9.detsember

Täna saavad Bella kutsikad 9kuuseks. Šunka jäi kaheksakuuseks – ta jooksis eile õhtupimeduses otse kaisust sirgelt teele auto ette. Midagi oli vaja puhtaks ohverdada, tasakaalustada – Jumal ise teab, miks juba teine Kareka koer jääb 8-9kuuseks… Lapsed teavad, kellele sünnivad. Kuivõrd üks maikuine välismaa tragöödia voodis äramagatud tita juhtumiga veel tänini kogu maailma puudutab, siis selles on Midagi. Mina olen oma beebidega kabinetis madratsil – ja hiljem oma talus otse loomulikult koos maganud – tiss on minu küljes ju – isa peab saama ka siis korralikult välja magada, kui ema ehitab ja elatab, rajab ja töötab koos beebiga – laps kuulub ema juurde ja ema enese asi on, kuidas ja millal tema puhkab – isa asi on pärast kanda vägevat koormat – super-isa tiitli kandmine on karm taak, kui maailma parim papa ise teab, mis labürindid kõik fassaadi taga varjuvad – ja lastel omakorda on vabadus hiljem emale perioodiliselt, aga selle eest tingimata näkku ja südamesse sülitada – aastaid kaisus magamist ja kaasas olemist ununeb – jääb aksioom pai papa ja mõrd mamma – ema on alati halb ja süüdi ning vahva poksikott – see kõlbab kasutada nii tubateatris kui televiisoris – mida hellemalt kaasas kanname ja südameligi hoiame, seda efektiivsemalt pärast meie südame lõhata ja täis tulistada saab. Lapsed teavad, kellele sünnivad. Aamen.

Vähemasti käib vanima tütre pere pea iga päev siin. Aitäh.

Ja pühapäeval Kareka telgis on väga palju tänada ja paluda, Loojalt küsida ja… alanduda. See on üks väga tähtis sõna. Väga.

Täna tahaksin, et mul oleks videokaamera – hommikul mängis Lilli Šunkaga – kui nad õue ajasin, ajas nähtamatu koer lambaid ringiratast mööda koplit – ja seejärel lennutas hobuseid. Tänan küsimast, ma pole hulluks läinud. Õpin kehata koera hinge rahustamist ja Koju saatmist.

Koju jõudmas on mu järjekordne raamat – UFO jõuab jah laupäeval Pärnusse – aga ka minu ja Ulmani-onu RRM istub mul toimetatuna töölaual, et alustada uut koolipoisiraamatute sarja.

Kogu hingejõudu kokku võttes andsin Nibirule ülikalli ussirohu – 25 euri originaal – et lõpetada perioodiline solkmete sittumine – kusjuures just hingejõul see protseduur käiski. Ma ei pannud tüdrukule ärritamiseks päitseid, ei hoidnud teda kinni – vaatasin talle ainiti silma, kõik teised hobunad seisid ringis ümber meie – ja lasksin ravumisüstlatäie vaikselt talle musisse. Vaikus. Rahu. Tagasi endasse tulles märkasin, et Mann seisab mu vasaku jala peal. Abivalmilt. Ai. Koos Equalaniga saabus hingerahu – aitab ometi sellest usside jamast ja ümberringi juhtuvatest vapustavatest õnnetustest… On advent või ei ole, ah mis?

Palun las olla täna viimane hambaarstil käik – et vana plommi alt jälle miskeid katakombe ei ilmuks ja üldse… Ristirahvas, rõõmusta…

Nagu tellimuse peale saatis Valguse Vürst just ühe kanalduse:

 

Meister Jeesus, äsjane kanaldus pühendatuilt

Kadunud poja tagasitulek

 

2014.11.16

Tervitame sind, Jeesus…

Aita meil mõista…, kes on Lutsifär…

Tervitan ka sind, vaimsus…

Lutsifär on suursugune ingel…, tema vägi ja jõud on vastuvaidlematud…

Ta seisab meie ilmaloovuse lätte juures…, ta on tohutu ja vägev…, on Jumala poeg…, on suursugune ja kaunis…

