30.-31.detsember

3000. minu kodulehe postitus – seda näeb ainult adminni poole pealt, aga nii on, uskuge usinat maavanaema 😀 Viimased päevad on olnud igaüks nagu nädal – väga ilus ja hea seltskonnaga nädal. Üleeile – vist oli esmaspäev? – sõitsin läbi Sargvere mõisa ja Mäeküla Konekesko Tartusse, pärast mõnusaid ja õnnestavaid kohtumisi – kaks oleks võinud veel olla… – tagasi Peeter Nurmiku ja KukeMaie (Indi häädabki niimoodi kokku), Minni ja Nelsoni juurest läbi, Suure Sämmiga meloniõhtult koju oma musinaid talitama – ja eile käisime Juurimaal ratsutamas. Kolmas aasta juba seal!!! Vahel peab end teiste hobuste, keskkonna ja mis peamine, Krissu abiga korrigeerima ja värskendama. Meie kodus toimub samal ajal selline ilukirurgia, et kõik liigub ja paikneb ümber, värskeneb ja rõõmustab – meie projekt Katus sõidab on tänu sellele ülihoo sisse saanud, et väimehel on olnud pikk puhkus, tütar naudib sedasorti töid ning lapselapsel on meiega koos hea. Neis tallides ja nende inimestega on hea. Tänu neile jaksame. Jaksates muudame maailma paremaks. Ja õigupoolest ei tähenda kalendriaasta muutumine väga midagi. Iidne aasta juba vahetus. Kalendriaasta vahetub. Kitse-Lamba aasta tuleb. 21.märtsil algab jälle uus astroloogiline aasta ja minu 48. eluaasta. Aga need tärminid ei ole õigupoolest väga tähtsad. Iga päev on püha päev. Eriti nii heade teekaaslastega kui meil… Aitäh!

Et kõik oleks pühadeunes rahvaosa balanssimiseks tasakaalus, siis oli näiliselt amokki jooksval, tegelikult sihipäraselt rulluval minul üleeile mu tänavuse aasta paremaid ja tihedamaid päevi – selline, mil õhtul on tunne, et hommik oli nädal aega tagasi – ent nii sõit Soone-Sargvere-Nurmsi-Tartu kui Tartu-Mündi-Türi-Soone oli samas üks kohutavamaid sõiduoskuse katsetusi. Koidikupakases – mida on tänases sulas veider meenutada – külmus maanteelt esiklaasile lennanud plöga hetkega ning päike paistis läbi selle räpakardina.

Teadsin, et tuleb hea päev, sest Hepas oli Külvi tööl ja ma sain talle juhuslikult kaasas olnud jõulukingituse siuhviuh üle anda. Et tuleb hea uus algus, teadsin tänu Sargvere mustale hobusele. Härmas lumelagedal tegi üksik tume hobunas endale sooja – kui meenutada, et üks kaunimaid mõisalegende on seal lugu mustast täkust, siis oli see üksildane siluett sel hetkel Sõnumitooja, mitte ühe talu ainumas setukas 😀

Sargveres oli mul rutt ja tuli rummus – ehkki Vello Salo ütleb, et kiirustamine on saatana rütm, sulab aeg nii hoogsalt, et jõudsin uut juhatajannat tervitada, vetsu liduda, Ehaga – kellega tutvusime Konekesko letis, kui Tajale tiinevööd ja küüslaugupudi ostsin – kallistada ja tadaaaaa!

Eha asemel on nüüd Konekesko letis ääretult armas, lugupidav ja tubli müüjapoiss ning firma nimi on… ee… Scan… jopp… Scandagra? Näis, mis ta järgmiseks on.

Tõin kevadiseks uue talli nurgakiviks tornjootja ja Indile päkapikkudelt uue kaska – eelmine roosakene sai Hannale, kes Reti toel juba esimesed sammud Manni turjal ohhetas. Jätsin ka Saar-Kletudele, kes seal kõrval oma muinasmaal alles ärkasid, kingituseks raamatu ning vaatamata püüdlustele tuli läbinähtamatu autoakna tagant ikkagi tohter Oivile kõne teha – hilineme. Millest polnud midagi, sest dr.Uibo tuli talvepuhkuselt ekstra meie pärast tööle ja sai vaikses kabinetis tegemata töid lõpetada.

