25.-27.jaanuar

Jumal tahab väga jõuliselt mulle midagi selgeks teha. Viimastel päevadel on mitmed isiksused kui Sõnumitoojad ja Märgi vahendajad taeva tahtel mu elust läbi kulgenud – vägevaid raputusi põhjustades. Need kohtumised on ühest küljest töö – teisalt proovikivi, kas nii vägiste silmadeavamiste peale tasakaalu jään. Kas tähtsusjärjekorrad on ikka paigas. Kas suudan kirjutada ja talitada, teenida ja kuulata nii, et miski poleks ülejala ega pooliti. Jah, suudan. Sest ma tahan.

Esmaspäeva hilisõhtul tundus mulle hetkeks, et kahepalgelistel-manipuleerivatel-hävituslikel reptiil-puudlitel õnnestub mind ka tagasiulatuvalt halvata, ribastada ja tõestama panna, et ma olen nii tore ja tubli, miks te mind ometi ei armasta… ketšupiga. Mõningase rahunemise järel avastasin, et tundeid pole. Ei trotsi ebaõigluse, protesti julma lammutamise, vastikust intriigitsemise ega põlgust omandijanu vastu – null. Korraks sähvatas ja kihvatas – ja kogu moos. Ilma ketšupita.

Pühapäeva varahommikul kirjutasin ühe hingetõmbega Heli teksti – ja jäin muuseas sellega kogu südamest ja sügavalt rahule. Panin sinna oma hinge ja intuitsiooni – ja lugu lõi ennast ise.  Olin tänulik – ja oma töö üle uhke ja õnnelik. Aitäh.

Nii väga oluline on, et ükski ajakirjalugu ega kirjanduslik tekst, ühegi lapse ega looma hooldamine, ükski kiri ega sõit poleks poole pussuga…

Kuni boksid tegin, tõid lapsed sauna pealt lammastele uue jao vihtasid alla, koristasid ehitusrada ja kiusasid teineteist.

Käbiküla huskilandi jõudsime koos seitsmest rahvusest klientidega – pererahvas ei pidanud meie peale ekstra aega panustama – aga me nautisime iga nende malamuuti-hobust-koera-jänksi kogu hingest – ja kuna kaks rakendit pandi ette, said lapsed ka üle lageda lennata – ülimas õnnepöördes. Küll mul on mõnna amet – käisin seal tegelt lugu tegemas 😀 Ja Eastern Outback saab samuti ühe pika loo tähtjas osa olema – mis andis ekstrapõhjuse koos lastega Pedro ja Kennethi köögis priisata. Aitäh!

Kodus istus Indi seni ühe heinarulli otsas ja laulis, kuni Aleksander hobudele kaks rulli lahti saagis. Kui Helina tuli, tassisime mu 15 villakust madratsi õue ja Helina harutas villakud kaevule laadima-tuulduma. Lapsed ja Helina jutustasid hobudega tallis, kuni puid tassisin – õnne kombel jäi tallis tuli põlema, sest… Sauna kütmise ja pesu pesemise ajal algas õues räme koletulestik. Äkiline andmine pühapäevaõhtul kell kuus otse talliakende taga. Nojaa, juubel – nagu pärast selgus – aga kui mu hobunad oleksid veel õues olnud? Sälud koplilattides ja tiine Maruusja külili, nii või? Trrmaivõi!!!

Saunas leidsin ometi põhjuse koos Helinaga mesilasema Ene kehakoorijat pruukida – üliütlemata hea, kookoshelbed rullisid narmendava naha maha, mesi toitis ja väga mõnus oli!

Kiievist naasnud Margus oli taas sõiduvees, teel pikkadeks aegadeks väikesest Eestist suurte rahade juurde ning tema õnnelik ähm annab mulle mitmekihilist mõtlemisainet praeguseni. Resonantsis kõigi esmaspäevaste kohtumistega. Saime üldise sildi Punt Esoteerikuid – ja ma kannan seda rõõmuga.

Lobisesime Helinaga sügavasse öhe – ma ei mäletanud ühtki unenägu, aga need olid head. Ma käin viimastel aegadel väga palju ja meeldivates kohtades – ja muhvigi ei jää meelde…

Esmaspäevahommikul sain tagasi Eesti Naise loo, mille koos piltidega toimetusele saatsin, töötlesin pärast tagasisidet kaht Naiste lugu ja enne boksideni kihutamist vestlesin Mihkliga majalävel – ta tuli üksinda teist korrust nohistama – Reti ja Hanna on Vehendis – ja oli vaatamata Indi innukale abile ütlemata produktiivne – pani elektri ja lambid – jäänud on põrand ja trepp! Enne trepi paigaldamist tuleb voodi üles viia, siis kapid paika ja trepp oma kohale, riided kappidesse – ja ma pääsen praegusest sumbuursest stardiasendis tudumisest.

