20.detsember

Täna on ringi täitumise päev. Ammu juba on olnud. Just see päev kõigist võimalikest päevadest aastas. Täna aasta tagasi juhtusid sündmused, mis inspireerisid peatüki minu triloogia esimesest raamatust Tuusik teisele kaldale. Täna aastate eest lahkus minu isa. Ja teise arvu aastate eest suri minu esimene hobune. Jäljed sellest on triloogia teises raamatus Anita ja UFO. Täna sai ring täis. Mu papa sai endale ka lamba. Kelle sünnipäev oli mu isa sünnipäeval, mil ilmus ühtlasti see UFO-raamat. Täiesti ootamatult – rahulikult ja leplikult toimus see kõik – ning nüansid inspireerivad nii minu triloogia kolmandat raamatut Ingli puudutus kui peatselt valmivat näidendit TÄISRING. Kui kaksikleegid kohtuvad, võib ringi spiraalne täitumine uskumatult võimenduda – see on natukene hirmutav, aga väga ülendav. Kaksikheeliksi tähelend. Kerisekivid lõhkevad, juhtmed sütivad, iga sõna realiseerub hetkega ning kaksikleegid laulavad väga rahulikult improviseeritud laule end ootamatult ohverdanud lambale, kelle minekus on vähemalt kümne kihi spiritiri sõnum, lahendus – ja taas ringi täitumine. Paluks mitte ehmatada, et Indi nülib ja tükeldab – ta teeb seda juba neli aastat, ta kõneleb sel ajal lahkunuga rahulikult ja rõõmsalt, ta läheb pärast teistele loomadele teatama, et kõik on hästi ning ta puhastab sellega olijatele ja tulijatele õhku ja teed. Päike tuli välja. Rahu ja vaikus. Ja kui me tütre ja tütretütrega metsa kuuske tooma läksime, hakkas lumekest lemmetama. Hobused mõnulesid äsja ette lükatud värskete heinarullide ümber, kanad pidutsesid ja koer ägises… Elu. Hämaras metsas ütles mu tütar: kuusk kutsub sealt – tal on kitsas ja ta ei kasva suureks. Tütretütar ühes ja kirves teises käes, järgnesin kuulekalt – mu väikesel Meistritaril oli õigus, nagu alati. Kobaras kasvasid suur kuusk, jumakas kadakas – ja väike kuusk. Täpselt õige ja paras – ja on nüüd mõnusalt ehitud ja esimesed laulud ära kuulanud. Tantsisime ringi täitumise puhul ilma muusikata lastega hoogsavaikse tantsu… Täna on ringi täitumise päev. Aitäh.

Ja see on kõigil. Telefon ja kirjakast helendavad. Mu sõbratari parim hobune hukkus mahakukkunud elektritraadile astudes. Olgu meil rahulikku meelt kogu toimuvat kaost ja vart mõista ja arvestada ning alandlikult tänada. Ka siis, kui jälle lendab rakett autoninast viie sendi kauguselt mööda, jälle… ja nii edasi.

Põgenemeeeeeeeeeeee! Kui end eile varahommikul vastu kuuenda päeva vasakule poolele koondunud peavalu käes voodis istuli ajasin, oli une ajal otsus sündinud. Ei mingi heljuv spiritiri, vaid vägagi maine. Õieti küll maast lahti ehituv. Alustame sõbratar Kadri ja pojaga jaanuari alguses kohe talli pealt osbplaatide lahti kruttimist, hästi läbimõeldud strateegia abil saab minu magamistoa juba talvel teisele korrusele ehitada – ja sauna majja üle tuua. Põgenemeeee valesti pargitud ruumide lõksust, ühesõnaga.

Esialgne teise korruse ehitus algab ülevalt lakaluugist, kui toakarp üldjoontes valmis ja väljast soojustatud-tuuletõkestatud ning altpoolt trepp vastu tekitatud, siis saame end ülevalt alla saagida ning moori magadiskambri ülejäänud tubastiku külge lahti ühendada ja kokku lahutada 😀 Sellised heljumised. Pelmeenid silmade all. Öistest püherdamistest. Hõõõh. Ainuüksi koos voodiga kolimise mõttestki hakkab parem 😀

Issake, mul tekkis just mõte. Praegustest vooditest saavad karkassid. Aga see on kindlasti heljumise valdkonnast, konsuldin väimehega. Nagu ka sauna elektri asjus – eile õhtul pärast pesupesu kadus poolest saunast elekter. Hakkame, mehed, minema…

Ei tea, kas jõud taastub ringi täitumisest, äkiliselt aktualiseerunud plaanidest või dopingust – lisaks noortele uttedele manustan vitamiini, liigese- ja südameväetist ka endale. Jah, panin apteeki uue peldikupoti summa – aga kui ma ei kesta, ei istu keski ka sel potil.