Tihases tõstsin tavatult kohtumisrõõmsa poja – kessetuliiiiiiii! 😀 – abiga kaasaviidud asjad maha tõsta, Indi peale jooksutada, mõni minut hiljem ümber lastehaigla parkimiskohta otsida, tagasi autosse kakaproovi järele joosta…

Üks analüüs teise järel tõi kergenduse. Ja ma pole kunagi näinud arsti, kes nii südamest ja ehedalt koos emaga rõõmustab ja kergendusohkab. Perfektne vereanalüüs, ultraheli ja muu 21.sajanditehniline näitas, et on ülihästi komplekteeritud laps. Ka põhjuse, miks mu kullakallis väike kõht oktoobrikuu keskpaigast alates teravalt valutab, leidsime. Ehkki anamnees nägi justkui sapipõiespasmide või kõhumigreeni moodi välja, näitas ultraheli ülipika peensoole kokupakkimise püüdlusi naba kõrval – pärast sööki viib peristaltika toidu sõlmes soolde, see pitsub ja pakitseb – ja kõige tõenäolisemalt kasvab peagi koos kõhuga sirgu. Huuuuuuuh!

Alles kõikonkorras-selgumisel sain aru, kui krooniliselt ja sügavalt muretsenud olin – oleksin arstikabinetis peaaegu magama jäänud ning pingelanguse-lötsuna ämma boršši süües nägin, et selle sügisega on mu väljakasvatatud ja üles kinnitatud tukk ühtlaselt hõbedaseks läinud. Palju halle karvu otse öeldes. Aga nad on ilusad. Aitäh.

Kuna pooled kohtumised olid veel ees, hüppasime südameopist ülieduliselt toibuvat vanaisa üle vaadanult saapasse, et põigata läbi Pille ja Jaani ning Karini juurest – ja põrkasime ämmamoori maja lävel kokku Brigitaga, kellel oli mu kauase kolleegi Aldoga fotosessioon ning selle jaoks tarvis pehmet salli, mille kudumise vanaema just lõpetas. Nii nunnu. Ehkki tütrel olnuks pärast meie jaoks pool tunnikest, olime Indiga juba pehmelt öeldes kohutaval maanteel – külmuvale porile lisandus hämarus, tipptund, tõusev udu ning asja nimi oli lühidalt öeldes kotisjooks. Pea ka kotis. Aga inglid kaasas. Mida on näha sellest, et ma siin kohusetundlikult aru annan, mitte analoogselt Hardo Aasmäega mornilt ei imesta, kuhu nii äkki keha siis jäi ja miks nii järsku katki läks… Jumalaga, maestro Haasmäe…

Peeter Nurmik soojendas end – miinus kakskümmend oli, mitte pluss kaks, nagu praegu – talli juures autos, kui kolmveerand tundi hiljem teda kallistama jõudsime – ja saime Indiga pooltunni hiiglaslike hellade musinatega – Ame ja tema tütar Belena musitasid meid moel, mis saab olla vana hea Petsi hingeloomade ainus võimalik olekumoodus. Eriti kolmene raudjas torikabeib on eriliselt musimaias. Jõudsime Petsiga järeldusele, et tal tuleb 20-30 aastat veel edasi kesta – mis see praegune 75 ära ei ole…

Kirna tallis jagas KukeMaie ustav  Minni hobudele melassi, Nele tassis heina ja saepuru, kassipojad kiusatasid traditsioonilisel moel Indit – iga loomalast tahaks ju koju viia… – krdi armunud ment, ma ütlen! Meie kallis Merike tahtis neist kassipoegadest üht, kes 19aastasena lahkunud kiisu asemele pidi minema, aga elurõõmsat pollariinet pole praeguses õnnelikus elujärgus kunagi kodus… Olgu tal õnne – nagu mu laste isalgi, kelle väljavalitu meeldib nii lastele kui vanematele.

