25.oktoober

Lauri, Ljadov, Olivia, Lillemees – see oli hõrk seltskond, kellega kaugelt pärast südaööd tänasesse päeva suubusin. Kes telefonitsi, kes tšätutamisi – oo hõrk IT-ajastu! Öösel olid mulle FBs sõbraks tulnud Coelho ja Castaneda (eesnimed küll mitte NEED) – :D! Süda oli rahul, sest Signe oli mu eilekirjutatud looga rahul, poeg nimetas mind tipptegijaks – nurr! – ja Pajode lugu sai samuti neile tutvumiseks saadetud.

Meenutasin ERRile Margus Alliksaare isikus, et 1993-1996 Õnnede näitamise eest on mul protsendikene laagerdamas.

Viirsalude lugu kirjutasin ajaga võidu – AnnaMinnat oodates. Nende tulekuga sai pool Liisu ja Pöialpoisi pesakonda sujuvalt meile. Margoti juures sünnib kohe uus sahmakas. Maa oli täna täiesti härmas – optimist ütleb, et seega saavad mudas müttavate hobude jalad varsti kuivaks.

Signe loo viimase versiooni luges läbi ka tema poeg Toomas Nepali mägedes, heakskiidetud teksti Naistele saatmise järel vestlesin puhastuseks Vahakulmu Ritaga. Misjärel sukeldusin Teenuse-Viirsalude lehmaratooriumisse. Nagu alati enne ärasõitu lõikas Termikas lõunat tehes noaga sõrme – hea märk! ;D

Reet käis Reneliiga siin ja viis Termika Raplasse asju ajama. On eluperioode, kus asjad kipuvad igal rindel ühe korraga inimesi ajama.

ERR juhatuse esimees Margus Allikmaa aktsepteeris mu meeldetuletuse, et Tõnis Kasel oli õnnestunud Õnne 13 lepingusse korduste protsentuaalne honoreerimine nihveldada. Sugugi ei eita, et iga sent on praegu väga teretulnud. Üksildase teenija juhtum hakkab katust viltu lennutama – reedel teen täieliku arvutipausi, pühendun lastele ja doktor Kiurule, kellega täna tutvusin.

Ristusime netiavarustes  lauljatar Velly Joonasega, kes elab nüüd Pärnu-Jaagupis ja ootab mind külla. Elukiri on minult temast loo tellinud ja ta on ka päri, nii et  see tuleb üks esimesi sõite, mille autoga teen, kui ta kunagi üldse Top-autost kätte saan…

Pisut enne, kui Reet, Renelii ja Tarmo Raplast prooviks ostetud pizzaga saabusid, küsis üks uus toitlustusettevõtjast sõber minult, milline pizzeria meil on. Olevat kuulnud, et mina, (aja)kirjanik pean siinkandis pizzaletti või suisa –ketti. Teretore!

Üsna õhtupoolikul jõudsid Soonele talvituma preilid Anna&Minna – mõlemad vendadest poole väiksemad, aga üsna seltskondlikud ja mitte väga lärmakad. Küll me sõpradeks saame ja koos talvele vastu läeme.

Emiseid siia toonud Lilian osutus ütlemata huvitavaks, teabest ja missioonitundest pakatavaks suurvaimuks. Kirjutame temaga reedel, kui ta oma beibesid sügama tuleb, loo ravimitest ja toitumisest. Täna aktuaalne teema oli aga aastal 2012 planeediga Maa juhtuv. Lilian ütles, et kaardid-skeemid-videod, mis praegu rahva käes ringlevad – ja mille järgi minagi Liust siia Soonele kolisin, olgem ausad – on NASA poolt riigivalitsuste käsutusse paisatud aastal 2008. Mõte oli, et inimeste seas paanikat külvama ei hakata, valitsused peavad evakuatsiooniplaanid koostama ja turvalistesse paikadesse rajama reservaadid, kuhu tuleval aastal rahvas ohtlikelt rannaaladelt evakueerida.