Ja siis selgus, et mõte materialiseerub hetkega. Põlvini muda muserdused ajasid mu eile pöördesse  – sitakäruga kakerdamine võttis kohutavalt aega. Valmis pakitud heinarullide peal tahtis Maruusja oma mudaturses jalgu puhata – ja ma karjusin ta peale, nagu trompet. Vanamoor ei liikunud, tema värisev lõug vahtis mulle mornilt näkku – ma ju tean, et sind pole vaja karta.

Kui järgmise kärutäiega tulin, hammustas vana mõrd Tajat tagumikust ja see jooksis mulle otsa – lõi mulle lõuaga obaduse kuklasse… Muhk on. Aga pärast seda pole pea enam valutanud. Miraakel muidugi 😀 Paugu hetkel huilgasin, et ma saadan ta tõpra Tartusse – proovigu järele, mis tunne on, kui sind üks kord aastas armastatakse.

Taja põgenes padugalopis kopli tagumisse otsa ja piilus mind puu tagant, mis on mu hobuste kirik. Palusin vabandust. Viha vabanes. Ja lendas oma elu elama. Läks see, kelle aeg oli siseorganite rasvumise tõttu minna. Ja kes oli ses energeetilises kompotis võtmeisik.

Lipametsa mesitalu emand Ene ja tema tooted, Brita kook ja seleen lammastele jõudis just siis, kui keset kööki aurasin ja üha uutele telefonikõnedele vastasin. Katastroof. Maailmalõpp. Paanika. Kõigile helistajatele pidin Looja tahet selgitama – mitte lõpp, vaid algus, õnnistus ja uute uste avanemine. Nüüd kohe. Emand Enega sajas suunas sugenenud juttu jätkame 24.detsembril tema pool. Enne seda lähen metsatalust läbi. Ja pärast seda kirikusse. Väga sügavale sisse.

Mis puutub seleenisse, siis see on väga valus surakas – või läks mu laeng lamba kaelanärvidesse – naerukoht oli mustangina mööda lauta pukitav utt, kindel, et tiiger on turjas.

Viisin Indi kooli jõululaadale, ise jooksin ühest küljest justkui amokki, teisalt oli kõik sekundi, hingetõmbe ja pisifakti kaupa paigas – pria, hambakliinik, 1001+ kodumasinat… sealt kuulsin, et Rapla spordipood on RA taga. Kappasin sinna, vaatasin koha ukselt eksimatult palliriiulisse, müüja ütles, et üks on – adidas, kirju ja rõõmus vutimuna 😀 – ja teeb 20% alet ka veel. Palun jah, maailma ainus jalgpall täpselt seal mu pojale jõuluvana kotti Soone päkapikkude poolt…

Aune Pastiga Galeriis oli soe ja ootuspäraselt laadiv-huvitav vestlus. Koolisaali tormasin minuti pealt. Ja tänasin taevast – ei mingit cocacola tingeltanelgit – saalitäis jõulunoori pööras kogu ameerika maitsekaks naljaks. Jõulunoori sesmõts, et viimase klassi poisid olid kõik erinevate maade jõuluvanad – vaimukad ja tasemel.

Kuni Indi sai tunnistuse, lendasin jaama ja võtsin rongilt Kareka – kellel pidi olema lihtsam siit tänastele televõtetele spurtida – ent ta jäi hiljaks, sest pääses alles lõunasele rongile, sest…

Eile õhtul igatahes oli lamba emmemine, saun, kuhu Karekas palvetama jäi, kuni toas kirjadele vastasin ja olukorda enda arvates kontrolli all hoidsin.

