18.-19.detsember

Riskantne on hommikul ette väita, mida Soone talus täna tehakse. Ma loodan, et me toome Indiga kuuse. Ja tuleb apiteraapia – mesiravi – talu perenaine Ene. Ja ma lähen seni Aunega kohvikusse, kui Indi jõululaadal hängib – raamatust rääkima. Misjärel on jõulupidu, kus Indiisu laulab ühe soolo, kooriga kolm laulu, tantsib, näitleb ja… midagi oli nagu veel. See võiks olla tänane päev, millele järgneb kodune tütretütre hoidmise päev – Anthony tuleb appi 😀 – ning pühapäeval läheme Indiga Terje juurde Mahtrasse toomapäevitama – pole mõistlik kodus mõtiskleda, kuna on mu isa ja esimese hobuse lahkumispäev.

Tony lubas ekstra migreenirohtu tuua – ehkki ma pole üldse kindel, kas pühapäevast tänaseni lainetanud-kollitanud Härra Migreenist üldse lahkuda tahangi. Olen suutnud tükkis sellega kirjutada Kaunitari ja koletise sõbraliku analüüsi. Vedanud Indi sõbrad Rapla bowlingusse sünnipäevapeole. Sealt, tõsi küll, põgenesin postkontorisse, loomakliinikusse ja Marju kohvikusse.

Loomakliinikus kuulsin Rikalt, et pole ainsatki lamba kõhuhäda ega üldse lamba rohtu. Soovitas anda midagi. Ma andsin niigi. Kõigepealt ühele, siis juba ka teisele utele. Kaks noort samas seisus – seisavad hangununa karjast eemal, ei söö, ringutavad – kõrv kikkis, silm selge, hingamine korras, palavikku pole – ei söö – pissivad. Ei ole ei täis läinud ega ummistunud, ei teetanus ega listerioos, ei ümber indlemine ega abort. Müstika. Õieti sumo. Installin neisse päevalilleõli söepasta ja glükoosiga. Täna süstisin vitamiini ka. vahivad mind, nagu rahvavaenlast. Dr. Tali oletas täna, et neil on kõik kokku langenud – külm ja niiske, tuul ja halja kadumine, tiinus ja kasvamine – ühesõnaga kaos. Istuvad nüüd kahekesi sees, ei söö, õnneks joovad – ja vahivad mind nagu määääärtrid.

Otsustasime Indiga, et mingeid hinnalisi operatse-visiite ei tule – kui loodus tahab, lähevad – kevadel sünnivad uued – ja me ei maksa tema tulevast jalgratast looduse vastu sõdimise eest – sõidab siis lamba seljas kooli vahet vei? Kui sõidab. Ikka mina tassin. Mu suurim pahe emana on kõigi oma laste ja loomade ärahellitamine. Ja siis olen hädas. Mää.

Marju kohvikus kirjutasin kahe loo teljed. Neist üks läks Eesti Naise veebruari. Teine alles otsib kosilast, sest on väga spetsiifiline – aga see-eest ülisuur töö. Vähemalt on mul süda rahul ja meel rõõmus. Kui pea niimoodi ei lõhuks. Ah, lõhub ka rõõmsalt. Reti sünnipäev oli üldjoontes migreenisõbralikult vaikne – ainult plikad läksid tülli, sest tädi ei oska end susliku eest kaitsta. Õpib.

Mulle püüab lakkamatult helisev telefon midagi õpetada. Õhtul vestlesime pikalt Margotiga – maffiast, ristirästi käsistjalust seotusest, alandusest, ebaõiglusest, abitusest, ülemaksmisest, alahindamisest…  leppisime kokku, et kui oleme lähiajal mõlemad oma tagala kaitsnud, võimaldame maffiale nende auga teenitud kuulsuseminutid.

