2.-4.detsember

Hea annab ise – paha ei paludeski. Oraakel Pargi mõistagi 😀 Mitmepäevase ootamise ja palumise järel lahkus mu hea loomalausujast sõbra vana peni, ruum nii tihedalt vastuvõtukomisjoni täis, et kass katsus käpaga inimesi – kes on siinpoolne, kes sealpoolne… Täpselt kollase koera lahkumise ajal läks meie vana hea Maruusja täiesti pöördesse. Värises ja nohises, ei andnud end pimedas koplis kätte, seejärel rassis mööda boksi ringi, nii et kartsin, et tal on midagi viga, tiirud, palavik, abort lähenemas… Huuuuh! Lahkus koera hing siit 70 km kaugusel, rahunes ka vana hobune ja küsis: miks ainult kaks, mitte kaks kilo porgandit?

Olen ammu aimanud, et Maruusja, loomalausuja ja tema lahkunud koera vahel on otseühendus – kui Maruusja trauma sai, käis läbi selle loomalausuja mulle sõnumeid saatmas ning vihjasin siin umbes nädala eest, et koera minemise ja Bonuse tulemise vahel on väga otsene seos. Tundubki olevat. Aga ma ei taha ega tohi neist asjust väga süvi sogada – pole need ajad.

Igas eluvaldkonnas on hämmastavad ajad – kõik justkui toimub ja toimib – ent inimesed hüppavad nagu konnad koorekirnus. Õnn on, kui mõnes püti piirkonnas saab või sedavõrd kandvaks karatud, et pakub jalale toetust, mõned konnad satuvad ühte rütmi, haaravad üksteisel käest kinni – ja pääsevad äkki isegi kirnust välja 😀

Bella murdis teisipäevahommiku 6-8 vahel tuhkru – kui selline lauta pääseb, imeb murdmislustist ühe ööga kogu kamba kanu kuivaks. Mart Laisk ütles, et tal läks ööga 55 matsi. Nad on kogu aeg siin – aga ühe siukse niru nägemine tekitab ohutunde. Nagu ka metsataga murtud lambad – ehkki hundid elavad siin ju samuti pidevalt. Tuhkur on nüüd Kareka palvel sügavkülmas. Naha pärast mõistagi, mitte söömiseks – nii vahvad ajad nüüd ka just pole 😀

Mis rütmis elab Notsu – kass noh – arumaisaa. On juba mitmendat tsüklit jutti kaks ööpäeva kadunud, ilmub näljase ja närvilisena. Magab kaks ööpäeva minu voodis. Ja siis paar ööpäeva jälle näole ei anna. Kihnu kiivaskatus, jummala eest.

Sebisin globaalse taastuvenergiaga, sain ajakirja Eesti Naine oma rubriigi – nime vägi! – ja pidasin läbirääkimisi. Tippisin toriraamatu materjale arvutisse – tänasest laupäevani teen sama, kuni liigesed kannatavad. Räigelt reumaatilised ilmad, raisk. Saan laupäeval Imrele hulga hinnalisi ürikuid tagasi viia – kohe parem tunne. Saaks aasta lõpuks ka Sargvere vääriskraami mõisa tagasi – aga see eeldab enese läbinärimist neist dokudest ju. Tori tungib peale, globaalne roheenergia valgub teretulnud ja tänuväärsete paljukeelsete laamadena majja. Osa Poola poliitikat lugesin läbi poola keeles – venega sarnane ja lõpeks on papa Vatmann sealt tulnud, nii et olgu aru saadud!

Tegime babsudega teisipäeval metsatalusööstu – taat näitas mu väimehele oma nipid ette, arvutati ja kavandati mu talli, mida muud. Sõime mis hirmus. Ja Sally-kalli neelas mind. Lakkus pool tundi jutti, kuni ma tunnetasin: olen lehma südame sees – noore vissi suur süda sirutas tiivad ümber minu ja võttis mind sülle. Uskumatu hingekallistus. Aitäh, Sally!

Samaaria Stockmanni sai oioikuipalju – ja piima jätkus ka hambaarstile, kelle kätte taas viskusin – hammas ei allunud ka kolmekordsele tuimestusedoosile ja vihub täna kolmandat päeva tuigata, kuna ka parema poolega on valus närida, teevad mu ülihinnalised kiksid minust kaalunälgija. Kusjuures eile Tallinnas tehtud fotode pealt vaatasin, et niigi olen liiga kõhn – miski viiekas kindlalt puudu.

