24.detsember

Täna on kokkuleppeliselt Jeesuse sünnipäev. Selleks, et kokkuleppeid meelde tuletada, teeb Jumal aegajalt väikseid ilusaid žeste – süütab õhtul pliidi alla valmis pandud tulehakatuse ja halud eelmise päeva miilavast söest nii, et ärkad jõululaupäeval kell viis pliidiküdemise soojadesüdamlike praksatuste peale, heiskab su kodu kohale kõige uskumatumal ajal vikerkaare, et teaksid, oled tal meeles – sokutab su taskusse lõhnaõlipudeli, mille saad ootamatul kohtumisel kaugele kallile kinkida, pistab su ostukorvi värske Maalehe, kus eranditult igal leheküljel on sulle midagi eluliselt olulist – ning sellest pole lugu, et kilusid, mida tegelikult ostma läksid, ei ostnudki 😀

Täna tõid Retid oma oodatud ja ootamatule jõululaupäeva visiidile ilmudes mu kilud ikkagi. Sajandi parima stritsli, sokid, lõhnaküünlad ja Slavka – Mihkli isa – tehtud lõikelaua. Tänu sellele ajasin kolm vana vastikut lõikelauda ahju. Ahju läks ka 7 aastat vana roosa tolmulapp. Ja veel ühtteist, mis ülearuseid emotsioone tekitavad. Mis stritslisse puutub, siis täna oligi maailma parimate stritslite päev. Ka Lõpemetsa mesiravitalus oli pereema Ene emme tehtud võikringel, mida võis sööma jäädagi. Aitäh.

Seal Polgu talus – nojaa, lugu käisin tegemas, nii et varsti saab lugeda – oli koos nelja põlvkonna naisi, mesilasi ja unistusi. Uurisime nende traktorit nimega Kõta – ja kuulasime voolikuga mesitarude sisemust. Sellest tekkis täieline katarsis. Jõululaupäeval otse kõrva sumisev taru… Ene tegi mulle šokolaadi-kaneeli-massaaži – selg, õlad, kael, nägu ja pea. Aisajeerum, kui hea.

Sellest veel parem oli Sally musi. Kallistasime sõbratariga – minu kalli mustavalgekirju maismaadelfiiniga -, haarasin Indile kootud kaunid sokid, Babsudele liha-värki – ja vajutasin üsna magades koju. Sest varahommikul kirjutasin Ingridi teksti ning õigupoolest kavatsen kohe praegu ka Mee-Ene loo telje visandada ega näe selles vähimatki pattu.

Üle paljude aastate olen jõuluõhtul omaette. Tuli ja loomad. Bella norskab diivanil, kassidel on leso peal sussid püsti, lambad-hobud said jõulukingituse – Leedu krõbinad – õunu ja porksi – ja ma ei pea mitte midagi.

Ei pea samu ja samu laule laulma, mida võõra plastmassi eest läbinähtavale jõuluvanale lauldakse, õhus pinged ja konkurents, sajandite taak, mille sentimeeterhaaval oma elust välja tõrjun. Seda käsivad ka eranditult kõik uut aastat prognoosivad maagid – välja kõik vana ja vaevaline, pidurdav ja pahandav – roosa trjapka ees, võõra naise vara järel, kulunud ja ebavajalik aut-aut-aut!!!

Ei mingeid sundsuhteid ega maske, rolle ega trrteab, mille nimel pingutamist. Ei kütuse ega energia kulutamist – oma kodu, lumine ja puhas vaikus.

Ei pea mitte midagi.

Seda otsustasin juba hommikupoolikul. Kui boksid-puud-pesud-lumerooge-põrandapühk pärast kirjutamistunde sooritatud, olin maanteele sõites nii mõttes, et keerasin paremale, mitte vasakule – sõitsin Raikküla poole üle Kehtna-Põlma – seega tegin oma ringi ümber Peetri kiriku vaikuses ja üksinduses. Kummardsin Neitsi Maarja ees. Omade asi… Jeesus-jõnglast ülistab täna kogu kristlik maailm – ema on oluline. Mis iganes – alati ja igal juhul on. Aamen.

Puhas ja soe. Saunatatud ja vaipu-patju lumes pööratud. Noorrahvast ka – need hüppasid  saunast hange 😀 Söödud ja partidringitud. Pildistatud ja mõtiskletud. Esmaspäevaseks Tartu-sõiduks asjad valmis pandud – viin Brigita 18aastaseks saamise puhul üle antavad asinad talle ära, sest vaealt ma veebruaris Tartusse lähen. Jaanuar tuleb nii toriraamatusõitude-tihe, et ait oskada… Päris kingitus täiskasvanud noorele daamile valmib Jõgeva Skineksis – ja valmis, üks noor inimene ongi täiskasvanu. Ema ja lapse nagunii-sideme kõrvale lisandub täiskasvanud inimeste sõprus koos kõigi sellega kaasnevate õrnade nõudmistega.