KukeMaie juures leidsime eest segaminipööratud maja – emmekene otsis mööda kõiki kappe-sahtleid tänavusi paaritustunnistusi, mille ta eile Torisse viis – meie oma kaasa arvatud 😀 – ta kurtis, et suur valge ümbrik on, Indi küsis kus Maiekene tudub – voodi oli kõigi kappide sisu täis laotud 😀 😀 😀 – veeretasime emme kuuse all südamest südamesse lobinat – misjärel kõndisime Indiga sirgel sammul õige toa õige kapi juurde – kus kogu seda mapitäit poleks üldse olema pidanud 😀 – ja andsime kallile hobudekaudusugulasele kätte tema hinnalise mapi, mis oli mõistagi roosa, mitte valge 😀

Suur Sämm üllatas meid oma Türi korteris uhke habemega, sõime koos temaga melonit, keskendusime tema tänasele vägedevalitseja eraklikule elulaadile – ja siis küsis Reti, kes koos Mihkliga terve päeva meil katuseid sõidutas, kas jõuame ka juba… ee… mnjaa… Ega mu algava aasta ühe käsikirja nimi asjata ole SulavAeg…

Oska endale õhtuti öelda – tänaseks aitab tööst… oli sõnum, mille Sämmi juurest kaasa võtsin.

Üdini väsinud noored ootasid meid kodus sooja pliidi ääres – päeva rosinaks ülevalt materjali maha võttes leitud peaauhind – 2 osb-kihi vahelt soojustusvill! 500 säästu! – kusjuures nii palju, et sealt tuleb ka nende endi tulevase magamistoa soojustus!

Mihkel tõmbas meie äraolles hobustele uue heinarulli autoga maa küljest lahti – tule, oo tule kas 200-seeria Avant, Konekeskos – näh – Scandagras – nähtud väike nunnu trakats… Läbirääkimised käivad mõlema firmaga. Mituteist raha maksavad uuena. Mul võiks olla parim-enne. Kellele need elementaarsed väikemasinad jõukohased on? Mulle.

Trakatsi ja ehituse, maneeži ja mind ellu jätva elulaadi üles ehitamiseks panen praegu, nagu torust tuleb. Terje ja Aili on hoiatanud – tee praegu kõik see ära, mis laseb 90.juubelini iseseisvalt hakkama saada! Ja siit ta tuleb – näidend Täisring tükkis raamatuga, hoburaamat ja Ingli puudutus, loomad-lausujad, sooritused vürstiga ja Sämmiga ja… Inglid-härjapõlvikud olgu tänatud, et lammutuse ette võtsime – ülevalt on tallikatus kohe kaela tulemas, saunaseinad pragunevad ja aida otsad kõiguvad – allah, avita…

Pidasin pooleldi letargias olles Mihliga aru – prussid sigalast, teise korruse magala aknaluugid mängumajast, otsakelba mulgusulgemise lai plank sauna pealt… Noorte koju minnes järgnes sügavalt hingamise tund koos loomadega, kodule pai, ahjud, Bella lahtiketitamine ja tuppalask – kesse käskis Eomatsile jõulurahu viima minna, ah?

Pärast paarikümne kirja vastamist ja kütmise lõpetamist ronisin Indile kaissu. Öö möllavas majas lubas aimata, et koduhaldjad on rahul – seinte vahed, laepealsel, määramatus asukohas käib alates ümberehituse algusest lõputu müdin ja sammud, hääled ja siblimine – liikveleläinud energia, olemasoleva materjali mõistuspärane asetus teeb koduvaimud õnnelikuks – aitäh koostöö eest, päksid! 😀

Eile tegin tugevas lõunatuules boksid, mille juures oluline osa oli hobudele pidevalt ringiralliva enda lähedalt näitamine – Maruusja oli eile õhtul väga rahutu. Mornil memmel on vaatamata koledate lõustade tegemisele mind vaja. Lihtsalt.

Sipa vet Reet, kellelt ravumeid-lakukive soetasime, oli täpselt nii kuldne hing, nagu telefonis aimasin. Juurimaal sõitis Indi Sinilinnuga, mina Amorega ja Piret Remy Martiniga. Olin just sellises mahedas loves, nagu lootsin – kuulsin küll Krissu nõuandeid, aga galopeerisin piraka torikaga pooleldi transis – loksadi-loksadi-loksadi… Oikuihjaaa – aitäh! Reedel, kui mina Haimres esinen, läheb Indi jälle trenni.