Kõik tema teekonnad, mis on meile antud… – on suured ja imepärased teekonnad…

Lutsufär on sama suurejooneline, kui Jumal ise…

Temal on õigus, kui räägib, et kõik oleme Jumala osad…

Tõel on palju palesid…, ja ka Jumalal on palju palesid…

Iga oma palega Ta kerkib meie ette ühena neist…

Teil seisab ees õppida mõistma Jumala palede paljusust…

 

Pea kinni…, teda peetakse pimeduse ingliks…, langenud ingliks…

Kas tema pole kiusanud sind kõrbes…?

Mu kallis, sa oled täis segadusi, nagu paljud teie seast…

Te olete tõe otsingu teel…

Tõde on sedavõrd suursugune ja kaunis, et teie teadvusega pole seda võimalik haarata…

Te kuulete selle kajastusi läbi oma jumaliku südame…

Isegi mina pole suuteline haarama kogu tõde…

Need raamid, millistesse olete kätketud, ei võimalda teil näha kogu ilmaloovuse pilti…

Ka mina näen üksnes osa sellest…, kuid isegi see osa viib mind imetlusse ja härdusesse Jumala ees…

Olete kui lapsed, kes on vaatamas pilti…, ega mõista selle mõtet…

Igaühe ahvatlus – on teekonna valik kerge ja raske teekonna vahel…

Seal, kõrbes, ma nägin minu tegude tõenäose reaalsuse harusid…, ning minul seisis ees valida neist ühte…

Mitte ühelgi teel mind risti ei löödud…, kuid kõigil harudel sain näha minu tegude mõju ilmaloovusele…, ka inimkonna omale…

Mu Isa andis mulle õiguse valida üksnes oma teed… – ja seda ma valisin…

 

Sa valisid kannatuste tee… Miks…?

Ma valisin vagurluse tee, mitte vastuseisu…

Ma oleks saanud kutsuda Jumala appi…, ning karistuse saata neile, kes olid minu vastu…

Ma ei hakanud seda tegema, kuna nemad polnud teadlikud, mida teevad…, olid kui väikesed lapsed…

Kas saab lapsi karistada…?

Oleksin saanud näidata ülestõusu imesid ja ristilt alla tulekut…, kuid ma ei hakanud seda tegema, kuna vastuseis tõuseks veel suuremaks, kui see oli…

Mina valisin inimeste valiku…, nemad ise pidid tegema otsuse mulle…, ja iseendi saatusele…

Mistahes teed, milliseid nägin, viisid nii, või teisiti inimeste kannatusteni…

Kui ma kõrbes nägin sündmuste tõenäosuste harusid, siis mõistsin, et ükski haru ei viinud selleni, mida soovisin…

Siis mõistsin, et olin isepäine, kui püüdsin tõestada Isale, et te mõistate mind ja võtate vastu…

Mõistsin, et te polnud veel küps tõe vastuvõtuks…

Selles polnud teie süüd…, kuna teie arengut mõjutasid paljud väed…

Teid peteti kui väikesi lapsi…, ning te uskusite, kui väikesed lapsed…

Paljud kasutasid seda ära…

Ka Isa nägi ette, et te pole selleks valmis…, kuid mina ei kuulanud teda…

Ma nii tahtsin aidata teid…, näidata Jumaliku Tõe Valgust…, näidata teed sinna, kus teid alati oodatakse ja ollakse rõõmsad teie üle…

Kuid teie ei kuulnud…

Isa hoiatas selle eest…, kuid ma sain lõpuks Isa nõusse, anda mulle võimaluse proovida aidata teid…

Nii ma kehastusin Maale…, ja tundsin kogu eraldumise raskust Isast…, tunnetasin enda peal kõiki teie kannatusi eraldumise tõttu…