Minu kiri Saaremaale: Kullakullakullakene

Kati lugudesse ja lauludesse – enne tegelikult küll ajakirja Eesti Naine 😀 – kirjutame kevadel, kui Sinu hiide tulen. Sinu hobulugu peaks inimlikustama-väestama hoburaamatut – ja olulisimad on siin hobuste nimed. See peab olema Saare Aili hümn Eesti Hobusele.

Minu isa ja esimese hobuse lahkumispäeval sai Brigita lammas – 6aastane – püsti tõustes infarkti – hea, et sõber öömajal oli, maine kest ei läinud raisku. Lamba, mitte sõbra 😀

Ja mina ei tundnud leina. Tänu ja kergendus.

9aastane Alfa-mammi, üliintelligentne lambamoor, leinab – esimese ešeloni teekaaslased ju. Tean, et lambaid ei hoita üle 7 aasta karjas. Juhul, kui nad pole lemmikloomad. Aga nii, nagu vallatukurvilise Terje taimed on lemmikud, on ka minu loomad pere – jah, paar korda aastas välgub paratamatult nuga – aga enamasti lähevad noored siit suguloomadeks. Ei, ma ei saa endakasvatatud varssasid müüdud. Saarde tulnud Napoleon oli erand – edasi on sedasi, et siin nemad nüüd on 😀
Ja tean Su öid, mida kirjeldad – lambaid ma nõnna passinud pole – Taja 2 poegimist küll nii, et hing tahtis välja minna.
Aga meie saame alati hakkama.

Minu 6 aprillis ja 1 mais poegijast 4 on esmapoegijad. Aga ma olen nutikas – väimees ehitab selleks ajaks elumaja ja lauda vahele ukse tagasi – kinniehitatud ukse taasavastamise rõõm, mitte enese läbi maakivi rammimise vaev – mis Sa hing ikka muud tahta igatsed kui rõõmu.
Jah, ütlen endale, et olen tubli – nagu käskisid – sest ma olengi aina üleinimlikult palju teinud – taeva abiga – kui Jumalat ei sega, teeb tema poole kangelastegudest ära, mille tegemise peale me ise ei tulekski.

Väimees hakkab nüüd üsna kohe mulle teisele korrusele tuba ehitama. Kui see olemas, tuleb minu tänasesse magamistuppa saun. Vana sauna ja tallipealse materjalidest saab aprillis uus tall elumaja külge – samas mu selja taha, mitte külatänava poole, nagu praegu – ja nagu hobunad üldse olla ei taha.

Uus tall tuleb inglise tüüpi – igaühel oma boks ja uks – vahekäiguta – aga ühise varjualusega – ja ühtse soojendusega tornjootjaga. Vana talli ja sauna kohale tuleb otse öeldes maneež, ametlikult varjualune – suvel on ta külgedelt lahtine – talveks ehitame heinarullidest seinad, mille kevadeks jälle ära sööme 😀 Norras, nagu pärast asja välja mõtlemist kuulsin, on sadu selliseid maneeže ja lautu-talle 😀 Leiuta veel jalgratast siis…

Hoopis www.sami.ee piilun 200-seeria laadurit – heinarullid, sõnnik… Aitäh, päkapikud, kes te seda piilumisejuttu siin märkate ja silmas peate 😀
Vot sellised tallide ja tallede lood.
Usutavasti saad oma hobulaulu loomisest palju rõõmu tunda – kirjutamine on puhastav ja kirgastav moodus endale ja kogu maailmale kallimusipai teha, kullake.

Loodan, et mu uforaamat jõuab veel sel aastal postiga Sinuni, püherduse sooritan Saarde tulles tagantjärele. Kallikallikallikallikalli

 

Kiri Helile-Aitale-Haldile – mille peale Haldi Fort Lauderdale’ist helistas ja pool tundi südamest südamesse kõneles: Armsad emandad,