Postkontoris panin pakid Sopledele ja maestro Vooglaiule minema, tegin pojale Kareka poolt ülekande, et ta oma jalgpalli-buutsad kätte saaks. ESPAKis nimetasin Janekit kaks korda Siimuks, ent issanda abiga õnnestus Mihklile auto tagumise istme täis õiget materjali tuua 😀

Agrovarust tõime kassikat ja villa vinnamise 200liitriseid kotte…

Noored, kes seni Soonel osb-tahvlid tagasi materjaliks kruvisid, heinakotte majandasid, koos Reti äia Slavkaga mu hommikusest katlakivi-eemaldaja veest kohvi keetsid 😀 😀 😀  – suurema stafi teisele korrusele ähkisid – tühjendasid auto, kuni hobused-lambad talitasin. Kõrvus Indi laused eile õhtul: vaatan ja vaatan, kuidas sa rügad ja rabeled… kas sa ei arva, et kui sa ära sured, jääb mulle siin üksinda sitaks palju tööd???

Teiega räägib 8aastane…

Seletasin lapsele, et ma panen praegu spst kahesajaga, et vanemaks jäädes kergem oleks ja tema jaoks maailm loodud saaks. Kuna Hanna riputas end rõõmuga mu ratsapüksisääre külge ja hakkas koos minuga toas toimetama, said noored talli peal veel mitmeid tunde jõrrata. Meie Indi ja tibinaga kütsime ahjud, tegime mitmekülgse ja mõnusa toidu, nõelusime soknad ja mummi lõhkirassitud püksitagumikud, küpsetasime  saiakesed – mu  tüdrukud olid tubase-tosserdava-küpsetava minu üle õnnelikud. Vaatasin enda peegeldust äsja üles riputatud KukeMaie kingitud araabude stereopildilt – mina, naine???

Õhtusöök noortega oli nagu leebe maandumisrada. Jaksasin eile veel fotod majandada – päeviku täitsin siin praegu. Täna tuleb loomade põhjalikum emmemine – just rääkisin läbi öö lumeplöga lükanud Reimoga, allapanu on otsas. Näidendi produktsiooniversiooni saan ilmselt homme, uue kalendriaasta esimesel päeval arvudinasse ja seitsmes suunas teele. Siis tuleb ka poja, kes mulle Tartus nii võimatult armsalt sülle ronis… Jah, mu 12aastane vutiäss ja universumi direktor ronis vanaema juures emmele sülle just jah!

Pärast keskpäeva hakkab Tony lõket sussitama ja telki sättima, noorte päeva täidab materjali vedu talli pealt maja peale. Üks oluline sooritus on katuse kokkutõmbamise väljamõtlemine. Lisaks kõigile hämmastavatele sooritustele on üks keegi keenjus läbi lõiganud tala, mis katuseviilu koos hoiab. See on vaja jonksu ajada. Appikesekene, mida kõike inimesed teha oskavad… või ei oska, aga ikka teevad…

Päev läbi Pärnumaal rügav Karekas tuleb õhtuse rongi pealt võtta ja valmisköetud sweatti kanda. Tuleb tseremoonia, saun – poole 12 ajal sulgume talli – uus aasta tuleb mul juba aastaid tallis hobustele lauldes – noored lähevad külavahele – Hanna ilmselt vankriga kaasa – või tulevad samuti talli? Homme ütlen, mis tehti 😀

2.jaanuaril tuleb Juurimaa-Haimre, 3. ja 4.mitmed erinevad tegusad külalised ja Indi lugemiskoeratund Chevyga, 5. Ingridi kitarritund, 9. Kehtna loovisiksuste ümarlaud, 10.Pärivere-Tootsi-Raja-Papli… Maailm toimub.

Väikese Ingli sõnum jaanuariks 2015:

Sel aastal saab kõik teisiti olema, mõtlevad paljud meist uue aasta esimestel päevadel.
Ja tõde ta on, nii teisiti, kui vähegi olla saab, saab olema see aasta 2015.
Jaanuaris vaatame me inimesi enda kõrval ja avastame ennast mõtlemast, kui ümbervahetatud nad on. Ennast kõrvalt ei vaata, aga meie kohta mõtlevad teised, et ohoo, nii teistsugune.
Argipäevas esialgu aasta algul ei tundu nagu midagi muutuvat. See, mis on seni olnud aeglane, on ka seda edasi. Muutused, võimsad muutused, aga liigutavad meie endi seest. Oodates seda õiget aega, et tegudeks vormuda.
Suuremalt jaolt hakkavad pöörded tulema tegudes just lume sulamisega kevadel, aga agaramatel ka varem.
Kui vaadata jaanuarikuud justkui taevast alla, siis on näha, et inimesed kõnnivad oma tavapäraseid radu pidi, teevad tavapäraseid toiminguid, aga oma sisemuses kannavad tillukest hõõguvat soojust, mis kasvab omas tempos.
Need on need võimsad muutused, mis kasvavad meie sees, et koos kevadesoojaga hüppeliselt arenema hakata.
Kogu aasta vältel on läbivaks jooneks edukus just nende hulgas, kes teevad oma töid ja tegemisi ennekõike armastusest selle tegevuse/töö vastu. Siiani on väga edukad olnud ka need, kes on mingi projekti käima löönud ainult raha pärast, armastusest raha vastu. Nüüd aga see muutub. On vaja armastust ja kirge selle vastu, mida tehakse.
Ka kõige edukamad ärid võivad mõranema hakata, kui neil hinge sees pole. Kirg ja armastus on aasta 2015 läbivateks märksõnadeks.
Jaanuar tuleb eriline selle poolest, et sel kuul meil on väga raske taluda kellegi isekust.
Reageerime väga tugevalt, kui keegi meid kipub ära kasutama ja ütleme suu puhtaks. Vaatamata sellele, et oleme varasemalt seda aastaid talunud.
Tuleneb see ennekõike sellest, et lähiaastad tahavad kõik saada suurt koostööd ja koos tegutsemist ja kellegi isekus selle sisse lihtsalt ei mahu.
Raske tulebki jaanuar nendele, kes harjunud käsutama, ise midagi tegemata.
Pered, kus üks või teine pool on aastaid võimukalt dikteerinud, ei ole enam endise rütmiga.
Ka kõige allasurutumad pooled ajavad end sirgu ja teatavad sügava rahuga, et nüüd aitab.
Väga meeldiv on kõige selle juures just see, et lisaks sellele, et allasurutud pooled end sirgu ajavad, mõistavad ka käsutavad pooled, et on aeg muutuda.
Muidugi mitte kõik, aga paljud, kel vähegi nutikust antud, saavad aru, et jäävad väga üksi, kui end ei muuda.
Need, kes jaanuaris midagi uut ette võtavad, saavad kogeda väga meeldivaid üllatusi.
Ette võetu osutub väga edukaks ja kasvab kiiremini, kui unistatud on.
Aasta algul on väga oluline pöörata tähelepanu puhkamisele sõna selle kõige otsesemas mõttes.
Ei piisa puhkuse võtmisest, et kodus remonti teha. Ei piisa puhkuse võtmisest, et siis perega ülitihe programm ette võtta. Peab puhkama. Just nii, et mitte midagi ei tee, mis natukenegi väsitab.
Meie kehad ja meeled on möödunust aastast ja eriti selle lõpust väga väsinud. Nii väsinud, et kui neid nüüd natukenegi sundida veel pingutama, siis võib keha katki minna. Kohe täitsa katki.
Ja siis tuleb juba palatite valgeid seinu kauem kui üks päev vaadata.
Seega palun: leidke aega puhata, see on sõna otseses mõttes elulise tähtsusega.
Ja kui ütlete nüüd, et ei saa, pole aega, siis tuletan meelde elu kuldreeglit: kui pole aega, siis haigus võtab selle aja.

Kui veel põgusalt tervest tulevast aastast rääkida, siis väga eriliseks teeb selle see asjaolu, et paljud meie hulgast leiavad tee usu juurde. Kes läbi kiriku, kes läbi palverännaku, kes läbi sõbra toetava sõna ja kes läbi kannatuste.
Kes varem palve jõusse ei uskunud, see teab selle kuu lõppedes, kui võimas see tegelikult kõik olla võib.
Mõttes on jõud ja kui mõtted palveteks vormida, on sellel suurim jõud, mis meie elu imeliselt muuta saab!
Imederohket ja maagilist aastat 2015 soovides

Väike ingel

/©Väike Ingel/

Nii see kui kõik teised uue aasta prognoosid kinnitavad seega: TULEB MEIE AASTA!!!!!!!