27.detsember

Jummala naljakas, mille peale ma südamest naeran. Alo rääkis eile õhtul, et Vehendi motelli peremees Andi paneb juba mitmendat aastat tema peni enne keldrisse kinni, kui oma külaliste rõõmuks koletulestikku alustab 😀 Ise paneb koera varjendisse, ise paugutab, ise tuterdab pärast peni lahti laskma 😀 😀 😀 Barbara (von Tiesenhusen) naerab ka sellise 21.sajandi külaelu peale nagu… koer 😀

Sel lapsikul kombel naerab inimene, kes pärast tsunamifilmi kirjutab läbi öö oma näidendust, magab viiest seitsmeni – ja kõneleb siis Ülo Vooglaiuga keset hangi, Nibiru kapuutsi kallal – ta ikka ei salli mu musta kummist jopet – Mann ühe ja Namaste teise tasku kallal, Maruusja esijalg põlvede vahel – talle külmuvad lumemügarad talla alla. Ülol oli minu kõrva maandumisrajaks vaja – televisiooni võttegrupp lahkus tema juurest ning keskiga oli vaja asja arutada.

Kui kallile sõbrale seletasin, et kasutan laste Tartus-olekut ebarütmiliseks eluks – kirjutan, palju jaksan ja magan, millal juhtub – võrdles ta mind sultaniga, kes vesiirile seletas, kuidas ta küll jaksab ööd ja päevad oma naiste kallal sehkendada: kui meeldib, siis jaksad! 😀

Mu näidend on olemas – ot i doo üles ehitatud – muudkui aga dialoogid ehitada. Homsest sünnib see keset Elu – Mihkel alustab ilukirurgiat nimega Katus sõidab 😀 Ma siin oma rütmist väljas uneaegadega mõtlesin välja, kuidas poni ja peni ruumijaotus lahendada, mismoodi plokkidest maneeži kõik neli nurka laduda.

Reimo laseb sulasel lähiajal viimased ristikurullid meile allapanuks tuua – kui ma oleksin laisem, kuluks vähem… Ja teisipäevaks leppisime Juurimaa Krissuga kokku, et läheme Indi ja Piretiga ratsutama. Ma tahaksin pärast seda Manni ja Taja lumeväljadele viia – mismoodi Nibiru maha jääb? Mnjaa… Üht täiskasvanut on hädasti vaja, kes Taja väljudes pubeka arreteerib… Näh, Reti ja Mihkel hakkavad ju siin olema! Mis tähendab üksiti, et ma ei pea esmaspäeval Sargvere-Tartu-Paide turneele sõites hobunaid sisse jätma – babsud saavad nad neljast tuppa lükata.

Üldiselt saan abikäteta kenasti toime – täna andsin Sipa veti Reedaga konsulteerinult jacobile nätaka endospeci – mõnel juhul võib küll abordi põhjustada, ent kui on valida, kas läheb lammas tükkis tiinusega või ajame faking laiussi välja, valiks viimase. Kaua võib. Diana on teatavasti autistlik ja ülijõuline – hüppasin talle hooga selga ja surusin maha – kihnukatega saan püstijalu jutule – jäärapoisil vajus suu sõna otseses mõttes ammuli – miks sa mu haaremi erilise frukti otsas istud? Seletasin akadeemik Vooglaidu tsiteerides – kui meeldib, siis jaksad 😀 😀 😀

Mu emamesilase ja daunikeskse tädi tekstid tulid subjektidelt väga ilusate reaktsioonidega tagasi – ära saadan uuel nädalal. Muidu mattuvad peatoimetajate postkastides pahna alla – sätin nende jõulupuhkuse lõpetuseks oma kraami targu kõige otsa 😀

Aia-Mari kirjutas eile luuletuse, mis mulle meeldib. Ja minule jõudis pärale, miks ma kibelesin pubisse. Ma lähengi – aga siis, kui on õige esineja, kellega mul on üks tõsine jutt. Väga tõsine. Ammu juba plaanis. Küll ma ta kätte saan.

Tuisueit tuuseldab, pööritab saba,
teeb kogu ilmaga seda, mis tahab.
Haarab lund kaasa ja eemale tõttab-
kõik sinu muredki kaasa võib võtta.
Tõstab sind hingest ja kutsub välja
arvabki ise, et teeb su`ga nalja.
Peidab kõik senised teed ja rajad-
uuesti kõiki neid rajada vaja.
Pole sest hullu – mulle see meeldib.
Tulengi sinuga mängima keeglit.
Unustan kõik, mis olevas olnud –
leides kõik selle, mis tulema tulnud.