26.detsember

Jumal küll, kas täna on puhkepäev või tööpäev või… Minul on nagunii iga päev püha päev – aga kui viisakas on täna tööasju ajada – teiste inimeste poolt vaadates? Et ei jääks hullunud maavanaema muljet.

Või mis sest muljest. Eile õhtul oli Ingridiga väga kosutav vestlus. Sujunes seepeale, kui ta kuulutas, et olen tema selle aasta „minu inimene“. Nii armas. Aga vestlusteema oli elolinõ. Mida rohkem annad, seda halvem oled. Saamisest kujuneb harjumus – tänulikkusest mitte. Ja headuse tasu on… Surm. Viimne reliikvia. Arukas on loomaemadelt õppida – mida parem ema, seda järsem on täiskasvanud lapse pesast välja löömine. Hambad turja, kabi näkku – head teed, täiskasvanud kutsikas või varss. Kui ema jääb liiga kauaks oma sigidikke imetama, saavad neist väga hõlpsasti järgmise amme puudlid. Uus imetaja omastab nad – ja olgu issand tollele omastajale armuline, kui see ühel päeval bumerangina tagasi lendab. Nii on.

Õppisin hommikul lugemise ja kirjutamise vahele noodist ära väikese poni laulu, mida Indi muusikaõpetaja tahtel miskitel konkurssidel esitab – et Mannile laulda. Õhtul avastasin, et kogu päeva on olnud tabanipäev.

Püha Stefanuse surmapäev kannab soome rahvakalendris tabanipäeva ehk tehvanipäeva nime. See päev oli ka Eesti põhjarannikul soomemõjulisena tuntud kui hobuste püha. Mehed tähistasid seda ratsahobustel perest perre liikumisega, endil näod tahmased ja karvupidi kasukas seljas. Tabanisandid ajasid hobustega lausa rehealla, laulsid tabanilaulu, milles nõudsid endile ja hobustele õlut. Õllega pesti ka hobuste kõrvu, et hobuseõnn püsiks ja nad väledad ning tugevad oleksid.

Mina tegin sõbrannade boksid põhjani puhtaks. Koos allapanu ja ööheinte kangutamisega 34 kärutäit, tänan küsimast.

Õnneks dikteeris päike mind arvuti tagant minema. Tuhad-puud-lumi-boksid-ahjud, päikese paljastustegevuse tõttu ka tolmu pühkimine 😀 – üritasin mingeid olulisi asju nügida, aga inimesed on letargias. Nügin siis neid, mis olenevad ainult minust. Ja kõikvõimalikud kõrvalised nügisid ka – suur Tom ajas lume minema, keskkonnateenused tühjendasid konteineri – mõlemal puhul said hobunad mitmeid tiire eputada, mis on neile aina hea. Imeilusa loojangu eel tuli Anne – mu Anita-raamatu mõju all – ja kuidas muidu kui et püüdsin teda lohutada. Et võrreldes kirjutamise ajaga on kõik tegelikult palju lootusetum. Aga Ingli puudutus keerab saba rõngasse igal juhul.

Saun küdes pesu ja veetorude pärast, rookisin ka iseenda – ja mõtlesin ümber. Bokse kühveldades mõtlesin, et lähen õhtul Meie pubisse varvast kõlgutama. Saunas kadus enese uuesti rokerdamise isu totaalselt ära. Seda enam, et hämmastavaid teatrietendusi on riigiteles.

Mõnikord on hea ka telekat aknana maailma kasutada.

Mõnikord tuleb kasuks isegi painavasse biinimaratoni eksimine – eile oli kogu päeva telekas biinland – jäin vaatama kaht osa, mis on mulle alati hirmsasti nalja teinud – seda, kus Mr. Bean saeb seinasse uue augu, võttes maalidest jupid maha ja tõstes need senise köögiluugi ette – ja seda, kus see kuri debiilik värvib dünamiidiga tuba… Täna sain aru, miks ma seda jura jõllitama jäin. Me ei pane lauda ja sahvri vahele täismõõdus ust, vaid selle nunnu, mis on laste mängumaja ees – klaasaknaga ja puha, näen sealt läbi laudas toimuvat, soojakadu on võrreldamatult väiksem, saab ta pisut kõrgemale panna, nii et sodi ei tule sahvrisse – ja seda lõikame läbi kipsi ja laudise, mis praegu vana täismõõdus ukseauku müürib, just nii, nagu härra uba oma ogarusi 😀 😀 😀

Aune õhtusele kirjale vastasin:

Avastasin eilse ja tänase päeva jooksul, mil tegelikult oleksin võinud kurva robotina rähelda, et plaanipära uuel ajal enam ei kehti – ei pea väga vara tõusma ega kavandatud tegevusi sooritama – kui oled voolamises, teed kordades  rohkem kui kavatseda oleks osanud. – vaist viib õigete linkide-saitide juurde ja tööd rulluvad ise – raadio-uudistes on Võti, teleka suvalises juhusaates eluliselt oluline spikker – tuled ei sütti ahjudes ilma, et oled ahju ajanud pabereid ja ura, vanu dokusid ja tühjatähja, mida su koju vaja pole – lased heal ilmal end arvuti eest üldse õue viia – ja teed siuhviuh uskumatu koguse töid – mille eest autasuks saabub naabrinaine, kes ütleb täpselt õige lause asja kohta, mille pärast oleksid võinud kurva robotina rähelda – see on noore inimese süüdlaslik hirm, mis paneb ta üha neidsamu asju tegema, mille pärast ta end süüdi tunneb – ja kuna tal on hirm, siis on ta ka kõige valemate inimeste puudel ja marionett – ning selle rabavalt õige lause peale agab kuu kauneim päikeseloojang, mida sel juhul näinud poleks, kui oleks püüdlikult plaani pidi nühkinud ja krampliku kohusetundega Jumalat tüütavaid radu pidi ähkinud – siis poleks sõber sattunud nägema, kuidas koos noorte hobustega bokse puhastad – räägid neile vaikselt, et puhastatud põrandad tahenevad, tuldagu välja – nad tulevad – keeravad end ümber su kaela ja räägivad sinuga koos sõbraga juttu – ja siis märkad ka ise, et su hobulapsed mõistavad tõepoolest iga sõna – ja see pole vist tõesti enesestmõistetav – see on väike igapäevaime, kui noor roosa hobune kerib end sulle leebeks kraeks ja küsib, mis allapanuks tuleb – tal on komme hommikuks igasugune allapanu ära süüa 😀 😀 😀 – vaatad ennast hobuste ja tegelike sõprade pilguga ja leiad, et see käbe tädi on täitsa nunnu. Kui vaid kehakaal nii kiiresti ei väheneks. Ma söön nagu puuraidur- igal kellaajal ükskõik kui palju ükskõik mida – aga kahanen – kui enesetunne korras poleks, võiks vist lausa muretseda – ma parem rõõmustan.
Kallikallikalli

Maavanaema 🙂

Avita toimetaja Liis tuleb jaanuaris koos tugikoeraga Eestisse – nagu tellitud – Eesti Naine ootab ju lugu Ilmar Raagiga arutlesime, kui paikapidav on kuninga kui positiivse kangelase roll tänastes muinasjuttudes. Seilasime, teame – kes on armastust pidanud ostma, see võiks pigem maha surra kui pankrotti minna – peale alanduse ei jää vaesunud kuningale mitte midagi. Ega kedagi. Armastatud tütregi saab koletis…ja puudlist saab koletis. Asi seegi 😀