Jaanika juurde jätsin Helina tunnikeseks väga tarvilisse kaksindusse – naistel oli ülim aeg kohtuda – ja nad nautisid seda tundi sajaga. Mina soetasin omal ajal Lius orkaani ajal merde jäänud kapi restaureerimiseks-dekoreerimiseks vahendid, toidukotitäie – ja korjasin Meie Pubist sappa Mõmmi ja Gunni. Kõlab nagu nali. Ent Neeme Lall tõi mulle külla Gunnari, kes pärast 10 Soome-aastat Saaremaale naaseb. Tahtis mulle oma loo rääkida. Meil tekkis võrratu klapp. Ülisügav ja täiuslik. Ning lisaks tekkis täieline ristpiste. Helinal ja Neemel oli ammu aeg kohtuda. Gunnar-Helina-Neeme on kõik Karavani-hipid. Jaanika, kelle juures kõik tunnikese kobardusime, on nii Neeme kui Gunnariga väga ammu tuttav. Ning pärast Indi kollektiivset koolistvõttu veetsime tunnikese hobukoplis ja tunnikese mu köögis, kus kogu kaadril kõhud täis keetsin ja toitsin.

Vaikuse saabudes aitas Indi Mihklil teist korrust vormistada, mina sorteerisin ja laadisin pilte, vastasin kirjadele – millest osa olid oih. Gerly juures sööb juba mitmes utt oma talle pooleldi ära – üks tegi seda elusast peast, teine järas laibakest. Hõõõh!

Küpsetasin õhtuks vaniljesaiakesi ja endale järgneva nädala parkuuri – mis aitas välja tulla ülisiiraste ja ääretult vajalike vestluste ühis-lööklainest. Teisipäeval kirjutan Gunnari teksti ja märkide märkamise loo ning koostan põllumõnna ja ehsi ühispaketi. Kolmapäeval asun väiketalunduse paketti koostama ja kirjutan olemasoleva osa koerteloost ning mõisadraama paketi. Neljapäeval panen Pärivere kasvanduse vestluse kirja ja vormin väiketalunduse faktilise osa. Reedel sõidan Paldiskisse koera-Aivo juurde – ju siis ka Culmerit, Bossut vaatama. Laupäeval lõpetan koerteloo, viin Indi Lelle sünnipäevale ja pühapäeval ajan üht vana mahukat ürikut arvutti. Minu igapäevane hobude ja lammaste hooldamine, puud ja pesud, ehituse varustamine ja haldamine on kenasti seal ümber ja vahel. Ma ise… rühin protsessi kaifides kirka horisondi poole. Seal silmapiiri taga ei saa julm ebaõiglus mind enam kätte. Aitäh.

Nii lihtne ongi.

Uus väeaken avanes Vatikanis – ja jumala eest, mulle meeldib täiega, kui Mogri-maailm vilavipilgu-värisevikäsi juba ka tulevikku ette omades mind esoteerikute punti arvab ja pindmise põlgusevõdinaga küsib, kustkohast minusugune üldse raha saab, et ehitada. Karukannike, minusugused just ehitavadki, kuni hetkespüsimatud õnnevõimetud üha laiemalt omavad ja aina suuremat vaesust tajuvad ja kardavad. Õõvastav haigus. Alkoholismist ja paanikahäirest, narkomaaniast ja deprekast kordi kohutavam – ja neist läbi põimitud ka veel. Brrr.

Sain tänase vestluste jada käigus nii palju taustu ja seoseid, absurdi ja sürri teada, et õhtu eel kippusid korraks kuulid igakülgsest ülepingest kokku jooksma. Aga ei jooksnud.

Naudin järgmist angervaksa-hallitusseeneose rulli ja veeretan selle tõrjeks söör Sammelmanni saadetud loitsu – kärab väga paljude muude asjade vastu ka:

Häda mingu ära,

kivi alla vajugu,

kännu alla kadugu,

puu alla pugegu.

Tuulest tullud – tuulde mingu.

Tulest tullud – tulde mingu.

Maast tullud – maha mingu.

Veest tullud – vette mingu.

Merest tullud – merde mingu.

Metsast tullud – metsa mingu.

Mingu metsa kividele,

kividele, kändudele.

Jätku rahule! Valu üle mere mingu!