12.detsember

Päkapikud viisid meid Rappeli keskuses ühe poe juurde, mille olemasolust me ei teadnud – ja tõid koju 50 kilo jõulukingitust 😀 Hobuste jõusööta ja lammaste mineraalikausi. Mis on oluliselt õigem ja kohasem invest – kusjuures üldse mitte väga kallis – kui autotäie kingitutega tartutesse armastust ostma roomamine… Oli ära, aitäh pakkumast, selle kohapeal on mu südames ohtrast tagumisest sarvkude juba.

Avastasin, et mul peab olema pidevalt üksteist sammu tulevikutegusid ees – nii kui vähem on, tunnen kohe, et tulevikku pole. Seda avastasin täna hommikul uute lugude telgesid ehitades ja mööda netti materjali kokku traalides. Ja tegelikult sain sellest aru eile õhtul Aune Pasti hea tuju raamatut neelates. Ta on 19. detsil siin Valgre toas esitlemas – mul on talle palju küsimusi. Ja teda ahmides avastasingi, et satun paanikasse, kui ma ei tea, mida tuleval aastal samal ajal teen ja Teenin.

Oraakel Maruusja päevasõna:

„Miks sa niimoodi jalgu järele vead? Tule minu juurde ja räägi minuga.“

„Hirmus väsinud olen, sest mu vaimustus on petta saanud – üha pühendun ja panustan, ent just siis, kui vajaksin kuhugi kuulumist ja kellelegi toetumist – olen ikka üksinda, ise – ja mu vaimustus jookseb tühjaks. Hea veel, kui pärast töö lõppu. Hullem, kui jõllitan nürilt arvutit ega taha töölaual lahti olevst 11 failist mitte ühtki puutuda – pettunud vaimustus jonnib.“

„Nii suur tüdruk oled küll juba, et teada – liigne rõõmustamine ja kurvastamine väsitavad ühtviisi.“

„Minust ei olene mitte miski – tahaksin kõiki asju liikvele nügida – aga poliitika ja rahamaailm, koridoride mängud ja tahtlik jobutamine toimib loova loogika ning ammugi hea uue ilma reeglite vastu.“

„Kui ei olene, siis mis sa niimoodi vaheldumisi rõõmustad ja kurvastad, et nüüd jalg jala ette ei astu?“

„Ma vastutan teie kõigi eest, pean teenima ja Teenima ja ma olen nii tühi ja väsinud.“

„Siin ja praegu on kõik täpselt nii, nagu on – ja on kõige paremal võimalikul moel. Mitte midagi ei saa tagant kiirustada. Ei muutu Eesti riik selliseks, nagu ta olla võiks, et üldse kesta – enne kui kriisi põhi läbitud. Ei liigu üksi dokument ega protsess enne, kui selleks aeg. Ei näita üksi varss end enne, kui ta valmis on.“

„Aga ma tahaksin midagi teha, et neid loomulikke ja õiged protsesse mõjutada – elu kulub nii kiiresti käest, ei saa ometi õnnelikuks saamisega venitada – mu vaimustus on tühjaks jooksnud – aga ma tahaksin midagi teha…“

„Ja palun – tee siis! – ma olen omavahel öeldes paremat esijalga pidi heinarulli nööri sees kinni…“

„Ups! Miks sa kohe ei öelnud?“

„ Aega oli.“

„Miks sa närvi ei läinud – ikkagi hobune ja kinni ja…“

„Sa olid ju minu juures. Nii, nagu Jumal on alati meie juures. Ma teadsin, et sa märkad. Nii, nagu Jumal märkab. Ja aitad. Sest sina ja Jumal – teie saate alati hakkama. Sul on muuseas taskus kääride all üks porgand – teised andsid hommikul kätte, aga üks jäi praeguseks – just nüüd tahangi. Aitäh!“

Oli tavalisest rohkem kirjavahetust ja telefonikõnesid.

Lubasin vetimaffiale nende kuulsuseminutid, kui nad korra veel mingi arvega mu ukse taha hiilivad. Ja nad saavad selle – kinnitan! Tartu pediaater Oivi tuleb 29. Indi heaks ekstra tööle ja teeb sisemise ilu täisuuringud. Ma sõidan ise sinna. Minu laps läheb uuringutele minuga. Aamen.

Pärast selle otsuse tegemist – vetisigadusest adrekalaksu all ja dr. Uibo osavõtlikkusest linnulennutiivuline – saavutasin isegi mingi keskendumisvõime ja tegin tööd. Ja bokse tehes olin täna Nibiruga täielises jamas – nõudis kategooriliselt kogu mu pühendumist ja tähelepanu. Tegin tungival nõudmisel nii talle kui ta emale värske soengu – Mannile loomulikult ka – minaminamina…

Kuna olen hetkel kirjutamise mõttes täieline mäksa molu – null loovus – ju vist kogumisaeg – tegin mehhaanilist tööd – aga see-eest massiivselt – uued failid, materjalide traalimine – kõne papa Kallastele, plaanipidamine Airi Vipuli ja lady Jonesiga, homne logistikaplaan MidliMadli ja emand Petersoniga – sekka pesupesemine, puude tassimine, pindalade rehkendamine koos Bojaariga – ta toob ilmselt Soomest mulle kurnäuhinnaga katused – seda kõike on olnud päris uhkesti – aga minul ikka tunne, et midagi ei tee… Olen endaga julm.

Maruusja manitseb. Aili õpetab. Aga ma ei kuula oma kalleid moore. Ikka udjan end mõttetutele kangelastegudele. Jah, ma suudaksin endast mida iganes välja pigistada – aga kellele sellist verininastväljas-energeetikat vaja on? Rahu, memmekene… Jah, aga… 😀 😀 😀

Jah, aga kõik on kenasti reastatud, graafikus – jõuamejõuame! Nojaa, aga praegu just… Kobi bussi vastu pojale järele – pärast talitust lille – ja Inglistesse taluliidu pittu. Vot nii on praegu just. Vuttvutt nüüd pesu väänama. Väänamiseks on pesu, mitte väsinud moor. Homme on teater ja supiköök, kirjandusklubi ja esitlus, Madli sünnipäev ja Karekas. Hommikul jootmine boksides, õhtul koju jõudes ka – ja pühapäeval bokside sügavpuhastus, sweati ehitamine ja seitsmekihiline tseremoonia. Ja seda kõike 30+ tormiga. Ahoooooooooooooooooooooooo! 😀