Nägin, kuidas te pimedate laste kombel olite otsimas kobamisi teed Jumala juurde…, kuidas teised, kutsumata jumalad, olid kamandamas teid…

Nägin ka kuristikku, mis lahutas teid Jumalast…

Alles siis ma teadvustasin, et Temal oli õigus…

Olin ennatlik…, minu valik oli isepäine… – kuid tagasiteed enam polnud…

Ega ma otsinudki tagasi teid, olles maises kehastuses…

Siis ma usaldasin teid…, kuna mõistsin, et vastuhakk sünnitab uut vastuhakku, millel pole mingit mõtet…, ning ma hakkasin teile rääkima Jumalast, meie Isast…, sellest, et  te kõik olete tema lemmik lapsed…

Kuid te ei kuulnud siis mind…

Ning ma võtsin õpilasi…, neid, kes nõustusid minuga läbima seda teekonda ja võtma vastu kogu teekonda viimseni…

Kui kõrbes avanesid minu ees informatiivsed tõenäosuste portaalid, ning nägin kõiki oma tegude tagajärgi, ning mõistsin, et kõik need viivad teie kannatusteni…

Siis tuli minu peale suur kurbus, kuna ei teadnud – millist kannatuste teed valida teie nimel…

Kas võisingi teie nimel valida…?

Kas oli mul selleks õigust…?

Valik oli minu kannatuste tasemete vahel…, minu maine tee oli siiski lõpuga…, kuigi igal taseme võimalusel see oli eri pikkusega…

Kuid valik seisnes teie kannatuste vahel…

Millist valikut sain ma sellest teha…?

Ma nelikümmend päeva mõtisklesin selle üle…, küsisin nõu Isalt… – kuid tema vaikis…

Kuid kõrb on kõigest allegooria…, kus mina olin jäetud üksi oma valikute ees…, ja keegi polnud võimeline vahele sekkuma…

Ja see polnud karistusena…, vaid mittesekkumine minu valikusse…

Kuid mulle näis siis, et kõik on asjatu…, ja Isa on jätnud mind maha…

Nüüd ma tean, et see polnud nii…, et Ta oli jälgimas minu heitlusi ja saatmas mulle armastust…

Paastusin nelikümmend päeva ja võtsin vaguralt vastu kõike, mida oli antud mulle siin…

Neljakümnendal päeval ma mõistsin…, ma pole suuteline valima kannatusi teie mõõdul…

Mitte seetõttu, et kardaks kättemaksu…, vaid seetõttu, et igaühe kannatus on ka minu kannatus, kuna armastan teid…

Ja siis tänasin meie Isa, kes enne pikka teed tegi mulle kallihinnalise kingituse… – pani minusse oma armastuse teie vastu…, ja sellisel hulgal, kui olin võimeline mahutama endasse…

See oli imeline – selliselt armastada teid…

Siis ma mõistsin, miks Isa ei saa valida teie eest…

Sest, kui olete valimas raskeid teid, siis Ta on kannatamas koos teiega…

Siis ma otsustasin, et võtan vaguralt vastu teie valikud…

Teie…, üksnes teie ise teete valiku, millist tõenäosuse haru valite…, millisele teekonnale asute…

Teekond, millise valite, saab ka minu teekonnaks nüüd ja igavesti, kuni koos läbime selle tekonna…, kuni meie Isa juurde välja

Nii pöörasin ette teise põse…

Ei jätnud teid maha ka siis, kui kisasite… „risti“…

Ega palunud halastust Pilaatuselt…, ega palunud pääsemist ristilt…, keeldusin mürgist, mida pakuti mulle, et kannatused lõppeksid…

Ma jõin oma karika põhjani…

Ma püüdsin rääkida teile, mida teadsin…, selgitada seda…

Kuid, ma nägin, et minu lahkumise aeg on lähedal…, kuigi Isa armastusest on veel palju edasi andmata…