kirjastus Hea Tegu saab väga tõenäoliselt TÄNA mu ufo-raamatu kenasti posti – autogrammid sooritan, kui kohtume. Ja me kohtume kindlasti. Maailm on väike ja aeg lühike.
Kahe ootamatu sügisese kaotuse tõttu läheme kevadele vastu vaid seitsme lambaga – suvel olin nõutu, kuhu mahutada kõik 17 – õnnestus kõikjale jagada-sättida…
Vana mära, kes juuni keskel Nelsoni juurde läks ja augustini muudkui “indles” ning suvi otsa seksis ja augustis raudadega torika käest siukse kesta sai, et otsad pidi andma, on nüüd ilmselt kuuendat kuud tiine – Niilus Bonus Murutari selg on vasakul, jalad paremal ning näib, et saame maikuuks talle mängeldes ka uue talli valmis. Kahe aasta eest eelistas Maruusja küll hobuste kirikus, koplinurga suurte puude all sünnitada.
Ma ise sünnitan siin laste Tartus-olekut kasutades aasta lõpetuseks näidendi, tükk üks, kohe jaanuari alguses väljastab Tammerraamat meie-Ulmaniga ammupraadinud lasteka, – Hobuse-aasta lõpeb mu jaoks läbi jaanuari-veebruari Tori-raamatu kokkukirjutamisega – ning kevadesse kappan ühtaegu nii olemasoleva kui üha täieneva Ingli puudutuse raamatu kirjutamisega.
Samal ajal ehitavad-assisteerivad siin väimees-tütar-tütretütar – äsjane paarpäevak lapsehoidu näitas et Hanna-piigaga koos on nüüd võimalik nii ehitada kui kirjutada – saab märtsis kaheseks ja juba vägev võitluskaaslane. 21. ja 23. märtsi Jäärad omavahel 😀
Olen tänulik ja õnnelik, et ühine töö ja tegevus toob vanima tütre peret sageli siia – vanema poja Soonele-saamiseks pole mul ei võimalust ega hasarti. Keskmise tütre sain eile vähemasti autoga bussile viia – pool tundi poole aasta tagant on kenasti kontsentreeritud vaakum. On nendepoolsete sammude aeg. Ükspäev. Teisehomme. Ema olen alati ja igal juhul. Sõpruse-usalduse-koostee õrnaks ja nõudlikuks rajamiseks on vaja midagi väga tihedamat kui vaakum. Mina püüan siin selleks puhuks, kui keegi huvitub, kenasti olemas olla…
Teie kõigi jaoks ka.
Kallikallikallistan
Maavanaema

 

Endamisi tänan Dianat ja Karekat, kes – minuga väga samalaadsetes eksistentsiaalsetes kataklüsmustes sahmivad, nagu kaksikleekidele kenasti kohane – et ma tänu sellele ühteka-fenomenile võin mahaistumise ja nutmahakkamise asemel kopsud tühjaks lasta. Eiolepõlevaja vales suunas unnata. Ja õige suuna eest ma neid kaht tänangi. Karekas tänab kah:

Kas keegi on kokku lugenud KÕIK lehed puudel. Kasvõi ühelainsal puul? Mina ei ole. Ma pole isegi proovinud. Sest seda ei ole vaja. Ma tean, et nad on. Igal kevadel paisuvad pungad ja igal sügisel langevad lehed. Sellest teadmisest on üsna piisav, et oll rahul ja rõõmus. Sest isegi kui kuivab üks puu, sünnib järgmine. Mitte seesama, kuid ometi sama. Ja alati on ON. Ring toimib. Elu toimib. Miski ei alga ja ei lõppe vaid kestab kogu aeg. See ongi Wakan Tanka, Suur Müsteerium, iseenese ja meie kõigi Looja. Elu. Energia.
Ja ma pühitsen. Just nüüd ja just praegu, iga päev, iga minut ja sekund. Mis tähtsust on graafikutel ja skeemidel, kui kõik toimib niikuinii. Skeemitamata.
Mo sõbrad. Mul on põhjust rõõmustada, sest mu Hetk on imeline. Imeline oma vägevuses, igikestvuses ja uuestisünnis. Mo kevades ja mo suves ja sügises ja talves. Meis kõigis. Neljas Tuules ja Suures Elemendis. Igas Ilmakaares, mo Peres, neljajagsetes, tiivulistes, ujuvates ja roomavates kaaslastes, Taimerahvas, Kivirahvas.. Me kõigi Vanaemades ja Vanaisades.
Ma pühitsen vahel naerus ja vahel pisarais. Vahel oma meeletutes tegudes ja vahel läbi Laulu. Vahel olen ma endas ja vahel igal pool.
Ja selle kõige eest tunnen ma tänu. Suurt tänu.
Ausus, Austus, Armastus ja Alandlikkus. Kõik on, kuid me Hetk inimesena võiks olla kantud neist neljast A-st. Seda ma soovin uuele ringile minnes ajal, mil me võiks olla tasa ja kuulata. Kõigepealt iseennast, siis oma lähedasi ja siis juba seda paljut, mida meile Inimestena on antud kuulata. Seda jätkub.
Rõõmu, Rahu, Armu
Mina tänan!

Ja siit laulusõnad, mille aastate eest Heli Vahingule kirjutsin:

 

Laps kord loodi taevane ilma elama,

Lunastajaks sinule, kes mullast saadud sa.

Inglid hellad laulavad – inimene, rõõmusta!

Sinuga on Armastus, oh usu, looda sa…

 

Neitsi Maarja Petlemmas sai emaks patuta.

Puhas valgus süttimas, ka meid see ime äratas.

Inglid hellad laulavad – inimene, rõõmusta!

Sinuga on Armastus, oh usu, looda sa…

 

Maa ja ilm saab paremaks, on inglid meiega.

Lunastaja kehastus inimeste õnne heaks.

Inglid hellad laulavad – inimene, rõõmusta!

Sinuga on Armastus, oh usu, looda sa…