahan? Ilmselt eelkõige külma kosmosesse karjuda: palun saatke mu Kuningas juba koju – ma tahan sülle ja sooja, turvatunnet ja naiseks olemise eelist, kaaslast talli ehitamisel ja kasvõi jootmisvoolikutega jebimisel – tahan kellegagi oma muinasjuttu jagada – et ei juhtuks jälle nii, et kui kõik on ehitatud ja paigas, kakerdab libakunn konsumeerima. Ptüiptüiptüi! Seilasime, teame! Naisel minus on väga raske pidevalt toetuda mehele endas ning seejuures last endas elus ja õnnelikuna hoida…. Aitäh.

Korrastades ja korrastudes jõudis pärale ka, miks Kaja Kann – nagu minugi madistamine – teatud lugejatele korda läheb. Meiesugustest füüsis + intellekt action-haldjatest hakatakse oma üksilduses unistama. Kusjuures neil unistajatel pole meiega vähimatki peale hakata. Nad lämmatavad meid oma püüdliku abi ja pläraga. Kui Kajale külla sõidan, siis ainult Indiga. Ehkki üks mees tahaks kaasa tulla, sest raamatu kaudu armus tsirkuseemandast käsitöömeistrisse. Ja tahaks üksiti tunde minuga autos lobiseda, minu ja Kaja kohtumise endale võtta – ja siis jälle lobiseda, kuni ma surnult maha langen. Tänan. Mul on kahe äbakaasaga koos kohtumistel-lugudel käimisest piisavalt värvikas memomõmm arhiivis, rohkem pole vaja. Igal Jääral oma tee.

Aga Jääradel läheb praegu aina hästi. Ördinand läks eile, kui teda kallistasin, nii sügavale lovesse – laulmise peale – et tuli väga vaevaliselt ja aeglaselt transist välja. Karekiisu jõudis õnnelikult keskearõõmude tsunamit läbinult teisele kaldale. Kerli-kullakese bernhardinna liigub teisele kaldale… jää hüvasti, kollane koer… tahtsin loomalausuja peal enesekeskselt Maruusja sisemist ilu peegeldada, aga sattusin lahkumisele – mis tegelikult oli vastus ka sisemise ilu jätkumise kohta. Ja ma ise võin väga vabalt nutma hakata, kui Mann surub mu kõrval tagumiku vastu heinarulli ja püüab koos minuga seda lükata – tõsimeeli! Ja siis võin ka nutta, kui vanim tütar ilusa kirja kirjutab. Ja ma parasjagu seedin seda, et üks teine laps räägib peatses intekas, kui teretulnud me nende jõulupuu alla oleme – ja viiendal lapsel ei lähe meelest, kuidas esimene möödunud jõulude ajal talle ütles, et taaskord südamessesülitatud ema nutab peldikus kindlasti rõõmust. Ei, ma ei ole väiklane. Enamasti nutan need nutud oma raamatutesse ja elan edasi, aga mõnel juhul, kui variserlikkus ja lausvaled, toote-mentaliteet ja sügav olemuslik võõras julmus jälle kusagilt laivi lendab, paiskab pasa ventikasse. Ikka sama pasa samasse venti – kuni saab pihustatud. Aga kusagilt tuleb sama paska aina juurde – uutest ventikatest. 10.detsembril säästab mind selle julma imeilu vaatamisest-kuulamisest see, et olen kusagil mujal. Lugu sellest, kuidas mu väikesest sõbrast ja südamesugulasest sai külm ja kaalutletud toode ja draamanautleja. Vittu. Pardon. Väga vittu.

Esimene advent. Mudamask näos. DeSheli teatas mulle postkastis, et kui 150 eest ilutooteid ostan, saan 50 maeimäletamida tasuta kaasa – aga mul pole eelminegi kraam veel poolenigi kasutatud. Pahaks pole ka läinud. Ehkki gena krokofokin on võimatult vale reklaamnägu, tuletab telekas ka aegajalt meelde, et võiksin oma kohvrisisu aegajalt konsumeerida. Ma siis maskeerusin. Neid mudamaske ma armastan tõesti väga. On veel ühed – kilekskuivavad, mis maha rullitakse – aga ma pole neid ammu kohanud. Lupsivad poorid hetkeks jurast lagedaks. Siis on elul lahe lagedasse larffffi lajatada. Aga ma olen elus. Ja jään selle harjumuspärase salakõlvatuse-halastamatuse-verepilastuse-lodevuse-eneseimetluse-julmuse-egotsentrismi sousti sees ellu. Aga ainult siis, kui ma ikka tõesti sealt välja, kõrvale ennast kirjutan. Väljaväljavälja! Ellujäämine on tükk tõsist tööd, ninast veri väljas.