Ketsemani aias ma jätsin hüvasti koiduga ja palusin Isat aidata teid teie valikus, aga mitte karistada…, kuna ma ise võtsin vastu teie valiku, kogu südamega…, ega minus polnud viha… te polnud ju teadlikud oma tegudest…

Te valiste oma teekonna…, meie ühise teekonna, mis osutus raskena ja okkalisena…

Kuid need olid teie sammud…

Ometi tegite minust iidoli…, ja kummardate seda…

Te isegi tapsite minu auks…

Kuid Jumaliku Tõe võrsed tõusevad igas pinnases, kuna meie Isa on vägev…

Tõe võrsed tõusid ka teie ilmas…

Nüüd ma mõistan, et olete alles lähenemas Ilma Loomise tõe mõistmiseni…, kuid pole veel valmis messia tulekuks…

Olete läbinud pikka teed…

See oli ka minu jaoks pikk…, ehkki aega kõrgemates ilmades pole, kuid ma palusin meie Isat, et ma saaks olla igaühega teist, mistahes teie hetkes…, olgu see rõõmu hetk.., kurbuse hetk…, või kannatuste hetk…

Ma olen teadlik teie salajastest ja avalikest valikutest…

Ma jään teiega olema alati, kuni pole läbi käinud kogu tee, selle lõpuni…, ehk õigemini – uue inimkonna ajastuni…

 

Tänan sind…, kuid Lutsifär väidab, et me kõik oleme tema osad…, aga kuidas on sinuga… – kas oled samuti tema osa…?

Ma ei eralda…, ei ennast temast…, ei teid, ega ennast… – me kõik oleme Jumalas… oleme kõik Tema lapsed…. oleme kõik Terviku osad…

Jumala vaimsus, mis on valgustamas minus, ei kuulu kellegile…  ei Lutsifärile…, ega minule…

Ta kuulub Jumalale, kuidas te seda ka ei nimetaks…

Kui Vaimsus on kasvamas minus…, kui Jumal on kasvamas minus, siis kusagil seda väheneb…?

Jumalik vaimsus on voolamas olemusest olemusse koos nende kasvuga…, Jumal on muutumatu ja vägev…

Tõepoolest, raske ütelda, kuivõrd on minus Lutsifärilt…, ja kui palju teistelt jumalikelt olevustelt, kuna piirid on tinglikud, milliseid seisab teil veel ees ära õppida…

Pole selget jaotust, kus on lõppemas Lutsifär… ja kus olen algamas mina…

On üksnes jumalik vaimsus, tema muutumatus liikumises ühelt pooluselt teiseni…

Kõik väited on õiged võrdsel määral… – kas mina olen Lütsifäri osa…, või Lutsifär minu osa…

Minus on tema energiaid ja temas on minu energiaid…

Kui on olemas väide, et olen Lutsifäri osa…, see kutsub teis esile ärritust…

Ka vastupidi… – kui Lutsifär on minu osa…, siis ka see kutsub esile ärritust…

Kuid jumalikul armastusel pole piire…, ja selles me oleme ühesed igavesti…

 

Ta on teinud palju vigu…

Teda süüdistatakse selles, et ta ei armasta inimesi…, ja on kaitsmas kurjust…

Me kõik oleme tegemas vigu…

Kui mul tuleks minna tagasi, siis paljuski teeks teisiti…

 

Kas sa ei saa minna tagasi…?

Saan…, kuid siis loon hulgim uusi võimalikke reaalsuste harusid, milliseid tarvis taas jätkata ja arendada…

Ma tegin otsuse viia alustatu lõpuni, kuna teil on aeg väljuda kannatustest ja pimedusest…

Lutsifär, nagu minagi, võtame vastu teie valiku…

Me koos temaga ei jaga teid valgeteks ja pimedateks…

Keegi teie seast tuleb oma otsinguis minu juurde…, ja ma räägin temale Jumala teekondadest ja Tema armastusest…, ja valgusest, mida Ta jagab igale ühele…