Öösel nägin unes Gotlandi. Oli Visby kirjanike pansionaat – aga mulle anti kolmetoaline apartement, et sinna minnes kaasas olnud hulga koerte-kassidega ära mahuksin. Kasse-koeri-jäneseid-merisigu toodi järjest juurde. Kaks tuba täitusid, nii et ma ei saanud enam kirjutada ega hingatagi – läbi kolmanda väljudes kohtusin seal Tajaga, kes imetas pruuni-valgekirjut jässakat vasikat. Mõtlesin ehmatusega, et jätsin sellesse loomitäis kirjanduspansionaati ka oma kassid… Aga juba ärkasin keset kasse kohutava peavaluga, mis on öösiti kolmest kuueni kõige jubedam.

Hommikul oli kirjatöhe – mille õhtuks ikkagi õnnelikult finišeerisin – sukeldumisega see väike viivitus, et oli kolm pikka telefonikõnet. Ühes analüüsisin lähima sõbraga lammastega toimuvat, revideerisime toimunut, tegime plaane – ja otsustasime 31.detsil ainult iseendale telgi teha. Enne Kõue partit. Üliõige. Esiteks on mu kallis kaim selleks ajaks peast juba sajaga jõuluvana – teiseks ma ise kavatsen selleks ajaks kahemehe mõisanäidendi endast väljutada – kolmandaks tahab pühapäevase tseremooniaga kaasnenud egode ristlemine, mägra maja fenomen ja jahmatav uugapuugapimedus klaarimist. Kodu tänab ja naeratab. Teeme ära.

Pildipakki kirjastusse laadides… kiilus kõvaketas kinni. Tegin ccleaneriga suurpuhastuse – nagu emand, nii arvutt – hea sai, kiirenes ja rahunes, aitäh. Jälle pikk telefonikõne lauljannaga, kes… okei, ei räägi isegi teemast. Maailm on haige ja katki.

Tegin tolmuimejaringi, puhastasin arvutite ja teleka, tahvli ja telefonide ekraanid, pesin põranda. Hea sai. Koolist tõin lisaks Indile veel autotäie tibinaid – jurrasid pärast söömist petshopitega – ja Indi arstis astelpajuvaseliiniga Bella silma. Ei taha paraneda – kihvajäljed nii üla- kui alalaus – ja leemendus nende vahel. Rebane või trrteabkes, igatahes nadi jõulumeik.

Bokse tehes – kiidetud olgu puhastav-tasakaalustav kvaliteetaeg – päriselt ka! – mõtlesin järele, mida põnevat ajakirja Naised kaanelugu mulle jutustas. Just mulle. Lugejale jutustas see kolmest vahvast plakatist. Mind kirjeldas plakat heljuva spirituaalina. Ja hämmastas sellega, et autor Greta, kes mu elu ja laadi teab, kõik nii nunnudasti kirja pani. Tuttavad, kes jälgivad viis-ühes tööpäevi, mõistavad loomulikult, et heljuva spiritirina saab minusugust moodustist see, kes kõrval olles ei näinud ja neli aastat pole kõrvalgi olnud. Võib-olla oleks huvitav omavahel tutvuda. Ent see ei olene minust. Nagu ka mitte vildakas avalik immits – Indi klassijuhataja istus klassiga siin piknikul käies jahmunult õuele ja ütles: ma arvasin, et oled muretu lillelaps, aga see töökoorem… Vot jah. Tuleb tulla. Istuda. Jälgida. Mitte tunnustamiseks. Kasvõi iseenda tundmaõppimiseks. Kuivõrd igast lapsest pool on tema ema.

Puhast allapanu vedades mõistsin, et mu uforaamat on tõesti täispank. Lihtsalt.

Ning hobuseid kuivatades rääkisin dr. Taliga lammastest – kusjuures tema oma Rõõmu talus jooksutas samal ajal enda hobuseid kuivaks 😀 Kui kaks sassis utte eraldi boksi arreteerisin, helistas metsataat – tegime 10. Ja 11. jaanuari plaane – mu jaanuar näeb juba päris uhke välja. Ratastel. Kõik kõik on uus – millal? Ehk looma-aasta vahetumisel? Määää!