Hilisõhtul helistasid Paadremaalt Heli ja Tiina – mu lauljatarist kooliõde, kellel on täna Paadremaal teenistus, meie preestritar Tiina teenib ja läheb pärast Heli juurde ja mina hoian lapsi. Nende klaasteedega ei oleks ma ühelgi juhul nagunii läinud. Jõudsime Heliga järeldusele, et Rapla on endiselt Pärnu-Tallinn-tee ääres. Helistas veel pihilisi…

Tegin rikkaliku õhtusöögi südaööks, töötlesin fotod.
kui Karekale sauna seltsiks läksin, oligi peatükk „lõhkevad kerisekivid“ ning sauna eesruumis mediteeriv  Karekas oli unes voolu all. Korduva ja painava õudukana. Voolu all, voolu all… Hommikuks oli mu sõbratari hobune voolu all ning Mihkli tulles selgus, et ka meie kõik siin – kusjuures ammu. Arvasin, et lauda-töötoa elektri korrastamisega on pärdikuvärdja geniaalne käkerdamine tuvastatud-heastatud, ikka veel oli – kusjuures igas suunas ripendavate loendamatute pinge all juhtmetena, mille ümber ma pidevalt oma viljaämbrite-värkidega kohmerdan… Ring sai täis.

Kõigil. Ainult kõik ei tea seda.

Minu unedes põles Kuningas. Püüdsime tema beetast vennaga teda aidata, tema naine oli läbipaistvana kusagil heljumas – Kuningas põles esmalt servadest – huuled-kõrvad-sõrmed – siis üleni – külma sinikollase leegiga.

Kahtpidi mõistetav.

Ring sai täis ka sellel unenäoseltskonnal.

Täna, papa Harri ja hobuke Veneetsia surmaaastapäeval astusin lauta hetkel, mil lammas Ogaliku süda just lõhkes. Lennutasin Kareka pidžaamapükstes voodist otse lauta – jõudsime! Bokse tehes mõtlesin Dardo kõneldule – uforaamatus jäädvustatud – ja sain järsku aru, et ta ütles palju rohkem kui mõistsin. Nüüd mõistsin. Ilukirurgiline sõitvate katuste projekt sai uued dimensioonid ning eilne Taja sajatamine – mine proovi Tartus, mis tunne on, kui sind üks kord aastas armastatakse – õpetas mulle apostliku pihi põhitõdesid. Mõtte, sõna ja teoga materialiseeruvat maailma mõisteti siis – aga nüüd mitte.

Kui aidas, kus Indi ja Karekas tükeldasid, hinge tõmbasin, naersime mullu samal päeval toimunu teemalist peatükki Tuusiku-raamatus. Mu isa naeris ka. ilmselt ka hobuke-Netsagi…

Öösel oli kirgas tähistaevas. Ogalikuga lõpetamise järel tuli Päike välja. Lasin noored koos teistega tunnikeseks õue.

Lumi lemmetas ja haudvaikus oli, kui tirtsudega kuuse järele läksime.

Mind your mouth… aisakell!

Perssekellad!

Enne kui Reti ja Mihkel Pärnusse sõitsid,  vaatasime väimehega kogu veidralt asetseva materjali üle, ta mõõtis mu ülemise toa, enne kui noored teele asusid, palusin heita viimase pilgu sauna elektrile – ja siis ta avastaski, et olin päevast päeva pärdikuvärdja ebardliku teenena surmasuus olnud… nojaa, kes ei oleks. Mõnel hetkel tuleb meelde.

Ring täis. Pusletükid igal sekundil paigas. Ka koos kitarri-Kaupoga heinarulle veeretades. Rulid jahmatasid teda oma kaaluga. Hihii. Me siin pole papist poisid. Me saadame sõbra Kärusse jõulupeole, kingad servani täis seda ja toda 😀 😀 😀

Toas oli tüdrukutel avatud loomakliinik – Indi ütles kodu mängimise jutu peale, et tal on kodu, ta ei mängi kodu – küll aga hakkab ta mängima oma tulevases suures teatris, mis hakkab töötama kõrvuti loomakliinikuga.

Mida muud oskakski unistada Meistritar, kelle mama Saara pani aga taas uksest välja, ute õli-glükoosi-doos ühes, koera silmasalv teises taskus. Ja mis saaks olla suurem kui ute rõõm õhtuse pidemetäie üle – magus ju!  – tõusis mu najale püsti.

Nüüd sõidame tüdrukutega Hausisse – seal on kergem Hannaga tududa – homsel Toomapäeval tuleb ohvrilamba pakkimine, kogu kaadri emmemine, paar miinuskraadi, mis on Maruusja jalgadele tohutu kergendus – ja õhtupoolikul Terje juurde minek. Aitäh.