Mõnigi teie seast läheb Lutsifäri juurde, kes räägib neile Jumala teekondadest ja valgusest, mida Ta jagab teile kõigile…

Kuid igaüks räägime omal viisil, nagu näeme seda meie…, kuidas mõistame seda ja kuidas oleme vastu võtnud meie Isa valgust…

Ja siin pole sellist, kumma jutt on parem… – minu, või Lutsifäri oma…

Mõlemad räägime jumalikest teekondadest…

Meie vahel pole olnud vaenu ja vastuseisu, mida omistatakse meile…

Oleme teeviitadeks teel Jumala juurde…, mis juhendavad, kuhu poole pöörata – paremale, või vasemale… – teekond on üks…

Mis puutub tema armastusse, siis ärge teda mõistke rangelt hukka…

Ta pole läbinud kehastumiste tasemeid, nagu mina…, ja ta ei tunne inimarmastuse omadusi…

Ta püüab läbida vastavat pühitsust, et õppida tundma teie armastust…

Inimlik armastus ja jumalik armastus on siiski erinevad…

Te tunnete vaid osa sellest armastusest…

Teie olete imelised olevused, kes võivad tunnetada armastuse plussi ja miinuse uskumatuid pingeid…

Teie vihkamine on – jumaliku armastuse väe lahvatus vastupidises suunas…, kuid see tuleneb duaalsusest…

Lutsifär pole teadlik sellistest lahvatustest, milliseid olen võimeline tunnetama mina…

Tema armastus on ratsionaalsem…, kindlama suunaga tegevus…

 

Kui ma suhtlen sinuga, või teiste inglitega, õpetajatega, kui loen kanaldusi kõrgematega, tunnetan samuti armastust…

Kuid suheldes sinuga, või temaga… tunnetus on mul teistsugune…, miks…?

Meiegi oleme erinevad…

Igaüks muundab Jumala valgust endis oma valiku kohaselt…

Ma pole kunagi püüelnud vaba valiku poole…, vaid eelistasin alaliselt valida meie Isa tahet, kuna Temal on parem näha meie arengu suundi…

Temal on parem teada, millised tagajärjed saavad tulla teatud valikute puhul…

Ma võtan Tema tahet jäägitult ja kahetsuseta, ning valin Tema teed, milline see ka poleks…, see tee on alati kaunis…

Mina valin lahustumist Tema valikus ja Tema armastuses…, eraldamatta end Temast…

Lutsifär valis teise tee… – ta valis valiku õiguse tee…, ning oli otsimas uusi, erinevaid teid…, veel läbimata teid.

Läbimata teed on alati raskemad…

 

Kui ta räägib, et oleme tema osad, ning võtab vastu meie kõikide valikuid…, siis ta peaks tunnetama, mis on inimlik armastus…?

Ta on liiast suur, et suudaks eristada ja lahata selliseid peensusi…

Kuid ära võta seda kõrkusena, teie mõistmise kohasena, kuna tema mõõt on siiski tohutu…

Oleks kui suur mõõteriist, millel puuduvad peened jaotused…

Tema  olemus on oma mõõtmetelt ja väes tohutu…, seetõttu meie koostöö vood on tema jaoks nõrgad…, need on temas olemas küll, kuid tema poolt märkamatud…

Ta püüab süüvida teie tunnetustesse…, ning sina oled teda abistamas…

Kuid siiski… temal on raske mõista inimtunnetusi…

 

Tema väidab, et pimeduse tee (Jumalast eraldumise tee, enda teenimise tee) ja valguse tee (Jumalaga sulandumise tee, teiste teenimine) on üksnes erinevad teekonnad Jumala poole…

On see nii…?