Seda püüdis ka üks teine naine, kellega koos Solovetsi saarte vahel sõudsime, kui teist last ootasin. Ta lahkus. Enne saatis oma päevikud mulle. Täna kirjutas tema poeg Ameerikast. Tuleb suvel päevikute järele. Tervisi teisest ilmast – päevikuid on mitmesug… Kõige vahvam, et mu lähedalseisja kompanjonina oli temagi sousti sees. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud. Nii nunnu.

Kunagises ajakirjandusmajas on praegu Holistiline kliinik ja pendlikursus… Ja jõulueelse Eestimaa peal luusimas puhta kollid. Kuna ma kulutasin eilsest õhtust päris pika aja kanaldamisele – jumala eest, ärge paluge mul seda teha ega püüdke teenusena osta – aga mõnikord, kui Jumal vajalikuks peab, siis ta näitab mulle. Et saaksin hädasolijale edastada. Ja selle edastamise edastamine olgu ühtlasi teile esimese advendi kingitus – päkapikult sussi sisse 😀

Selle ajendas minu Uno – sama, kes mind mummeliks hellitusnimetab – mure ühe oma kalli pärast, kes jäi totaalsete vampiiride kätte. Kaks kääbikpeletist, tühi pilk ja õõnes naeratus näos, meelitasid kallist seni seanssidele heljuma ja inglitega kohtuma, kuni too on nüüd hullaris.

Vaatasin nende ingeldavate sektantide pilti ja kõik oli selge.

Tuleb siit nüüd mummeli ja uno dialoogina – osa kohti mõistetavalt välja naksitud:

Mummel: Üks kummalise puudega seltskond on miskipärast Maale saadetud. Nende sigitamisel on juhtunud viga. Inimese – ja kõigi teiste olendite – sünniks on vaja ema ja isa ja see kolmas – inimese enese hing. On terve seltskond tüüpe, kellel on kolmas puudu – ennast pole kaasas.

Zombid.

Käisin seni, kuni pilti saatsid, köögis suitsu tegemas ja nägin neid juba enne pilti –

Zombid jah. Kusagil päritolu-piirkonnas on neil kääpsudel see kolmas, ta ise, olemas – aga ei kohtunud tema tervikuga. Mõni on spst kuri, ründab kõiki – ja imeb igaüht, kes kätte jääb. Teine osa on hõljujad – või usuhullud, kedasorti tüüpe aina blokin. Kuna oluline osa neist endast on inglite riigis, püüavad nad kõigi tugevamate hingede abiga oma kolmanda osiseni küünitada – kasutavad tugevaid lendava vaibana – et iseendaga kohtuda. Kuivõrd sedasorti zomberteid on ootamatult ohtrasti, on see mingi levinud puue – maitjaa, kas hingede sagimist on nii palju ja müra nii suur, et terviku osad üksteist ei leia või mis – igatahes see on tõsine puude liik.

Uno: Tänud! Siis mu tunne polnud vale – tundsin ka et midagi head need 2 ei kanna endas.

Ma ei teagi mis edasi peaksin tegema. Kas peaks hõljuma nendega st imbuma sisse või hoidma eemale, teades et küll nende tegevusele lõpp tuleb…

Mummel: Idee poolest saab neil aidata nende endi hing tervikuks püüda – aga nah seda vaja?

Ei jõua ju iga katkist lappida.

Uno: Just – mõtlen, et ega mu kallim polnud esimene – nad otsivad uusi.

Mummel: Ma ikka vanasti püüdsin – aga see ei vii kuhugi – ise pärast tühi ja katki ja nõrgestatud.

Uno: Just. Ma arvan sama.

Mummel: Ikkaikka – üks imetakse tühjaks, palun järgmist. Miks Su kallis nendega üldse sahmib???

Uno: Vaata see saatanlik sõbranne postitas enne seda saatuslikku ööd PALUN VABANDUST JA ANDESTAGE MULLE KA,ET MA EI NÄINUD ASJU ÕIETI…MA LIHTSALT POLE ÕPPINUD TUNDMA!AGA MEIL ON AEGA PALJU VEEEL JA MA SAAN HAKKAMA,AGA MITTE ÜKSI:d
HINGED LASKE MIND VABAKS JA LASKE MUL ELADA

Mummel: Zombi jah – kiri ka sellest vallast. Inglitega ei mingit pistmist – deemonitega ka mitte – vampiirid.

Uno: …ja mõne kuuga läks asi päris hulluks.

Mummel: Vaene junn ise elab – see puuduv osa temast noh – vaimuilmas – ja ei saa aru, mis jura on – lendava vaibana kasutatud õekene jääb kah, aukudest lekkides, vaimuilma tilbendama – nahh naada.

Uno: 2 päeva tagasi läkski asi päris hulluks ja ainus mida ta ütles et kui mõtleb tollele ööle hakkab hirmus räägib hullaris koguaeg surnutest ja ta on sellest hõljutajast täiesti sõltuvuses.

