26.oktoober

Jah, Kreet Rosin oma raamatus – ja ka teised külgetõmbeseaduse tutvustajad – soovitavad soovitust rääkida kui olevast. Aga seda tuleb teha ISEENDALE. Need manifesteeringud, tellimused taevasesse kataloogi peavad sündima iseenese sees. Kui oma soovidest teistele olevikus rääkida, on asi väga vale moodi. Liiatigi sõnutakse ennatlikult välja hõisatud soovunelmad ära – nad ongi unelmates ära ja ei materialiseeru. Luhtumiste seeriast tulenev pettumus teeb vihaseks ja õelaks. Kuna see viha valatakse sellistel puhkudel lähedasimate ja hapraimate kaela, järgneb võõrandumine ja üksindus.

Kaevusin öösel kõigisse Google’i näidatud tekstidesse, mis Elina Aro kohta netiavarustes hõljub, et tekst saaks võimalikult tihe ja mitmekihiline. Ühe vestluse põhjal siin-ja-praegu loo kirjutamine on kahtlemata lihtsam ja voolavam, ent Elina on sedavõrd võimas ja teenekas isiksus, et temaga nii lihtsalt ei pääse. Ja samas on iga temaga veedetud minut – olgu silmast-silma või temaga seotud tekste lugedes-kirjutades – kingitus.

Ehkki kavatsesin Anna ja Minna välja lasta reedel, kui Lilian ise siin on, lubas Tarmo emised õue – ja Peetrus võttis õed hoogsalt oma hoole alla. Asjad on alati lihtsamad kui me kardame.

Rõõmus Reede saab Soomes kiita – mis teeb mind uhkeks, minu algõpe ju! – ja teda hüütakse… Retiks. Tore on. Hundu Tereza sai Piret Viisimaa juures Saaraks, Reede on nüüd Reti – meie nimed lähevad seega meie kasvatatud loomi kaitsma. Nii vist peabki.

Lapsed tulid. Käisime neil naabrinaisega vastas. Õhtul, kui Tarmo oli ära sõitnud, viisin oma motoorse rahutuse Reeda juurde. Lobisesime südaööni. Koduteel eksisin kottpimedas ära ja tegin ligi 10kilomeetrise ringi. Oli üks võimsamaid öid mu elus. Vaikne kottpimedus, karge õhk ja kusagil kauguses loomade hääled. Null hirmu. Vaimustav!

27.oktoober

Sõitsin rongiga Tallinnasse, tegin lood Ingelhinge, Aleksandri ja Olev Poolametsaga.

Merike Vingel tõi Brigita ja Hanna-Liina siia. Õhtul kuulsin Romanilt, et Termikas ei pääsenud enne öist rongi Trondheimist edasi. Sõber lubas teha kõik endast oleneva, et Tarmo mitte kunagi enam mu juurde tagasi ei tuleks. Mis siis ikka.

Tüdrukud avastasid täna, et nii Garfield kui Estepona lonkavad. Muda tagajärg. Veeretasid heinarullid kaugemale, et hobused enam põlvini mudas ei sumpaks.

Anna ja Minna kaklesid ihust ja hingest lammastega. Lambad puksisid neid, nemad hammustasid lambaid ja rippusid neil villa küljes. Oeh, ma ütlen.

28.oktoober

Külmetasin eile oma pea ja kaela ära. Silmad ja kael löövad välku. Väga uhke lisand kirjutamiseks… Õnneks oli süstematiseerimist ja nokitsemist, nii et ei pidanud arvutis kõõluma.

Toidupoodi pääsesin õnneks koos Meelikaga – rattaga põrumist poleks välja kannatanud. Ja siis veetsin neli õpetlikku-rikastavat tundi Lilianiga – Annat ja Minnat ta ei kohanudki, läks meelest, et neid ta siia vaatama tuligi :D.

Tüdrukud talitasid loomi ja kütsid sauna.

Õhtuks oli külmkapp jälle tühi, nii et tuleb aga jälle toidupoodi kobida.

Termikas on totaalselt kadunud – telefon väljas, sõber Roman ei vasta samuti. Küll aga ütles Roman viimase asjana, et Tarmo ei tule siia tagasi. Ahsoh. Nojah. Eks umbes kaks varianti on – ta kas karistab mind boikotiga, naudib üle pika aja vabadust ja libastus või… Ei tea. Mis siis nüüd saab?

Kõigepealt tahaks peavalust lahti saada, siis vaatame edasi.

Läksin – nagu lapsedki – kell üheksa magama ja ehkki ärkasin elutoa diivanil iga tunni aja tagant üles, pea enam ei valuta. Oli meeletult unenägusid ja valusad kondid, aga mis me siin ikka vingume.