Kaal kaob, rõõmud jääääävaaad! Kolmapäeval veetsin varahommiku Poola taastuvenergiaga, tegin telefoniintervjuu Läti majandusministeeriumiga, emmesin musinad ja tallasin koos Indiga Tallinnasse.

Ingridil olid Laki-uulitsa staabis grifoonaliisad kaasas – katsid Indi oma usinate keredega – ja dauni-sündroomiga ujumismeister Vahur, kelle jaoks Ingrid hulgimüügitöökoha tegigi, nõudis Indiisult kalli ja minule teatas, et meeldin talle ja tal tulevad juulis armastatuga pulmad. Minul tuleb jaanuaris temaga lugu loomulikult, töödik olen ju.

Viru keskusesse panda parkinud ja grifeldiste muside järel näo taastamiseks peeglit otsides kohtusime Eeroga – võinuksime päeva lõpuks minna Salmesse kanuuetendust vaatama – ent loomad ju – ja lapselapse hoidmine koorilaulu ajal ja üldse… Meenutasime, et meie ühisest kanuusõidust ajakirjaloo jaoks koos Siiri ja Arturiga on möödas pea 20 aasta. Mina olen nüüd sama vana kui tema oli toona. See on ka põhjus, miks paljud toonased mõttedlausedkujundid meenuvad ja alles nüüd peegelduvad ja resoneeruvad.

Peeglini jõudsime alles Manna la Roosa kempsus. Sealt edasi astusime haldjate juhituna Horre ökopoodi ning edasi läks kõik ladusas voolamises – esiteks oli Horre ökopoodi mu veebruari suurtöö jaoks vaja. Teiseks silkas Indi sirgelt läbi katakombide Jane juurde üles inglisaalidesse-stuudiotesse. Kolmandaks vestlesin sealt Siiri ja co-ga – ääretult soojalt ja tulemuslikult. Neljandaks jälgisin huviga, kuidas tunded keskmest igasse suunda sakutada püüavad – eufooria-nostalgia-hasart-melanhoolia – ja kuidas vaid juhul, kui keskmes püsime, voolamine kujuneb. Jumal juhib juga.

Neemega Aita raamatu esitlusel juhtis Jumal mu südamesse sooja tänujoa nii Aita kui tema sõbrataride suhtes – Tammerraamat andis Tiina isikus teada, et minu ja Ulmani raamatuga algab uuel aastal uus raamatusari! Lobisesime Hille Karmiga enda tüüpi loovurite vajalikkusest. Emand Lang ütles, et olen oma saledusega väga elegantne. Oijah? Aitäh! Ja me pildistasime nagu väikesed lapsed Mõmm-Neemega – avatud galerii isandaga – oma latede peale joonistatud vigureid, Viru parklasse ununenud meetrise tolmu all limot – patustasime Vabaduse platsis kõigi võimalike liikluseeskirjade vastu, tassisime KUKU klubist hulga tähtsat kraami mu punasesse pandasse – heldekene, Indira ei kujuta ettegi, et lapsepõlv võib ka teistsugune olla 😀 – ning kraami tõstsime liiklust kinni troppides omakorda minu vanaema Ujula tänava majaesisel – misiganestanüüdongi – Neeme autosse…

Karuperssepimeda maantee võitmise järel pakkisin Väljatagusel auto lapsi täis – enne kui Reti laulma läks, jõudsin suurema osa talitusringi teha – Taja ustavas-rahumeelses-leebes kaelas rippusin kõva sajandi, ma arvan. Tänasin teda, et ta olemas on – ja seejärel otsisin boksi põhjast peavõru, mille Nibiru ära võttis 😀 püha taevas, millal ma üha üle kaetud boksid kasin? Pakasega ju ei tühjendata, praeguse sulaga peaks, aga viiekihiline arvutis koogutamine üle tunni lõunaseks talituseks ei jäta. Aga ma tahan seda ise teha. Ainult ise. Ja saan hakkama. Alati.

