13.-17.detsember

Tegelikult mind siin arvutis praegu pole. Mu kõvaketas vajab tungivalt puhkust. Aga kohusetunne sunnib teada andma, et kiire kerimisega film nimega elu üha käib. Mind hirmutab järgmistel nädalatel ees seisev tihe kalenderplaan. Sest ma ei peaks. Olen mõnel viimasel nädalal enda eest varjanud, kui tühi mu õnnetu kaunis ja kangesti andekas pea tegelikult on. Kohvikogused on mitmekordistunud – aga kohv ei kirjuta. Otsustasin piirduda hommikuti ühe tassiga, mitte ennast õhevile sundida selleks, et tegelikult mitte midagi teha.

Avan ja sulgen ja tekitan juurde oma artikleid – ikka see saatuslik permanentne 11 lugu ees. Tipin mehhaaniliselt ühtteist sooritada. Töötlen fotosid. Aga tegelikult olen kapsas mis kapsas. Ja ega ma siis ometi endaga rahul ole, et nii palju raamatuid tänavu ilmus ja peagi ilmumas on. Ikka küsin, miks juba ei ole mõisanäidendit. Miks ingli puudutus on pooleli. Mispärast ma pole juba toriraamatut lõpetanud. Kus on loomad lausujad…

Vähemasti mu reaalsed loomad lausujad on täna puhtas tallis. 21 kärutäit ja mitu tundi võitlust iseendaga – üdini puhtaks tegin. Laupäeval oli torm – jätsin home alone hobunad targu talli. See tähendas, et kuigi jõudsime lastega taluliidu jõulult kella ühe ajal, olin kell seitse juba hobustele heinu ette tassimas. Taluliidu peol üllatasid esinejatena Margit Sarri lauljad – Reti teiste seas – oma punkkavaga ja lasteaiakasvataja Kati kõhutantsuga. Mõnus oli. Kui mitte arvestada Indi armukadeduse ja Aleksandri rahutusega. Saame hakkama.

„Kaunitar ja koletis“ on väga hea lavastus. Ehk homme hommikul suudan lõpeks loogi sellest kirjutada… Pärast etendust käisime mere ääres, Stefanis, supiköögis – esitlesime mu Ufo-raamatut – ja see kujunes palvetamiseks, et keegi rohkem nii kohutavalt haiget ei saaks. Oli tohutult kirjanikke – meeldivaimad kohtumised Kivisildniku ja Riina Einastoga.

Pärast seda käisime Edelweissis Madlit õnnitlemas. Ja võtsime Kareka peale. Täpselt selles kohas, kus See juhtus… jooksis Šunka meile ette. Röökisin – ja sõitsin meeltesegaduses Lavassaarde. Hea, et ka lapsed seda nägid, muidu arvaksin, et asi on minuga veel segasem kui tegelikult. Kuna Šunka tuli meid tervitama, saime üsna kenasti Tootsi talus oldud ja ladusat juttugi veeretatud. Leppisime kokku, et toon papa Laose tema sünnipäeval siia.

Ööl pärast Pärnu-sööstu ma magada ei saanud. See-eest oli pühapäeval selline peavalu – ja kõik liigesed sekundeerisid – et kavatsetud tallipuhastust muidugi ei tulnud. Hiilisin ühest voodist teise. Maja oli higitelgi tseremoonia rahvast pilgeni täis. Naised kokkasid, mehed ehitasid telki – mina suutsin vaid poja bussile viia, et ta vennatütre esimesest sünnipäevast osa saaks ja matemaatika kontrolltööle jõuaks. Kuulasin paari inimest pealiskaudselt, esitlesin hobuseid – kellel oli huvitav ja sisukas päev – ja higitelgi tseremoonia ajal istusin allika ääres puu all, langevad tähed peakohal – ja lihtsalt olin. Kuulasin teiste palveid ja koperdasin tagasi tuppa. Nii Mary ja Eeriku kui Anthony ja Sauli ja Evaldiga oleks tahtnud palju rohkem rääkida. Jõuan. teisehomme.

Esmaspäeval suutsin suure osa elumajast koristada – ja tuhad välja vedada ja tööriistad metsast tagasi kärutada – tassisin Indi klassiõhtule, aga polnud sellist ibuka-paratsetamooli kogust, mis oleks muutnud hääled-valgused mulle talutavaks. Klassiõe isa tõi tütre juba enne kaheksat koju tagasi.

Täna vormistasin kodu koristamise lõplikult – tervele elumajale veel üks täiendav pairing, saun ja pesud puhtaks, tall hirmsa hala ja ägina saatel puhtaks. Taustaks metsa eksinud naabrimehe lamba hale määgimine. Väga sümboolne. Puhastasin endast rongi alla jäämise tunde välja. Otsustasin, et kevadise pööripäeva higitelgi – see on nüüd olemas, muudkui kasutatagu aga! – ajal peavad olema reeglid rohkem paigas. Vetsu ja köögivärk. Puude ja elektri, aja ja ruumi värk. Saate aru küll.

Jaanikal on sedalaadi ürituste puhul reeglid täpsemalt paigas. Kui ma ka mööda erinevaid voodeid poleks hiilinud – ega ma midagi kehtestada oleks ikka saanud.

Kuna me oleme Karekaga nii kolossaalselt sarnased, siis meie laiali-on-ja-aiaiaiaaaa-seisund läheb uskumatult resonantsi. Me mõlemad oleme ennast ribadeks töötanud, tühjaks sahminud – tahaks rahu ja vaikust, aga kalender kirendab ja meilt aina eeldatakse ja nõutakse – ja kõik on justkui hästi, aga ei ole ka – laiali-on-ja-aiaiaiaaa – mõlemad igatseme enda kõrvale paarilist, vajame turvatunnet ja ligikaudsetki ettekujutust, mis edasi saama hakkab.

Küll hakkab. Tuleb näidend. Ja raha. Raamatud. Ja raha. Lammutus ja ehitus, jootjad ja uus peldikupott. Ja aiaiaiaaa. Kui nüüd oma kumiseva pealuu seest järjestikku ja õigeks ajaks artiklid kätte saaks… Ma tean, et peaksin ära sõitma. Nädalaks vähemalt. Tänan soovitamast. Kolmapäeval saab mu tütar 23aastaseks. Ka Indi klassiõel on sünnipäev – nii, nagu pühapäeval oli ühtaegu nii lapselaps Lumil kui ühel higitelgis olnud piigal kui mu papal sünnipäev. Aastas on vähe päevi. Jagame. Ja meid kõiki kipub vähe olevat. Eile õhtul helistas sõbratar ja luges südaööl luuletusi. Hommikul enne seitset räägiti mulle telefonis sabaluumurrust. Mille taga ma aiman täpselt seda, mis seal taga on.

Kuna mul tuleb praeguses vaimses seisus ainsana hästi välja raamatute lugemine, loen Egon Ranneti „Seltsimehed Torist“ – Kallaste soovitas, Raamatukoi kodukas näitas ta ette ja kätte ja täna jõudis Smartpostiga kohale. Jammi. Ja natukene appi. Või siis pigem ikka jammi. Aili Kirst Saaremaalt küsib aegajalt, kas ma ikka ütlen endale, et olen tubli – kui nii palju on tegemata, ei ütle, kui ütlemata jätan, ei jaksagi – ja kui ei jaksa, on paanika. Nii, seltsimehed torist, ma tulen!