Jah…, on küll…

Jumal võtab vastu kõike võrdsel määral…

Kuid need, kes on eraldunud Jumalast, määranud end põrgulikele piinadele…, seda selles mõttes, et ei kuule Teda, ning on sulgunud Tema armastuse eest…

Ometi Tema kutse ja armastus on sedavõrd kaunid…

Mulle on mõistetamatu nende teekond, kes püüavad sellest hoiduda ja eralduda…

Ma ei tea midagi kaunimat sellest armastusest…

Kõik need ilmingud, milliseid kohtate oma inimlikul teekonnal, ning milliseid teete läbi, on üksnes väike osa sellest armastusest…, vaid kerge helk…

Kui laskuda sellesse armastusse, siis minul ei kerki küsimusi valikust…, isegi… kas võtta Jumalat vastu, või mitte…

Juba Jumala valgus ise on pimestavalt kaunis, et olles Tema lastena, lausa lahustume selles…

Meie Isa mõistab seda, ega ületa piire, kus saaksime vaid sulanduda Temasse…, olles sügavas härduses Tema vastu ja Tema suurusesse, lausa unustaks valiku…

Ta annab meile võimaluse tunnetada tervikut Temaga…, kuid samas annab võimalust tunnetada end enda olemuses, olla eraldununa Temast, et saaksime läbida oma teekondi…

Lutsifär oskab mingil viisil tunnetada Isast eraldumise piire…

Kui Isa laseb tema poole paista oma valgust, siis ta käitub kui täiskavanu laps, kes teadvustab oma piire ja oma vastutust…

Selles mõttes ta on kui vanem poeg, kes vabatahtlikult võttis enda kanda hoolitsuse väiksemate eest…

Kuid see on kõigest sõnad, millistega on raske edasi anda tõelist pilti…

 

Vanem poeg kannab hoolt väiksemate eest, ning teeb eksperimente nende kallal…?

Tema otsib teekondi…, ja ta on sellest haaratud…

Mõneti ta unustab reaalsuse…, selle, mida ta ise on loonud…

Tema haaratused viivad teinekord teda Isast kaugele…

Kuid Isa armastab teda samavõrd, kui kõiki inimesi…

Veste kadunud pojast, millest olen teile rääkinud… – ongi temast…

Üks isa poegadest lahkus tema juurest, et leida uusi riike ja tundmatuid maid, uusi teadmisi ja uusi tundeid…

Kuid isamajas teda oodati alati ja armastati alati…

Tema naasemisele ollakse alati rõõmsad…, see oleks poja naasemine rännakuilt…

Isa mõistaks, et poeg on palju näinud ja palju on teoks saatnud…, ning tema teekond on olnud raske…

Kadunud poeg polnud kadunud…, vaid ta rändas mööda paljusid ilmaloovuse teid…, kuid siiski – naaseb isamajja…, armsasse ja armastavasse perre…, ega pole unustanud teed koju…

Ta mõistis alati, et isamaja – on koht, kus teda alati oodatakse ja armastatakse…, ning haaratakse embusse alati…

Naastes, ta räägib isale oma rännakutest ja oma valikutest…, õppetundidest, mida tegi ta läbi ja mida omandas…

Räägib sellest oma noorematele vendadele-õdedele…

Selles seisneb meie Isa armastus ja abi…

 

Lutsifär räägib enda kokkukorjamisest…, kas tema just on naasemas oma Isa majja…?

Jah…

Aidake temal korjata end tervikuna kokku ja naaseda koju…

Isa on ootamas poega kannatamatult, et saaks ravida tema haavad terveks, oma armastuse läbi…, ning saada teada tema rännakutest…

Kuid aja möödudes rändav poeg taas lahkub Isa majast…, ning suundub otsinguile… – tema avastamiste ja otsingute janu on kustumatu…

 

Tänan sind, meister Jeesus…, sinu abi ja armastuse eest…

Kallis vaimsus, ka mina tänan sind, et oled otsimas tõde…

Armastan teid kõiki piiritult…

Igaüks, kes on minu poole teel, saab kuuldud…, kuna olete armastatud minu ja meie Isa poolt…

Piire meie vahel pole olemas.

SElena

2014.11.16