Laste all diivanil väimehe tulekut oodates ja Hannale lauldes – et mitte magama jääda – tundus küll, et ma ei saa üleväsimuse tõttu hingamisegagi hakkama 😀

Neljapäeval ärkasin koheununenud unenägudest enne nelja üles – tikstikstiks… Sisemine kell kannustab Indira tuleviku ja oma muinasmaa nimel üha tegudele – ja esimese advendi ajal majja saabunud ilmadevaheline olend tiksub põhiliselt ahjudes. See, kelle tulles mu käes kõik kaosesse keeras – oleme nüüd teineteisega kohanenud ja tema siinolek on täiesti mõnus ja meeldiv. Jämemateriaalsem kui senised härjapõlvikud. Peaaegu nähtavuse piiril. Teretere, kodukollikene 😀

Võtsin vastu saadetised Itaaliast, vormisin, superviseerisin ja saatsin minema Läti omad. Ja ma ei taha ega jaksa seletada, mis greenimise skriinimine mul siin tunde-päevi-nädalaid käib – töö. Aamen.

Saadetisi oli Ralfilt, Aasmäelt. Ma ise saatsin memo Imrele, korrastasin fotod, süstematiseerisin mammutipüügilt kaasatoodu tallele…

On tulnud glämmkutseid, mida esitades mu kallid väga erilised sõbratarid püüavad ilmselgelt mulle paarilist leida. Mary kutsega Kõue mõisa uusaastapeole – aga Taja pauguhirm? – kas ma elangi hobustele või endale??? – kaasnes minu kokkuviimine ühe briti kunstnikuga, kes on klassikalisest hobukultuursest külaühiskonnast ja boheemjõukas aristokraat. Marychen, juumastbiikiding 😀

Kessu glämmipidu on jaanuari keskel. Sinna on mul üks ispaanik valmis pandud. Nomismanendegateen? Dardo Kusto hakkab sellise küsimuse peale muidugi nutma.

Tsiteerime Hagali Ralfi:

Iga olukorda elus võib vaadata kui katastroofi või võimalust arenguks. Detsembris otsime võimalusi lõõgastuda. Mõnuga.

Tee nii:
Võta aeg maha ja mõtle, siis leiad oma igapäeva tegemistes koha, mil lähed märkamatult pingesse. Tavaliselt on need hetked kui üks tegevus lõppeb ja pead alustama teisega. Eriti kui vaja kiirelt alustada. Suitsumehed lükkavad siis koni huulde.
Mõtle millal on sinu pinges hetked. Valmistu nendeks. Tööjuures võib olla selline moment, kui üks töö hakkab lõppema ja keegi hakkab juba pabistama ja peale suruma sulle järgmist ettevõtmist. Ütle siis juba varakult endale ja valjusti ülemusele või töökaaslasele. Mul vaja enne üks kõne teha, einetada, miski paber kõrvaltuppa viia. Lõpeta töö ja võta aega maha. Leia moodus lõõgastumiseks.
Mine hetkeks õue.
Vaata või loe enne valmis pandud raamatut. Näiteks Tao lood.
Ruuniraamat. Miskit loodusest. Mõned anektoodid. Kuula meditatsioon Hagali lehelt. Lae ennast Harmoonia energia või Reikiga. Kui mõtled, siis leiad ise tegevusi, mis sind tasakaalu viivad.

Hinga, pane käsi kõhule, tunneta ennast.
Nüüd mõtle uus tegevus läbi. Lülita end selle lainele. Hakka tegutsema.

Leia päeva jooksul võimalusi, kus aeg maha võtta. Bussis, valgusfoori taga, poe järjekorras.
Lihtne skeem – Istusin autosse, hetk lõõgastust.
Sisenesin bussi , hetk lõõgastust.
Tööle jõudes, sama lugu.
Lähen trenni, no muidugi keskendun.
Lasteaeda, koju jõudes…
Joo vett, millel kirjad… mõnuga.
Panen küünla põlema, ole.

Miski hetk on tärin su elust kadunud. Kellal on just kui 30 tunnine numbrilaud ja nädalas on kaks pühapäeva.
Aga algul sa lihtsalt harjutad ennast kahe pühapäevaga. Need pühapäevad, armastuse hetked endale, on sinus olemas. Lase nad oma ellu ja see muutub Pühaks. Iga päev on pühapäev ja sa elad oma unistuste elu.

Ela Pühapäevas.