Samal ajal, kui mina püüan igasse võimalikku lukku hoiatuse põimida, pole riigiisad mitte midagi teinud. Irvitavad hoiatuste üle. Ei taha midagi teada sellest, et maa peal on saadikud, kes aitavad inimkonna – nii palju kui meid siis alles jääb – läbi apokalüpsise.

Apokalüpsis ise seisneb selles, et päikeseplahvatus süütab esiteks elektrisüsteemid – see tähendab, et need tuleb aegsasti ümber teha selliseks, et juhtmed saab maja tagant ära tõmmata, muidu süttivad hooned hetkega. Seejärel saabub kottpimedus 2-3 päevaks. Magnettormi laine peatab Maa pöörlemise – mille tõttu maailmameri paiskub üle kallaste ja kilbid-platood nihkuvad nii inertsist kui vee survest.

Tallinn upub Männikuni, Pärnu üleni, Haapsalu ammugi. Meie siin jääme kuivale. Kui pimedast väljume, on kõik möödas. Lilian soovitas varuda kalmuküünlaid – üks selline põleb 90 tundi. Jah, ma olen ka soola ja seebi peale mõelnud, mis seal salata. Ladu tuleb teha… ei ütle, kuhu. Aga Liliani väljaöeldu kinnitas – mu sisetunne ei peta.

Esimene katastroofilaine tuleb augustis/septembris. Teine, totaalne, detsembri lõpus. Dr. Kiuru kinnitas, et meid päästab sügav talv – oleme Päikesest sel Värava läbimise hetkel nii kaugel kui üldse olla saab. Ameerika ja väga paljud teisedki maad lakkavad totaalselt olemast.

Kui ma seda oma neil-mail elavaile sõpradele ütlen, kehitavad nood õlgu. Nagu riigivalitsused, kes pole 3 aastat oma rahvaste kaitseks muhvigi teinud. Kuna ei ole, siis valguvad katastroofi järel hätta jäänud inimesed maale. Õnneks on talv. Järelikult ei tolgenda mu loomad isuäratavalt karjamaal, vaid on tallis-laudas varjul… Aga loomulikult teab rahvas nagunii, kus loomi leidub. Ilmselt söövad tiblad ka Kaupo ja Tiidu piimalehmad ära, selle asemel, et piima saada…

Arutasime, et nüüd on juba hilja kõik tühjaltseisvad majad elatavaks kõbida – mis pidanuks olema riiklik programm – järelikult vajuvad linnapõgenikud meile peale nii Tallinna kui Pärnu poolt. Kes jõuavad muidugi…

Kui Dr. Kiuru reedel taas tuleb, kirjutan nii palju ja nii täpselt üles kui võimalik ja avaldan need teadmised. Need pole mingi saladus. Need ringlevad erinevates sõltumatutes ringkondades. Need on mõeldud võimalikult paljude inimeste päästmiseks – aga kokkuvõttes päästavad end ikka need, kes TEAVAD. Riigid peaksid oma rahvusliku eliidi evakueerima – aga seda teevad hoopis inglid ja saadikud.

Neljapäevaõhtu vabastasin tädipoja jaoks.

Reedel arvutit ei näpi – olen laste ja Dr. Kiuru päralt.

Laupäev… pühapäev… Jumal, kui kiiresti aeg läheb – ja kui kiiresti kõik järjest raskemaks läheb. Eks me teeme trenni ja valmistume kõigeks eelkirjeldatuks. Kes praegusele matakale (Neinar Seli väljend) vastu peab, elab igavesti. Inimesed teevad omavahel praegu harvendusraie ära, et Jumal selgemini näeks, millised puud jätta seemnepuuks. Ja ongi puuks.

Kuigi tänast päeva tähistas taaskord meeletu ajakulu paganteabmillele, sain Viirsalu-loo Eesti Naisele õhtuks valmis. Alustasin Elina Aro verbaalportree maalimisega – see laeb homse päeva üleelatavaks, võibolla isegi õnnelikuks.

Kindlasti õnnelikuks – Minni ja Aleksander tulevad ju!