10.-11.detsember

Peeter Nurmik 75. Tormise ja erilise eluga võrratu hing – omahobusse juubeli puhul ei mahtunud, meie raamatusse mahub küll. Mis peamine – nii tema kui Aili Kirst on konditsioonis, mis lubab julgelt paarikümmet aastat veel.

Kuidas kellelgi õnne on. Mitukümmend parti, kes eile hommikul Kaerepere tiigi juures maanteel kobardusid, võivad õnne tänada, et Indiisu pidi karmi ema korraldusel täna hommikul luuletusi kordama, tõusime varem, asusime kümme minutit tavalisest varem teele – ja need olime just meie, kes jõudsid pardipuntrani esimesena. Enne liinibussi, lobedamalt lajatavat külarahvast, koeri. Mõningane pusimine ja porisemine – ja suline seletav pilv oli teelt kenasti ära toimetatud. Prääks.

On ajad, mil iga päev saadab mitu mu sõpra ära isa või vanaema, koera või lemmikhobuse. Iga päev. Kuidas kellelgi õnne on. Iseasi, kui suur õnn see ragisevate põlvede ja dentiinlinnakese kaasavedamine ikka on… Kristiina Puksoo lõpetas üleeile country-granny suukoopasse komposiitlinnakese rajamise – milline iganes neist ehitistest nüüd laguneb – tangid ja sillakesed n järgmine arhitektuurilahendus. Hõõõh. Sillakestega eakaaslaste k-tähed klõbisevad reetlikult, teate küll… Mäletatavasti oli mul selles kehastuses esimene leping 30.eluaastani. Valisin uuesti. Ja pean nüüd veel 40 aastat igasuguseid sillakesi ja lõpuks nagunii klaasis ööbivaid proteese oma ellu sobitama. Aga hetkel on see õnnis hetk, mil kõik oma hambad on alles, korras, ilusad – ja kommi me ei söö. Riginraginprõmm teeks kommide kilohinna ulmeliseks 😀

Tuulest toodud värskuse puhanguga koostasin kõik värsked nimekirjad seinale – artiklid, raamatud, ehitustööd – ja sai hea – värskendasin fototapeeti, et mõned partikulaarsed mollid tuppa ei vahiks – jutt ei käi ühestki mu lapsest 😀 – ja sai väga hea. Kui bokse tegin, helistas buduaar Katrini isikus ja küsis, miks mul fb ja kas mul tvittereid-instagramme ka on. Jeesukene. Ei ole. On kodulehekülg, gmail ja fb – kusjuures see on totaalne aken maailma ja töökeskkond. Jah, ma jagan seal helgeid looma- ja lastepilte koos sooja sõnumiga – aga ei eputle uue sonksiga – mille täna muide tõepoolest avastasin, kui juuksed alla, mitte taha kammisin – juuksed on üle kõrvade ja nõnaotsa – mis on ilmselge asitõend, et eetrissenäpatud jutukatked avameelseltvärgis olid aastate eest salvestatud. Mitte et see oluline oleks või midagi muudaks – ma lihtsalt ei taha selles energias mitte ühelgi moel olla. Kindlasti õnnestub neiul koolilapsel intervjuie abiga mõni kontsert rohkem anda – aga see pole minu pissniss. Tänan pakkumast. Naist, kes tahtis draamakuiini ja termineeruva toruga õnnelikuks saada, pole enam ammu. Ükskõik kui mitu tiiru edasi ja tagasi arhiivikraami kerida. Jõudu. Mulle tuli sellest mitme sõbra väga mõnusaid kõnesid-kirju – ja mõned äärmised rõvedused. Blokkblokkblokk.

Hauamiku tuli metsateo ja maaparandusega hukatud ja taastatud teid inspektoritele ette näitama – küsis tallist välja ronivalt minult, kas ma kavatsen aegade lõpuni käsitsi lauta rookida. Ei kavatse. Esiteks on see tall. Teiseks on see juba poole aasta pärast teises kohas. Ja kolmandaks ostan traktori ja kuulipilduja, raisk. Päriselt ka. Aga Mikut ennast oli ütlemata muhe näha – üks eluterve ja vitaalne, karismaaitline ja eriline inimesetükk.

Jõudsin Fili raamatu Üksinda paaris lugemisega poole peale ja ootan huviga, kas seal hakkab lõpeks olema rohkem kui paistab või ongi see, mis paistab – ja püüan oma juhmistunud-tühjendatud erkusid tuulde seada ja aru saada, kas see, et on see, mis paistab, on hea – või võiks olla ka see, mis ei paista. Kas kõik said aru? Ma ise mitte. Või sain kah.

Tuul tahtis tuua ühe Tallinn-Tartu trassi poliitikukspööranu – aga just hetkel, mil uksest väljusime, et Metskülla katsikule sõita. Kuna pöördunu oli eelmises elus arst, oleks muidugi Indi kõhu saanud ette näidata – aga praegu see ei valuta, nii et palpeeridagi miskit pole. Ja sel samal väljaastumise hetkel maandus ka Kaupo – ta oli pisteliselt mu päevaraamatut lugenud ning imestas, kuidas ma oma tühjakstöötanud-ärakatkestatud maratonide peale veel elus olen. Ju ma olen sellise märterliku elulaadi valinud ja pälvinud ja võimalik, et minus endas on olnud kõva gramm draamakuiini ja annus distroier toru – miks nad muidu siia resoneerima lödisesid. Pärdikuvärdjast rääkimata. Böäh.

Eile päästis Ulvi meid suurest jamast – helistas, kui kõik olid juba autodes – vestlesime sisserünnakuist valguse fookusest välja lükkamiseks. Nii tema, mina kui Pargi muudkui heitleme kangutajatega – ehkki mul on 11 fileed töölaual lahti ja kõiki peaks korraga kirjutama, tahaks ainult magada – ka Taja kõndis täna hommikul boksist kinnisilmi, täiesti  magades välja 😀 Kuni Ulviga analüüsisime, miks ja kuidas praegu nii äge andmine käib, tundsin kärsakat. Puust lõikelaud kärssas pliidiserval. Kui pedant niisugusi asju ei märka, on ta ikka fookusest väljas küll. Õnneks mitte üksi. Koos on kergem tagasi keskmesse kobida. Aitäh.

Minu ilmaleaidatud vasikad said ägedas tormis nimeks Kati ja Saara – tundsid meid ära – ja me läheme reedeõhtul selle perega taluliidu jõulule. Tubli ja tegus, lihtne ja ehtne rahvas – hiljuti võlgades ja varemeis talu on püsti töötatud ja lapsi täis sünnitatud. Maailm toimub – vene embargo kiuste. Kusjuures Raigo arvutas välja, et tal on 40 lehma puudu! Tubli.

Artiklid. Näidend. Tori. Ingli puudutus… Ja silm on aina voodil. Ilmselt tulebki end otsustavalt välja magada, et kõike jõuda. Ja kindlalt ei tohi valesid töid-tegusid-valikuid teha – need on õpetlikud, aga tühjendavad lausa müstilise visinaga. See visin ajab kassid pöördesse, hobunad morniks ja Indi kõhu valutama. Ma enam ei tee. Kallimusipai.