Mummel: Kui Su kallil on loomi, hakkavad need varsti haigeks jääma ja maha surema, kui ta seda eksitajaga flirtimist ei lõpeta.

Uno: Noh nüüd ta enam ei flirdi. Miskit ta on ju juba ööbik ja vaimuhaiglas.

Mummel: Neil perioodidel, kui mina ei osanud veel end selliste vaakumpumpade eest hoida, juhtus loomadega pidevalt – pagesid kodust, said otsa – võtsid kõik enda peale, et mina ellu jääksin.

Uno: Sama siin mul ka surid täiesti müstikaliselt ja tead nüüd kui olen kusagil näitusel mõne neist osalenud saanud mõne auhinna on mõne kuuga surnud nii näitusel olnud taim kui auhinnaks saadud taim st suured on need kadeduse energiad.

Mummel: Kuni Su õde lekib, on ka tema oma lähedastele ohtlik – tahtmatult imeb neilt – seda tuleb talle väga järsult ja konkreetselt öelda.

Uno: Kuidas seda lekkimist nüüd kinni saada – mida saaks veel teha?

Mummel: Erakud võivad jupsida, need, kellel on kallid, selliseid mänge ei tohi mängida

ota, kohe mõtlen…

Uno: Ta räägib et surnud on igal pool ja muud juttu väga pole – surnud surnud vaimud.

Mummel: Käes! Pargiwaht Viimatimineja aitab. Minu lemmik-oraakel. Vt. profiili – ja Wäekümbluse profiili – stabiilne suur soe taat – puhastab ja laeb uuesti üles. Telefoniteel ka – ja väga meeleldi. Ülimõnus ja eluterve Maag. Üldjoontes saab ennast ka ise laadida – aga selleks ei tohi na katki olla, onjo.

Uno: Ai ja unustasin üks neist oli teinud ta sõrmusele mingi märgi ootame nüüd pilti sõrmusel olevast märgist ta oli pärast seda öelnud emale et võta see sõrmus ära ma ei taha seda kanda

Mummel: Sitta sest sõrmusest – müüge maha.

Uno: Ma just ütlesin sama et lahti vaja saada sest sõrmusest.

Mummel: Mõni juut vermib uueks heaks ehteks.

Uno: Justjust. Lihtsalt hämmastav et nii tugev inimene, suurte munadega olend, langes 2 tattnina mõju alla.

Mummel: Seilasime, teame – ütsin ju, minust on küllalt puuke üle sõitnud – kui nad lahti haagin, annavad reeglina otsad – päriselt ka – neil puudub endal igasugune aku ja antenn – nende hävitamine on spst lihtne – iminapp lahti, blokk vahele – ja närtsind nemad ongi. aamen

Uno: No muidugi, kui energiat enam pole.

Mummel: Ja surnuid ega surma pole muide olemas.

Uno: Aga kedagi ta näeb.

Mummel: Ega siis keha kui kleit pole mingi määraja – kehastumiseks tarvilik, aga maailmade piir on õbluke – Su kallis ei tule nüüd kehastumise ja kehastumiste vahelise dimensiooni vahel sõelumisega toime – tiriti sinna – ja tagasi ei oska tulla. Mulle pole kunagi vaimude väljakutsumised jmt istunud – pole ette nähtud – kui siia kehastusime, pole vaja kooserdada . Eriti nunnu, kui mõni käpard kellegi kolmandat silma avab või kanaldama õpetab – ja tagasi tulla ei oska – mu sõbratar Adele suri pool aastat tagasi hullaris – prof arst, võrratu inimene – lasi rootsi türapeal Widingil kolmanda silma avada, kuna too kinnitas, et on avatar – ja hullaris sai kulla sõbratar taeva abiga trombi ja lahkus. Siuksi mänge ei mängita – Isa ei luba – kui kehastusime – järelikult on praegu meie koht siin, mitte iks-dimensioonides töllamas.

Uno: Aga kas need 2 on teadlikud ise st teevad nad seda teadlikult ?

Mummel: Ei. Tegutsevad ellujäämisinstinkti ajel – seljaaju tarkusega.

Uno: Aaam lihtsalt kulgevad ja hea kui näkkab.

Mummel: Lähed torkima, oled ise ka niisaks tiritud

Uno: Ma arvasin sama hääl ütles et kas kohe riidale või hoia eemale:)

Mummel: Lima ei põle.

Uno: Sa oled niiii toetav:)

Mummel: Kogend mõrd – ja nüüd sooritan pjaaka padja sisseeeeeeee

Kallimusipai.

Uno: Kallimusipai, ma ka mõrd, mulle meeldivad omasugused:)

Hoiame end!

 

Hoiame end. Aitäh ja kallikalli…