Seoses kadukaga kütsin mõõdukalt sauna ja pesin saunatäie pesu – linad-padjakad – helistas sõbratar, kes mõne päevaga on stabiliseerumise asemel psühhoosini jõudnud. Ja ma ei saa teha muud kui kuulata. Teise käega puid tassides, pesu tsentrifuugi tõstes, sööta mõõtes, kassiliiva vahetades, lastele teed keetes…  Kui ahjud olid küdemas, viidi külalapsed kodudesse ja meie Indiga sukeldusime lauta – üks uttedest sai korraliku pidemetäie dopingut, kõik said vitamiinisüsti. Ja mu tütar kiunus naerda osavuse üle, millega vintske looma pikali keeran ja otsa istun. Jajaa, heljuv spirituaal, kontrolliv sõrm looma pees – elu on tõesti imeline. Päriselt ka.

Sest mulle on sirgumas võrratu liitlane. Ilutulestiku paugu peale – muide, kui Karekaga Pärnust tulime, lendas üks rakett Kaereperes autoninast 5 cm mööda, kümme meetrit enne seda pidurdasin, sest teadsin, et laeng tuleb, poleks pidurdanud, oleksin teise paokil aknast sisse saanud, aga sellest etteteadmisest pole vist mõistlik rääkida, spiritiri ja muujamääblinn… – paugu peale niisiis panid hobunad jugama. Just hetk enne, kui nad tallitada tahtsin. Hüüdsin. Nibiru hüüdis vastu. Galopp kottpimedas. Läksin nende juurde ja ütlesin, et paks vanadaam ei tohi perutada – järelikult jäävad nüüd kõik silmapilk seisma. Tänu sellele, et näen pimedas loomade helendusi, nägin ette, mis tuleb, surusin jalad kõvasti vastu maad – ja jäin püsti, kui Nibiru minu juurde kihutas ja end vastu mind pidurdas, kraeks kaela mulle. Kõik teised tulid selle peale samuti mu ligi. Tavaliselt lähen matsaka Maruusjaga ees talli, kõik see moor lirtslärts sabas. Seekord läksime kobarana. Hoidsin Nibirul kaelast kinni, Taja toetas lõua tema taguotsale, Namaste taguots oli minul näos – jummel, kui suureks mu lapsed on kasvanud! – Mann sibas tihkelt Namaste vasakul ja Maruusja paremal küljel. Kobar. Tänu Nibiru vaprale ja nutikale orgunnile. Aitäh, tirtstibin!

Vastasin just arvudinas paarikümnele kirjale, ahi küdemas, jalad sooda-soola kuumas vannis, mudamask näos – ja väimees teatas, et jäi Hageri-Kodila vahel teele. Õnneks jõudis tütar uuesti helistada enne, kui Indi autosse tarisin ja päästetöödele kanisterdasin 😀 Tütar aga ütles, et sai sünnipäevaks kaks klassikalise massaaži pooltundi, läheme koos – ega ta minuta talinatesse saagi ju.

Arutasime just MidliMadliga tuhandeid asju, kui helistas üks mu ammune õpetajannast sõbratar, kes elab elu, mis on ristand Keskearõõmude õpetajapaari draamast, pilvedealuse Eeriku haaremist – C-komando lendas juba laivi, kohtume õpetajannaga jaanuari teisel nädalal, vaatame…

Ma olen viimastel ööpäevadel tunde ja tunde inimesi kuulanud – ja veendumusele jõudnud, et kriis on lõpusirgel. Nii tahaks, et tänased tiined õnnelikult maha saaksid – seega paluks totaalsele kriisile õnnelikku lahendust. Ehkki see neurootiline-psühhootiline-uimas-ahastuses-nihkes seisund, millega inimesed end tühjaks räägivad, plakatlikke intervjuusid annavad ning tegelikult nii ennast kui üksteist hüsteeriliselt ja harukordse jõhkrusega hävitavad, on mu meelest kulminatsis. Või pole veel? Edasi, kentuki poisid, valu punanahkadele! Karekunniga täna pikalt asjade olemust tutkides ja tuustides sündis mu silme ees meie näidendi üks stseen – sellest edasi-tagasi-üles-alla kogu lugu juba rullubki – see on katastroofiliselt naljakas ja sümboolne, tegelik ja tuhandekihiline stseen. Rohkem ei räägi – päkapikud ei luba 😀 😀 😀